27

President Ilves Kärdlas: Hirm võõra ees on halb juht ja viha veel halvem

Lehte Ilves

Lehte Ilves

lehte@le.ee

Toomas Hendrik Ilves

Head kaitseliitlased. Head liitlased. Hea Eesti rahvas.

Olen igal aastal Võnnu lahingu aastapäeval ehk Võidupühal rääkinud Eesti kaitsest ja julgeolekust. Ja täna, nagu paraku ka aasta tagasi, on, millest rääkida.

Poolteist aastat on Euroopas käinud sõda. Krimm on annekteeritud, Vene väed sõdivad Ukraina territooriumil Donetski ja Luganski oblastis. Eestile on see toonud äratundmise, et meie vabadus, kindlustunne ja julgeolek pole üldsegi nii iseenesestmõistetavad, nagu olime harjunud arvama. Aga me õppisime veel midagi. Me õppisime, et meie liitlased on Eestiga solidaarsed. Ka need, kes selles kahtlesid, teavad nüüd, et Eestil on usaldusväärsed liitlased.

Heitkem kiire pilk lähiminevikku. Kallaletung Krimmile algas eelmise aasta veebruari viimastel päevadel. USA hävitajad maandusid Eestis ja ka Leedus mullu kuuendal märtsil, et teha Balti riikide õhuruum turvalisemaks. Oli möödunud alla 90 tunni või veidi üle kolme ööpäeva hetkest, mil Eesti kaitseminister oli edastanud Ameerika suursaadikule soovi saada hävitus- ja tankurlennukid Ämari lennubaasi.

Ukraina kriisi ajal on Balti õhuruumi lisaks kaitsnud taanlased, sakslased, hispaanlased, britid, itaallased, norrakad, poolakad ja kanadalased. Esimene kompanii Ühendriikide sõdureid pani Eestis saapad maha mullu aprillis. Septembri hakul külastas Tallinna president Barack Obama, kes muu hulgas teatas, et Tallinna, Riia ja Vilniuse vabadus on NATOle niisama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni oma. Sellele järgnenud NATO tippkohtumisel lepiti kokku liitlasvägede kohaloleku tugevdamises alliansi piiririikides. Veidi hiljem saabusid Eestisse Bradley lahingumasinad ja Abramsi tankid.

Tänavu märtsis harjutas U.S.A. Euroopa maavägi enda rasketehnika liikumist läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Tšehhi. Veidi enam kui kuu tagasi hõlmas kogu Eestit ja kulmineerus Virumaal meie uue iseseisvusaja kõige suurem ja keerulisem õppus Siil, millest võtsid osa paljud teie hulgast, kes te tänasel suvehommikul siin Kärdlas rivis seisate. Minu tunnustus teile!

Reservõppustele tuli üle 14 000 reservväelase, üle 60 eestlase teistest riikidest, alates Lõuna-Aafrika Vabariigist, lõpetades Soomega. Teie kõrval olid kohal ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia maaväekompaniid; õhutõrjeüksused Poolast, Belgiast ja Saksamaalt; Ameerika, Poola ning Ühendkuningriigi sõjalennukid; Läti psühholoogiliste operatsioonide meeskond ning Hollandi õhuväeohvitserid. Kokku üle 600 liitlasvägede võitleja.

Viimase aasta jooksul on meie liitlased taganud oma püsiva kohaloleku õhus, maal ja merel. Neil päevil on Tallinnas Ameerika suur merejalaväelaev San Antonio 1200 võitlejaga pardal. Mida see viimase poolteise aasta faktide loetelu meile ütleb? Aga seda, et NATO toimib, NATO reageerib ja Eesti on seetõttu kaitstud.

Nende sündmuste ühisnimetajaks on solidaarsus, Eesti NATOsse kuulumise normaalne ja loogiline osa. Ukrainal seda napib, sest Ukraina ei kuulu NATOsse. Mõtleme siis täna nendele pingutustele, mille võtsime ette paarkümmend aastat tagasi, kui alustasime oma teekonda NATOsse ja korraldasime selleks radikaalselt ümber oma riigi. Kui me poleks seda teinud, siis mõelgem, milline kindlusetus valitseks Eestis täna, millise ärevusega me jälgiksime Ukraina arenguid, kus päevast päeva hukkuvad Ukraina sõdurid.

Hea rahvas, aga nii pole see ainult praegu.

Meie ajalugu iseseisva riigina algas samuti teiste solidaarsuse toel. Vabadussõja alguses saabus Tallinna reidile detsembris 1918 Suurbritannia laevastik See oli välisriikide esimene abi Eestile Vabadussõjas. Sõjas, kus hukkus kokku 111 Briti sõjaväelast. Detsembris 1918 saabus Tallinna esimene salk Soome vabatahtlikke. Kokku võitles Vabadussõja ajal Eesti rahvaväes viis tuhat Soome vabatahtlikku. Aprillis 1919 saabus Eestisse Taani vabatahtlike rood.

Head kuulajad, NATOsse ja Euroopa Liitu kuulumine annab meile kindlustunde. Kas või sellise, et sõjauudiste ärevus Ukrainast jõuab meie meeltesse üha harvemini. See märkamatu osa, millele me isegi ei mõtle, tähendab, et Eesti ei pea närveerima. See tähendab, et oleme kaitstud.

Tasub tähele panna, et NATOst või meid Vabadussõja ajal abistanutest rääkides me ei küsi eriti ei endilt ega teistelt, miks nad tulid või tulevad ühte suveräänsesse riiki. Me ei kasuta nende kohta solvavaid sõnu. Me ei arva, et nende siinolekus on midagi halba. Ja kui asi peaks tõsiseks minema, poleks Eesti rahva valdaval enamusel midagi selle vastu, kui siia, meie vabaduse kaitsele, tuleks väga palju välismaalasi.

Praegu on mõnel meie NATO liitlasel endal ka raske. Nad küsivad teise meile väga olulise ja solidaarsusele tugineva organisatsiooni, Euroopa Liidu, abi. Needsamad riigid, mille lennukid tõusevad Eesti ja me kõigi kaitseks õhku, vajavad abi. Ja me ei näi nende muret mõistvat. Kus on meie solidaarsus? Kas me tunneme, et oleme teistega solidaarsed?

Selle asemel kuulame ja loeme hirmutamist ja vihakõnet, solvanguid ja ähvardusi. Muidugi ma mõistan, et Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast tulevate sõjapõgenike vastuvõtmine on valus ja vastuoluline teema enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Eestil on lisaks kõigele kanda väikerahvale paratamatult omane hirmude koorem. Siin tõlgitakse mis tahes võnge rahvastiku, kultuuri ja keele valdkonnas kohe ohuks rahva ja riigi püsimajäämisele.

Aga räägime siis rahulikult neist hirmudest.

Meid ei aita, kui asendame mõistliku debati juba eos paanika ja kõige madalamate kirgede väljapurskamisega. Jälgides viimaste kuude arenguid nii meil kui ka mujal Euroopas, on nii minus kui ka paljudes teistes süvenenud kartus, et vajume abstraktse võõraviha, hirmu ja üldise sallimatuse sohu.

Immigratsioonidebatist alates ja teiste vähemusteemadega jätkates on avalikus ruumis süvenenud meeleolud, mis kutsuvad suletusele ja eitusele.

Aga hirm – ka võõra ees – on halb juht ja viha veelgi halvem strateegia. Mistõttu ma küsingi täna igalt oma kaasmaalaselt: kuidas kaitsta oma riiki ja väärtusi? Kuidas kaitsta Eestit endasse sulgumata ja teistsuguseid tõrjumata? Kuidas me kaitseme ühiselt neidsamu väärtusi, mis kaitsevad meid täna nii otseselt NATO liitlasvägede kehastuses? Kes on omad, keda kaitseme, ja kuidas omaks saada?

See on keskne küsimus ka ilma immigratsioonidebatita, sest sellest tuleneb ka vastus küsimusele: "Mida riik saab teha, et kõik siin elavad inimesed end omadena tunneksid?" Euroopa Liitu ja NATOt ähvardavad praegu mitmed ohud. Me keskendume loomulikult ühele, sellele, mida näeme Ukraina kannatustes. Aga teistel – teistel liitlastel – on ka omad mured. Euroopa Liit – Eestile arenguks ja sõltumatuna allesjäämiseks äärmiselt vajalik organisatsioon – elab korraga läbi mitmeid vapustusi.

Selle üks alusväärtusi, solidaarsus, ei ole täna enam iseenesestmõistetav. ISIS-e elajalikud tapmised panevad rahulikke elanikke oma kodudest põgenema täpselt nii, nagu põgenes 7 protsenti Eesti rahvast oma kodudest 1944. aastal, kartes Nõukogude esimese okupatsiooni elajalike õuduste kordumist. Nad põgenesid laevade ja paatidega üle mere, elades seejärel kinniste põgenikelaagrite barakkides sageli kuni 40ndate aastate lõpuni. Või hukkusid merel, kui põgenikke täis laevu tabasid lennukite pommid või merre jäetud miinid.

Küsin veel kord, kes siis on omad, keda aitame ja kaitseme, ja kuidas omaks saada?

Kui Eesti rahvas on oma Hispaania ja Itaalia piloodile, USA merejalaväelasele, Saksa staabiohvitserile ja Belgia õhutõrjujale, kes siis on meile oma?

Oma on siin Eestis tunnustatud geeniteadlane Lili Milani, kelle vanemad põgenesid Iraanist. Täna on ilusa eesti keelega Milani Eesti silmapaistva teadlasena võtnud endaga maailma tippu kaasa ka oma uurimisrühma, oma ülikooli ja teadusasutuse, pälvinud presidendi noore teadlase preemia.

Oma on nooremveebel Roman Bõstrjantsev, kes sai 2009. aastal Afganistanis haavata ja on täna Eesti kaitseväes toetusväejuhatuse vanemallohvitser. Oma on ka Kanadas sündinud Veiko Parming, kes tuli vabatahtlikult Eesti kaitseväkke, lõpetas hiljem magistrikraadiga maailma parima ehk Massachusettsi tehnikaülikooli ning tuli oma kulul äsja taas Eestisse, reservväelasena SIIL-ile.

Omaks peame samuti maailmakuulsat Skype-i. Kas peame aga omaks seal IT-arendusega hiilanud insenere Guatemaalast ja Dominikaani Vabariigist või ka teistes Eesti parimates IT-firmades töötavaid hindusid, hiinlasi, singapurlasi, malaisid ja teistest rahvustest loojaid?

Küsime siis veel ja kindlasti: mis on see Eesti, mida kaitsta tahame, ja mille kaitsmiseks palume teistelt abi? Millist Eestit me tahame?

Tahame, et Eesti on õigusriik, kus kohus on õiglane ja lahendid samuti. Et Eesti ei lähe pankrotti ega vaju hukutavasse pöörisesse. Et omavahelised vaidlused lahendatakse vägivallata. Et me mõõdame inimesi nende väärtuste, oskuste ja hoiakute järgi, mitte päritolu, usu ja emakeele põhjal. Et me ei lahterda oma rahvast õigeteks ja teisejärgulisteks, erinevate maailmavaadetega vaenlasteks või väärtusetuteks. Et igal inimesel Eestis on vaba voli jääda iseendaks. Igal inimesel siin on õigus vabadusele ja vabaduse viljadele, oma arvamustele ja tõekspidamistele, ka siis, kui need erinevad sinu enda arvamustest ja tõekspidamistest.

Eestit kaitsevad, viivad edasi ja viivad maailma meie omad inimesed. Ja nüüd peamegi endalt küsima, olukorras, kus teised meid kaitsevad ja oleme neile omad, siis kes on meie omad, keda meie kaitseme? Soovin kõigile ilusat Võidupüha ja head Jaanipäeva. Elagu Eesti!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Maali
Maali

Kui eelnev on tõsi, siis on eestlaste ja eestluse tulevik määratud kiirele hukule.

Anna
Anna

Tore et maail on ka juba ülesse ärganud. Tore on kui sa räägid seda avastus veel naabri Almale ka. Sind ei valitse mitte valitsus vaid kõige ehtsam röövli jõuk ja seda nii vaimses kui materiaalses mõistes.

valija
valija

aga valimistel me seda ei oska või taha endale teadvustada.

ära enam vali
ära enam vali

Vaata valimised saavad anda õiglase ja ühtlasi ühiskonnale kasuliku tulemi teatavates tingimustes. Kui neid ei täideta siis asudki elama kõverpeeglite maailma kus võimu ainus eesmärk on hoida mikihiire valitsused võimul.

Eesti Vabaks
Eesti Vabaks

No eks me ikka teadvustasime, aga on nigu on. peaaegu 70% oli valitseva reformierakonna vastu ju neil viimastel valimistel, st. ainult 30% oli poolt. Aga klikk valitseb segamatult edasi….

Karla
Karla

Ilves on ju Juut ja vabamüürlaste looziz

Alma
Alma

Karla on Eestlane ja jotade looziz

Enriko
Enriko
Ma pole kunagi fännanud Kristiina Ojulandi. Oli ta ju Euroopa Liitu astumise entusiast ning kaasosaline Lihula rahva tümitamisel. Enne viimaseid valimisi asutatud ühenaisepartei mõjus lausa farsina. Ja hiljutine hüüatus valge rassi väljasure(ta)misest kõlas ebasiiralt, lausa meeleheitliku katsena end ‘paati’ upitada. Aga täna raamatukogu lugemissaalis märkasin ajakirja “Kroonika” (19.06.2015) esikaanel Ojulandi pilti koos ‘rassistliku’ kommentaariga. Riskisin ning lugesin kogu intervjuu läbi. Lugege teie ka, tõsiselt! Kui reeglina poliitikud piiratud elukogemuse juures ei tea mida räägivad (pean silmas miinimumpalgagaga toimetulekut, sundsuhtlemist Võsa-Peetri ‘patsientidega’ jms.), siis Ojulandi kontakt Aafrikast saabunud võõrastega näib olevat märksa vahetum keskmise kodueestlase omast. Ta toob näiteid Brüsselist ja… Loe rohkem »
kas
kas

ilvese rahvust oskad ennustada v siis miks see salastatud on,huvitav

Valdo
Valdo
Hr. Ilves on ka ise pagulane ja arvan, et teab millest räägib? Paraku kipuvad otsustajad ära unustama, et Eesti rahvas on väike ja haavatav. Tunnen kaasa Meie surnud keelemeestele, kes on arendanud Meile armsaks saanud eesti keelt. Julgen arvata, et eesti keel hääbub kiiremini kui meie tänased poliitikud jõuavad nina nuusata. Olen ise näinud eesti keelt kõnelevat tumedanahalist. Paraku ei pea Ma ise ennast juba ammu eestlaseks, sest olen üle elanud venestamise, nüüd olen Soome’ s ja Minu igapäevane töökeel on soome keel. Kurb tõsiasi, et sellisest olukorrast võidan ja kaotan Mina aga eesti ja soome keel kaotab oma väärtust,… Loe rohkem »
Eesti+Vabaks
Eesti+Vabaks

On suurepärane, et ka LE on kustutanud kõik kommentaarid mis ei ühti mikihiire arvamisega. Ega ajaleht peagi Eestlaste tuleviku pärast muret tundma. Aga prantsusmaa karikatuurilehes ajakirjanikega toimunut võiks ikka màletada ja ka seda võiks ju teada, kui palju nt. Rootsis on suurenenud vägistamiste arv. Naised ja tütred Teil ju ehk on?

Õige ta on vabaks tuleb alle saada
Õige ta on vabaks tuleb alle saada

Ühtin eelnevaga 100 % . Kommentaaride kustutamine näitabki lojaalsust võimul olijatele. Ajakirjanduse eesmärgiks on võimu kindlustamine mitte ühiskondlike arengute tagamine. Nõuka ajla me juba nägime kuhu see viis. Siis oli selle liikumise nimi PUNANE UDU. Värv on tänaseks muutunud aga udu kestab edasi.

ärni
ärni

Kõne hakkab kohe pihta tõestusega, kes keda kuskil Ukrainas annekteerinud on. Sisuliselt on see võõra riigi siseasjadesse sekkumisega. Välisriiklike probleemidega hakatakse tegelema siis kui püütakse vähemalt elementaarsed asjad kodus korras hoida – aga ei väljarände ja ääremaastumise probleem ei huvita mitte kedagi. Vahepeal oli tunne et iga teine sõna oli NATO. Huvitav kas president nüüd ongi selle NATOga Evelini asemel abielus. Samas pole kuulda olnud et venelane oleks enda baase Ukraina aladele loonud. NATO baase planeeritakse Baltikumi täiesti valikult. Palun selgitage kes keda nüüd annekteerib siin. Kas me taastasime iseseisvuse selleks et Vene väed NATO omadega asendada ?

koogu
koogu

Järgnevas artiklis on mõtlemapanevaid kohti. Kas meie valitsus on valmis selleks, et ei korrataks teiste Euroopa riikide vigu? Kui me ei ole suutnud integreerida venelasi, siis kuidas saaksime hakkama täiesti võõra kultuuriga inimestega?
https://okkalisedarutlused.wordpress.com/2015/06/24/avalik-kiri-ev-presidendile/

Külamees
Külamees
Tahaks uskuda seda juttu,aga enne peaks vastused saama mõnedele küsimustele: Kas pagulased on tõesti need kes kõige rohkem hädas? Või hoopis elujõulisem osa sealsest rahvast,ehk need kes just kodumaal korra majja peaksid lööma selmet pageda? Kui suur osa pagulastega seotud ärist saab osaks nende samade pagulastega hädas olevate riikide kodanikele-kes nad on,milline on nende seotus riigiaparaadiga? EL-du seadused pagulaste vastuvõtuks muudavad nende integratsiooni juba eos võimatuks-pikk periood kus neid ei tohi tööle rakendada,samas rakendub neile sotsiaalharta kohane ülalpidamine-mida pole me suutnud oma kodanike puhul saavutada? Kui suur on roll on põgenikelaine pidevas eskaleerumises rikkamate lääneriikide aafrika jt piirkondade majandusliku hõlvamise… Loe rohkem »
lendur
lendur

See meie president ei saa üldse aru mis tähtpäev oli?Jälle räägib meeriklastele meeldivat juttu.
Võidupüha tähendab seda et eestlastel sai sakslaste 700 aastasest okupatsioonist/türanniast kõrini ning nad löödi siit välja.Kas nüüd peaksime murjamite sissetuleku peale sallivad olema?
Alex Lotman kui saatus on rivvi viinud peab käsku täitma mitte kõnesid kuulama.

tankist
tankist

Ja Sina saad aru, mis tähtpäev oli? Ja tegelikult tulnuks tiblasid kiita?! 700-aastane okupatsioon? Oled vast piirdunud 19. sajandi kooliõpikutega…

lendur
lendur

Tark tankist…õpeta,väida vastupidist või oledki kinnimakstud tankistist kommentaator?

Tark tankist
Tark tankist

Võidupüha tähistatakse Pätsu ajast peale. Sellega tähistatakse Eesti võitu Võnnu lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919 🙂

lendur
lendur

Ha ha mina pole tibladest midagi rääkinud ja need kes nö. Võnnuni löödi olid ju sakslased!!!Ja sina oled siiski loll tankist.Päts oli võimuahne värdjas kes vabadusvõitlejad vangi pani ning aastaid hiljem venelastega Baaside lepingu tegi ja tõkkepuu Narvas üles tõstis,tropp raisk nagu loll tankist kes Delfit,Postimeest ja Reporterit kuulab kuna see on õige ja oma aju midagi ei oska mõelda.

Kübe
Kübe

Ei taha neegreid!

..
..

parem neeger kui kübe

kiiks
kiiks

Maitseasi, maitse üle ei vaielda.

wpDiscuz