0

Kirjasõprusest sündis sakslasel romaan Eestist

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Saksa kirjaniku Lutz Dettmanni ajalooline romaan jutustab baltisaksa noormehe ja Hiiumaa tüdruku armastusloo. Teost võib võrrelda Eesti menufilmiga „1944”.

Ei saa täie kindlusega öelda, et 1961. aastal Saksa DVs Crivitzis sündinud maamõõtjast Lutz Dettmannist ei olekski saanud oma loomingu eest auhindu noppinud kirjanikku, kui ta 1970. aastail ei oleks hakanud kirjavahetusse ühe Lasnamäe poisiga. Kuigi – 2002. aastal debüteerinud toona 41aastase Dettmanni esimene teos oli Eesti-aineline reisikiri. „Sommertage in Estland” („Suvepäevad Eestis”) põhineb reisimuljetel Tallinnast, teistest suuremaist Eesti linnadest ja saartest, kus seikles Dettmann 2000. aasta juulis ja augustis.

Nii et mine sa tea – ilma kunagise kirjasõbrata, õpilasvahetuse korras Saksamaal käinud Valdurita poleks Dettmann ehk Eestisse sattunudki. Aga kirjanik peab kuskilt alustama. Kui poleks olnud noid reisimuljeid Eestist, mida kirjasõbrata polnuks, ei oleks Detmann ehk kirjutama hakanudki, sest tal polnuks millestki kirjutada. Polnuks, millest alustada, ja polnuks, millega jätkata. Sest ka Lutz Dettmanni viimane, 2013. aastal ilmunud romaan „Anu – eine Liebe in Estland” jutustab loo Eestist, Eesti ajaloost, baltisaksa noorukist Christophist, kes peab Eestit oma kodumaaks rohkem kui Saksamaad, ja Hiiumaa piigast Anust, kes on nii imeilus, et kirjeldus temast on pikk-pikk.

Tolle imeilusa armastusloo taustal rullub lahti Eestimaa saatus 20. sajandil. „Kui ajalugu välja arvata, on lugu puhas fiktsioon,” tunnistab Dettmann.

Armastuse lugu ise sai inspiratsiooni kirjaniku tuttavailt, kelle tee läks lahku 1953. aastal, mil mees põgenes Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale.

Sama ilus kui Liina Olmaru

Baltisaksa juuri, nagu võiks arvata, Dettmannil pole, aga temagi ütleb justnagu oma peategelase Christophi sõnadega: „Eesti on minu teine kodumaa!” Ta on uurinud Eesti ajalugu, eriti 20. sajandi oma. Eestis on ta käinud tosin korda. Esimest korda tuli ta siia 1975. aastal oma kirjasõbrale külla, ja see oli Dettmanni sõnul ta elu esimene suur seiklus.

2016. aasta juulis on ta järjekordselt Eestis väikesel puhkusel. 12. juuli hommikul on ta tulnud Hiiumaalt Matsalusse, kus elab tema hea tuttav Renate von Pahlen, kellel erinevalt Dettmannist on baltisaksa juured vägagi olemas. Nagu muuseas kohtub Dettmann ka väikeses Lihula raamatukogus lugejatega. Dettmanni viimane raamat „Anu” on juba tükimat aega (kui sai teatavaks, et kirjanik kohapeale tuleb) olnud Lihula raamatukogus täielik lugemishitt, nii et polnud mõtet järjekordagi panna.

Dettmann loeb „Anust” ette lõigu, mis kirjeldab Käina kirikut, ja teisigi Hiiumaaga seotud kohti, näiteks selle koha, kus baltisakslane Christoph, kes on sõitnud Eestisse tädile külla, näeb esimest korda Hiiumaal Anut. On aasta 1938. On suvi. Kõik on veel ees. „Anu oli ilus. Niisugust tütarlast polnud ma eales kohanud,” loeb Dettmann Christophi mõtteid.

Kuulajad mõtlevad, kui ilus võis Anu olla. Hiljem ütleb Dettmann, et Anu puhul olnud tal silme ees Eesti näitleja Liina Olmaru, keda ta imetles Jaan Krossi „Wikmanni poiste” järgi vändatud seriaalis. Kuigi Anu juuksed on pikad, mitte lühikesed nagu Olmarul filmis, öeldakse rahva seast.

„Mõni tütarlaps kohe on ilus!” nendib Detmann.

Christophis olevat palju jooni Dettmanni vanaonust.

Vastkohtunud ja armunud Anu ja Christoph loodavad uuesti kokku saada aasta pärast, kuid puhkeb sõda. Järgmine etteloetav lõik viib kuulajad 1944. aastasse, mil sõjaväljal kohtuvad Christoph ja talle Hiiumaalt tuttav Indrek. Muidugi on Christoph ja Indrek eri pooltel. Dettmann ütleb, et mõnes mõttes võiks „Anut” võrrelda Eesti menufilmiga „1944”, mis linastus ka Saksamaal ja mida Dettmann seal vaatamas käis. Dettmann ise peabki „Anut” eelkõige ajalooliseks romaaniks, mitte armastuslooks.

„Anule” tuleb järg

Dettmanni sõnul pole „Anu” Saksamaal bestselleriks saanud, kuigi arvustused on olnud head. Ta kavatseb kirjutada „Anule” ka järje. Ligi 500-leheküljelise „Anu” enda kirjutamisele kulusid aastad 2004–2009 ning esialgu oli teos veel paksem.

„Kolmandiku pidin välja võtma,” tunnistab Dettmann.

Ka kirjastaja leidmine nii mastaapsele teosele ei olnud kerge: kirjastajad ütlesid, et nii paksu raamatut keegi ei loe. Alles 30. kirjastus võttis käsikirja vastu. „Oleks võtnud ka esimene, aga nõuti, et teeksin käsikirja ümber, ja seda ei olnud ma nõus tegema,” meenutab Dettmann. Lõpuks tuli tal siiski üht-teist ümber kirjutada ja kolmandikust loobuda.

Kirjanikuameti kohta ütleb Dettmann, et kirjutab ikkagi põhitöö kõrvalt ega kavatse põhiametist loobuda – Saksamaal on ehk kaks protsenti kirjanikke, kes ennast kirjutamisega ära elatavad. Ülejäänud töötavad – on õpetajad või ajakirjanikud. Dettmann ise töötab maamõõdubüroos. Teisest küljest annab see talle ka suurema loomingulise vabaduse: raamatuid kirjutades ei ole ta raha peale kunagi mõelnud.


Lutz Dettmann

1961. aastal Crivitzis Mecklenburg-Vorpommernis Saksa DVs sündinud Lutz Dettmann on saksa kirjanik. Praegu elab ta Rugensees. Kirjanikutöö kõrvalt töötab ta maamõõtjana. Ta on abielus ja tal on kaks last. Peale raamatute on Dettmann avaldanud ka jutustusi ja artikleid ajakirjades ja -lehtedes.

Kirjanikuna sai Dettmann tuntuks oma debüütromaaniga „Kes ei teaks biitleid” („Wer die Beatles nicht kennt” 2004). Kirjanikuna debüteeris ta reisikirjaga „Sommertage in Estland” (2002). Päevikuvormis kirjeldab Dettmann kaht suvist puhkusenädalat Eestis ning teeb väikese sissepõike ka Eesti ajalukku. Raamat on illustreeritud fotodega Eestist, pole eesti keelde tõlgitud, kuid seda on võimalik siin raamatupoest osta.

Romaanile „Kes ei teaks biitleid” järgnes veel kaks: Saksa sõjaväeteenistust käsitlev „Tiefenkontrolle” (2006) ja Teise maailmasõja taustal hargnev armastuslugu „Anu – eine Liebe in Estland” (2013). Viimane tõlgiti ja ilmus juba samal aastal ka eesti keeles pealkirja all „Anu. Aja, sõja ja armastuslugu Eestimaal” (kirjastus Sinisukk). „Anu” tegevuspaik on Eesti – Hiiumaa, Tallinn, Ida- ja Lõuna-Eesti.

2007 pälvis Dettmann Schwerini linna auhinna romaani „Tiefenkontrolle” eest, oma jutustuste eest on ta kahekordne Weilandi krimiauhinna laureaat.

Fotod: Urmas Lauri Kirjanik Lutz Dettmann Lihulas 040 (1) Kirjanik Lutz Dettmann Lihulas 040 (6) Kirjanik Lutz Dettmann Lihulas 040 (9) Kirjanik Lutz Dettmann Lihulas 040 (10) Kirjanik Lutz Dettmann Lihulas 040 (11) Kirjanik Lutz Dettmann Lihulas 040 (16) Kirjanik Lutz Dettmann Lihulas 040 (25) Kirjanik Lutz Dettmann Lihulas 040 (30)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz