Vahest on enamik sotsiaalmeediaga rohkem või vähem seotud inimesi tuttav humoorika kirjutisega ohtuderikkast lapsepõlvest 1970.–1980. aastail. Ikka seesama lugu sellest, kuidas meid sõidutati autodes kümnekesi ja ilma turvavööta, kuidas möödusid pikad vaheajapäevad vabas õhus suures lastekarjas täiesti omapead ja ilma igasuguse järelevalveta ning kuidas sellest hoolimata jäime kõik ellu ja kasvasime suureks. Selle ringkirja levimise ilmne põhjus on kahtlemata nostalgia tolleaegse vaba ja metsiku lapsepõlveromantika järele, teisalt oli see vihje tänapäeva laste olustiku turvamisega liialdamisele.
Tõsi on, et praegu kasvavad lapsed palju kontrollitumas keskkonnas kui 20–30 aastat tagasi. Tõsi on, et arenenud Euroopa riikides on mõnelgi pool laste olustiku reguleerimisega juba liiale mindud (näiteks keeld nooremaid kui 16aastasi ilma täiskasvanuta kojugi jätta). Seevastu ei ole sugugi õige too legend, mille järgi olevat varasemate aastakümnete lapsed samamoodi ilma suuremate inimkaotusteta täiskasvanuikka jõudnud. Dokumenteeritud surmajuhtumite arv siis ja tänapäeval räägib üsna selget keelt, ja arvudele otsa vaadates tuleb tunnistada tõde: laste suremus õnnetusjuhtumite tõttu on viimase 25 aasta jooksul vähenenud umbes kuus korda.
Õigupoolest ei kujutagi ette, et kui praegu hukkub meil aastas mürgistuste, vigastuste, uppumise, lämbumise jm õnnetuste tõttu umbes 30 last, siis 25 aastat tagasi sai neid surma 200 ümber. Seda on hoomamatult palju. Meie, kes me sel ajal elasime või ise lapsed olime, ei tajunudki seda – ja küllap ei teadnudki, sest statistika avalikustatud materjalid olid toona riikliku propagandateenistuse ahelais, ajalehed kirjutasid ainult sellest, millest oli lubatud kirjutada, sotsiaalmeediat veel ei eksisteerinud ja info neist surmajuhtudest ei jõudnud vahetust naabruskonnast kaugemale. Sellest ka meie idealiseeritud nägemus ohtuderohkest lapsepõlvest, kus kõigest hoolimata „mitte midagi ei juhtunud ju”.
Nüüd aga, mil teated koledaist õnnetustest levivad üle Eesti mõne tunniga, jõuavad need vapustama igaüht, ja just sellepärast tundub neid nüüd olevat kuidagi palju rohkem kui vanasti, ja just sellepärast muretsemegi üha rohkem ja rohkem laste turvalisuse pärast… mis muidugi tähendab pidevat kontrolli nii lapse kui ka tema keskkonna üle. See tähendab üha kasvavat tunnetatud vastutust nende väikeste inimeste suurekssirgumise eest.
Lõpmatuseni ja kõike me ometi kontrollida ei saa, ei oska, ei taipagi. Äsja Tartumaal juhtunud traagiline batuudiõnnetus näitas taas kätte ühe turvaaugu selles kontrollitud lapsepõlvemaailmas – ja me oleme šokeeritud ning abitud.
On ju normaalne, et lapsevanemad ei ole pädevad hindama populaarsete ja väga levinud lasteatraktsioonide konstruktsiooni ja paigaldamisjuhistest kinnipidamist. Pealegi, kas nad peaksidki olema? Lapsevanemad ei saagi teada kõike kõige kohta, mis nende lapsi ümbritseb. See on juba jagatud, ühiskondlik vastutus, kus iga lüli ketis peab pidama, olema oma ülesannete kõrgusel ja enesele aru andma oma vastutuse suurusest, kui mängus on laste elu ja tervis.
Kui nüüd esmased uurimisandmed, et tolle Tõrvandi batuudi oli rendifirma jätnud maasse ankurdamata, tõele vastavad, siis selle juhtumi puhul on selge, milline lüli ahelas järele andis. Rohkem kui süüdlast süüdi mõistma peaksime aga sellest tragöödiast õppima ja püüdma sinnapoole, et selletaoline kerglus lastele lõbustusi pakkuvate ettevõtete töös tulevikus kindlasti välistada. Et lastele mõeldud meelelahutusäri elatustaseme tõusuga kindlasti veel edeneb, siis on kõigi praeguste ja tulevaste lastega perede huvides tagada seal vähemalt absoluutne kinnipidamine turvanõuetest. Kaht kaotatud noort elu see enam tagasi ei too, küll aga ehk säästab tulevikus mõnegi teise.
Samuti võib ühiskondlikul tasemel mõelda lapsevanemaile mõeldud hooajalistele meediakampaaniatele, mis keskenduvad laste turvalisusele rannas ja koduõues, lõbustus-, seiklus- ja teemaparkides, mänguväljakuil, koduaia ronimispuudel ja batuutidel. Statistiliselt juhtub ju lastega rohkem õnnetusi just suvel ning õuetegevuses.
Jah, me üritaksime sellega muidugi veel enam suurendada kontrolli lapse ja tema ümbruse üle. Teisest küljest aga – kas müüt seikluslikust ja vabast lapsepõlvest ikka vajab toitmist nii raskete ohvrite hinnaga, nagu on laste elud?
Aidi Vallik