0

Kultuuriminister Indrek Saar: kultuur on hoolt nõudev iluaed

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

SDE_Indrek_Saar Albert Truuväärt – Riigikogu Kantselei

Indrek Saar. Foto Albert Truuväärt

Tuleva aasta riigieelarve on valitsuses heaks kiidetud. Debatid on selleks korraks peetud ning pakett antud üle menetlemiseks riigikogule. Mida aasta edasi, seda suurema konksuga on küsimus, mida kultuur vajab. Kuidas kasvavate vajaduste tingimustes kultuurieelarve kokku saab?

Eesti kultuuri hävimise nutulauluks ei ole põhjust. Oleme juba praegu Euroopa viie esimese seas – kui mitte mujal, siis kultuuris osalemise, selle loomise ja muude sääraste näitajate põhjal. Samas teame, et kultuur ei teki iseenesest. Ta vajab hoolt. Just nagu iluaed, mis laisa aedniku käe all kidub.

Mullu kevadel ministriametisse astudes ootas mind töölaual justkui pärandusena eelkäijatelt kultuuripoliitika alusdokument „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“. Kõrgharidusega kultuuritöötajate palgad peavad selle kohaselt aastaks 2020 jõudma täistööaja korral Eesti keskmiseni. See ei ole deklaratiivne loosung, vaid keeruline ülesanne, mis on meile eelarveläbirääkimistel siduv.

Mida valitsuse lubatud 3,3-protsendilise palgafondi tõusuga teha annab? Mul ei ole sõnumeid, mis kõigile meeldiksid ja rahu maa peale tooksid. Väga madala palga eest oma igapäevatööd tegev kultuurirahvas, olgu need muuseumide, raamatukogude, arhiivide, mistahes asutuste tööpered, kelle missioonitunde najal meie kultuuri järjepidevus suuresti püsib, vajavad järeleaitamist. Õigustatud ootus palgatõusuks on nendelgi tuhandetel kultuuritöötajatel, kelle sissetulek küünib riiklikult kehtivast miinimumist kõrgemale.

Elu on näidanud, et nappide palgavahendite ühtlane laialipihustamine ei vii meid eesmärgile lähemale. Läbimurdeks võime lugeda eelmist aastat, kui kultuuritöötaja miinimumpalk ja kõrgema kutsekategooria treenerite tööjõukulude katmise toetusfond tõusid 13,5%. See oli esimene pikk samm sellel redelil ülespoole. Järgmise sammu teeme tuleval aastal. Aga minna on veel ikka palju.

Me ei pääse tulevikus kriitilise pilguga oma põhitegevustele otsa vaatamisest ning vajadusest leida sisemisi ressursse. Maksumaksjad jääb vähemaks ning riik ei saa elada üle jõu. Mitte üheski valdkonnas.

Ent inimene ei ela ainult leivast. Eesti kultuuri kestmise eest lasub vastutus ainult meil endil. Keegi väljastpoolt meie eest ei seisa. On täiesti normaalne, et me vaidleme. Vahel kestab see aastaid, aga meil on unistused. Me viime need ellu.

Neil päeval avas oma uksed külastajatele Eesti Rahva Muuseum (ERM), sajandi projektiks nimetatud arhitektuuriime Tartus Raadil. Nagu ikka, kahtlusi on õhku visatud mitmesuguseid, ometi on see praegu Euroopa kõige suurem ja nüüdisaegseim muuseum. Kui KUMU ja Lennusadam on Euroopa tippmuuseumide seas, mille pärast spetsiaalselt Eestisse tullakse, siis miks ei võiks samamoodi minna ERMiga? Mingem ja vaadakem ERM esmalt üle.

Räägime veel keskkonnast. Nii nagu iluaed vajab kasvutingimusi, eeldab seda ka kultuur. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) saalist on kõneldud ajast, mil praegune õppehoone uksed avas. Aus oleks öelda, et EMTA hoone jäi omal ajal pooleli. Ootus on olnud pikk, aga nüüd suur saal tuleb.

Arutelud tantsupidude toimumispaiga üle on kestnud üle kümne aasta. Kindlasti saaks entusiasmikaardile mängides, mis laulu- ja tantsupeoliikumist ju ka üleval hoiab, neid diskussioone veelgi pikendada. Riik ja linn ühendavad jõud ning nüüdisajastavad Kalevi staadioni. Mõtet tantsuväljaku vajadusest toitis nii ratsionaalne kaalutlus kui ka tantsutaat Ullo Toomi unistus tantsijate oma kodust, mida ta oma eluajal näha ei jõudnudki. Aastal 2019 möödub 150 aastat esimesest laulupeost ning toimub 20. tantsupidu.

Kasvavate sotsiaalvaldkonna kulude foonil võivad kunstidele tehtavad kulutused, kasvõi need näited tunduda luksusena. See ei ole nii, kui kultuurivaldkonnas peituv loovpotentsiaal rakendub kasvõi insenertehnilise maailma teenistusse. Vajame rohkem eri valdkondade puutepunkte. Sel aastal avanenud Film Estonia, väliskapitalil tuginev filmi- ja seriaalitootmise toetuskava on hoogsalt käima läinud, mis lubab selle mahtu suurendada poole võrra. Miljoni euroni. Filmitööstuse vajadused annavad tööd ja hoogu paljudele majandussektoritele ja seeläbi maksulaekumistele. Eesti on välistootjatele suurepärane võttepaik ja nutikas järeltöötlemise maa.

Nendel sammudel on Eesti jaoks kaugeleulatuv mõju. Kui ainult loovus ise ei kao!

Ajalugu on meile kinkinud rikkaliku pärandi. Olmesituatsioonis kurdame sageli ajanappuse üle, samal ajal käitume nii, nagu oleks meil aega lõputult. Juhin tähelepanu väga murettekitavale teadmisele: ligi veerand Eestis olevatest ehitismälestistest on halvas või avariilises olukorras. Omanike ja riigi kohustused mälestiste säilimise tagamisel ei ole enam ammu tasakaalus. Riik teeb tõhusalt järelevalvet, kui vaja, teeb trahvi, aga vähem on tunda nõustavat ja suunavat rolli.

See kõik loob ebaõiglustunnet ja seab ohtu pärandi säilimise. Valitsus teab seda ning kaua oodatud muinsuskaitsereformi rahalise mõju üle jätkuvad arutelud valitsuskabinetis kevadel. Kultuuriväärtuste kaitse on tegelikult riigi põhiseaduslik ülesanne.

Ootenimekiri on pikk, kuid sammhaaval liikudes oleme paljud esialgu võimatuna näivad unistused realiseerinud. Jah, raha raamistab unistused, kuid olen loomult optimist. Kultuuri on vaja. See taasloob elavat dialoogi ja annab meie ühisele olemisele mõtte. Olgu siis meie suur kultuurihuvi argument edaspidiste unistuste elluviimisel ja nende kaitsmisel – meie iluaia ühisel harimisel.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz