0

Anvar Samost: kolm punast nelki 2

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Anvar Samost. Foto: erakogu

ANVAR_SAMOST

Anvar Samost

kolumnist

Talvel tehtud presidendivalimiste ennustuses eksisin vaid ühes punktis: Arnold Rüütli fenomeni potentsiaalne kordaja ei ole Mart Helme.

Enam kui poole aasta eest kirjutasin siinsamas lehes presidendivalimistest ja ennustasin 2001. aasta kordumist.

„Nii näib, et kõige tõenäolisem on 2001. aasta kordumine. /…/ Teises voorus võitis Arnold Rüütel ja peaminister Mart Laaril tuli näost punetades tõtata teda õnnitlema, higises käes kolm punast nelki. Mida iganes hiljem öeldi, sellist tulemust valitsuserakonnad küll ei oodanud.”

Nii on ka läinud – vaata et enamgi, kui ma arvata oskasin.

Aga kõigepealt peab rääkima sellest, kuidas on presidendivalimised jaanuari lõpust möödunud kuude jooksul mõjutanud Eesti poliitilist maastikku. Huvitaval kombel on kahes suurimas ning kõrgeima toetusega erakonnas kõrvuti olnud olulisi muudatusi.

Keskerakonna Savisaare-vastane tiib alustas Mailis Repsi kandidaadikampaaniat selgelt üksnes erakonnasisese eesmärgiga – kallutada erakonna enamust enda poole, piirkond piirkonna järel. Volikogu hääletuse kaotamise järel on Savisaar nüüd juba omaenda loodud erakonnas pigem kaasareisija. Loomulikult on suurt rolli mänginud ka Keskerakonna juhi kõrvaldamine Tallinna linnapea ametist ning ehk veel enam samuti kriminaaluurimise kõrvalsaadusena äralõikamine säästudest. Savisaar näib nüüd sõltuvat erakonnasiseste vastaste suvast, kuid nemad on tema kõige ohtlikuma vastukäigu eest – milleks oleks erakonna hülgamine – üha enam kaitstud Mailis Repsi tõusuga Eesti peamiste poliitfiguuride hulka.

Veelgi tähtsam on, et kõva töö ja teesklematu sarmi najal on Reps peale Keskerakonna valitsuskõlblikkuse poole nihutamise ka üles ehitanud arvestatava võimaluse tegelikult saadagi valitud Eesti riigipeaks.

Reformierakonna liikumine on olnud täiesti teistsuguse suunaga.

Siim Kallas rikkus erakonna tollase tagatoaga kooskõlastamata kandideerimisega kevadel ära pikalt ja hoolega punutud plaani seada kandidaadina üles vormiliselt parteitu välisminister Marina Kaljurand. Täiesti võimalik, et plaan polnud mitte Kaljurannast president teha, vaid ilusa ja positiivse kampaania najal valmistada ette Harju- ja Raplamaa suurvalimisringkonna uus magnet, kes võtaks Reformierakonnale ansiplikud mitukümmend tuhat häält. Igal juhul osutus Kallase mõju erakonna juhatuses ja fraktsioonis nii suureks, et peaminister Taavi Rõivase võimetus tõenäoliselt eksisteerinud kokkulepet Keit Pentus-Rosimannusega ellu viia käristas lõhki seni lahutamatuna tundunud noore tuumiku. Tagatuba selle endisel kujul ei ole enam.

Siim Kallas Reformierakonna presidendikandidaadina ei ole päris kindlasti Rõivase valik, kuid hiljemalt pärast 12:2 häältega tehtud juhatuse otsust pole peaministril olnud muud võimalust, kui täie jõuga tema edu nimel tegutseda ja igaks juhuks ka jumalat paluda. Paraku on Keit Pentus, Rain Rosimannus, Eerik-Niiles Kross ja Remo Holsmer peaaegu suutnud niigi tugeva avaliku toetusega Kaljuranna kuvandi kohapeal ringi pöörata ning esitada teda valimiskogu liikmetele kui erakondadevälist või lausa protestikandidaati.

Kuidas saab seda kõike arvestades väita, et minu talvel tehtud ennustus peab paika? Väga lihtsalt. Eksisin üksnes selles, kes on praegustel valimistel Arnold Rüütli rollis. See ei ole Mart Helme.

Rüütlit on tegemas Marina Kaljurand.

Kaljurannal on nii nagu 2001. aastal Rüütlilgi vaieldamatult suur avalik toetus. Kuna tal ei ole paljudes olulistes küsimustes selgeid vaateid, ei seostu ta ka enda taga seisnud – või üldse mingisuguse – erakonnaga. Tuleb tuttav ette? Soe rahva isa (ema) imago: olemas. Eesti huvide nimel vapper sirge seljaga seismine Moskvas: olemas. Hõbedaselt särav soeng: olemas. Ebaõiglaselt poliitikas kõrvale lükatu märtrioreool? Olemas. Isegi oma Villu Reiljan, kes ootab, et struktuurides poleks enam kallutatust – Pentus-Rosimannuse näol –, olemas!

Ehk siis peaminister Rõivasel võib vabalt nädala pärast tulla hetk, kus tuleb higisesse kätte võtta kolm lilleõit ja nii nagu peaminister Mart Laarilegi 15 aastat varem minna õnnitlema isikut, kelle võit on tema kaotus.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tõespoolest
Tõespoolest

Jõks oleks kõige parem, kõige vähem korrumpeerunud president, võrreldes ülejäänud pretendentidega.

Magu
Magu

Ma austan väga vene rahvast, aga Eesti riigi president peaks olema eestlane.

ei+arva,
ei+arva,

et sa MARTNA mees õigesti teeks ,kui ka oleksid 4hääle poliitik

Martna mees
Martna mees

Mina, 4 hääle poliitik, olen see mees.

kas siis
kas siis

inimene, kes päevapealt reedab riigi(välisministeeriumi), on sobilik Presidendiks? Kes on need valijamehed, kes annavad oma hääle sellisele karjeristile?

ja-jah
ja-jah

Kindlasti ei anna samastada päris Kaljuranda ja Rüütlit–aeg on edasi läinud.Ja Kaljurand kõigile ei meeldi?Aga valitagu siis Reps!Ei–ei….

Juku
Juku

Ei mingeid punaseid nelke.Köik
lugege köigepealt läbi Öhtuleht online Kristjan Väli toimetatud
artikli kommentaar,avaldatud 18.sept. 07:40 “Valime”. Saate teada öövastavaid asju,siis möistate,miks Kallas ei sobi Eesti
presidendiks.Ta koht on trellide
taga.Kaljurand on aga reformi
tagatoa halli kardinali käpiknukk.
Kui ta saab presidendiks,siis Keit
Pentus tahab tasuks saada peaministriks.Eestile väärilisemaks
presidendiks on Allar Jöks.Tahame
ju elada korruptsiooni-,pettuste ja
valede vabas öigusriigis ja oma
eluga paremuse poole edasi minna.
Mitte tammuda paigal,kuhu on meid
praegune reformlik valitsus.
Presidendiks Allar Jöks,ta on Eestile parim president.

IRWQ
IRWQ

Praegu paistab ju küll pigem et kaljurand ei saa oma kandidatuuri ülessegi seatud – ehk olid kaks suurt õhumulli – helme ja kaljurand

wpDiscuz