3

Aleksei Lotman: Piiratud mõtlemisest piiratud ruumis

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

aleksei_lotman1Kas maailmaruum on piiratud või piirideta, ei hakka siin arutama, kuid Maa on ühtlasi piiritu (serva ju pole) ja piiratud (pindala on lõplik). Pinna lõplikkus määrab ära ka ressursside piiratuse ning paratamatult piirab inimkonna võimalusi – lõpmatu kasv pole lihtsalt võimalik, vähemalt füüsiliselt mõõdetavate näitajate nagu inimkonna arvukus, energiatarve, toidutarbimine, metallide tootmine või jäätmete tekitamine. Selliste kasvunäitajate piiramise paratamatust on tajutud juba pikemat aega. Rooma Klubi esimene ja kuulsaim raport kandis nime „Kasvu piirid”, kuid seesama piiride äratundmine on juhtinud looduskaitset varemgi. See viis Maa esimese rahvuspargi – Yellowstone – loomisele ehk teisisõnu sellise maa-ala piiritlemisele, kus piiramatule looduserüüstele 19. sajandi lõpukümnendeil piir pandi. Piir seati põhjalikult väga range kaitsekorraldusega: rahvusparki tohtis jätta vaid jalajälgi ning kaasa võtta vaid pilte, tavapärane (röövellik) majandus pidi jääma piiri taha.

Idee levis üle Maa ja jõudis 20. sajandi alguses ka Euroopasse. Esimesed Euroopa rahvuspargid loodi Rootsis, neist enamik Lapimaal, mida vaadeldi tollal metsiku kõnnumaana. Selle vaate piiratus ehk mõistmine, et saamid on sel maal elanud ja seda mõjutanud sajandeid, tuli veidi hiljem. Rahvusparkide loomine ei piirdunud aga Lapi „kõnnumaaga”: Ängsö rahvuspark rajati esindamaks Kesk-Rootsi niitude ilu. Algul nägid ka Rootsi looduskaitsjad oma tegevust Ameerika eeskujul eelkõige kahjuliku inimmõju piiramisena ja nõnda keelatigi Ängsö rahvuspargis seal sajandeid kestnud heinategu: las lilled õitseda. Oodatud õitseng kestis siiski õige lühikest aega ja asendus peagi võsastumise ning niitude elurikkust näitava lilleilu hääbumisega. Selgus, et üks piir sai liiga äkiline ja vajas hägustamist: niidu säilitamisel hädavajalikuks osutunud traditsiooniline heinategu tuli muuta kaitsekorralduse osaks. Tinglikult võib siin näha pärandkoosluste kaitse sündi.

Eesti ja laiemalt Euroopa looduskaitsetraditsioonis on pärandkoosluste hooldamine saanud kaitsealade kaitsekorralduse loomulikuks osaks. Ükski professionaal ei arva, et kaitsealal vaid metsiku kõnnumaa loodusliku arengu eest tuleks hoolt kanda. Paraku ei saa siiski teha järeldust, et tänapäeva looduskaitses pole ületamist vajavaid piire.

Praegusaja maakasutus väljaspool kaitsealasid on üsna lihtne: suurte kraavide vahel paiknevad drenaažiga põllumassiivid, kraavitatud metsad, kaevandatavad turbarabad. Need jagunevad omakorda selgepiirilisteks osadeks nagu põld ja kultuurrohumaa; lageraielank, noorendik, kasvav mets, raieküps mets, kõik kenasti sihtidega ja vahel ka kraavidega piiratud; mitmes tootmisjärgus kaevandusalad. Sajandeid Euroopat valitsenud maakasutuse muster oli hoopis keerulisem: põldude, niitude, metsade ja soode mosaiik läks üksteiseks üle ning enamikul kõlvikutest oli mitu kasutusviisi. Kui aga mõelda, milline võiks olla maastik ilma inimeseta (võis olla enne inimest), siis vaevalt võiks siingi tänapäeva maakasutusele omast lihtsat mustrit välja kujuneda.

Ootuspärane oleks, et kaitsealade kaitsekorraldus hoiaks alal elurikkust toetavaid keerulisi maastikumustreid. Paraku soosivad lihtsustav mõtlemine ja liiga jäigad piirid siingi kunstlikku looduse lihtsustamist. Asi algab välispiirist: selleks on enamasti mingi inimtekkeline nähtus nagu tee, kraav või siht, mille taga ei ole tihtilugu keelatud mitte üksnes see, mis loodust võiks kahjustada, vaid igaks juhuks ka palju muud, näiteks telkimine. Kogemus näitab, et meil keelatakse pisiasju tihtipeale ka ilma selge põhjuseta, samal ajal aga jäävad suured asjad vahel kahe silma vahele.

Põhiprobleem on aga hoopis kaitsealasisene. Nagu eespool juttu, on Eestis nüüd omaks võetud looduslike ja poollooduslike koosluste kaitse eristamine. Esimesel juhul on eesmärk koosluse looduslik areng, teisel aga koosluse ilme ja liigilise koosseisu säilitamine või taastamine. See vahetegemine on loomulik ja oli omal ajal vajalik pärandkoosluste kaitsekorralduse kujundamiseks. Paraku viivad jäigad nõuded ja teravad piirid soovitule vastupidisele tulemusele. Pargilaadne puisniit või puiskarjamaa, mis järsult piirneb puutumatuna hoitud metsaga, ei ole loomulik nähtus. Suurem osa ajaloost on näinud hoopis metsades karjatamist, niitmist ja puiduvarumist, mis oli kodule lähemal vähe intensiivsem, kaugemal aga nõrgem. Kodumets oli õige pargiilmeline, mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Oli ka teravamaid maakasutuse piire, kuid need ei määranud kogu maastiku ilmet.

Kahlemata ei ole see looduskaitsele ainuomane häda, piiride seadmine on mõtlemise loomulik osa ja eesmärgipärase tegevuse alus, kuid ajale jalgu jäänud piiridest jäik kinnihoidmine võib meid eesmärgist hoopis eemale viia. Õppigem vajadusel piire ümber hindama ja neid ületama.

 

Aleksei Lotman

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
einoh
einoh

See jutt on muidugi tore ja õige ning arutame edasi.
Tegelikult ei ole enam tõesti mingeid ühtlasei üleminekuid, on järgmised kõlvikud:
põld, võsa, mets, raielank, inimasustus (peal igasugused rajatised)

huvitav lugu
huvitav lugu

Tekkis aga selle koha peal arusaamatus
“Suurem osa ajaloost on näinud hoopis metsades karjatamist, niitmist ja puiduvarumist, mis oli kodule lähemal vähe intensiivsem, kaugemal aga nõrgem. ”

Kuidas määritleda alad kui ei piira konkreetselt? Niimoodi kaotame metsad mis ilma inimtegevuseta üldse ära varsti.

Alex Lotman
Alex Lotman

Täna on karjatamisest mõjutatud metsade pindala vähemalt kaks suurusjärku väiksem kui sajand tagasi, seega ei ohusta karjatamine praegu küll kuidagi metsade looduslikkust. Veis ja hobune on olnud aastatuhandeil enne põllumajandust ka meie loodusliku fauna osaks, seega ei ole olukord, kus neid loomi üldse metsas pole, mitte looduse tagasitulek, vaid hoopis vaesumine. Tänapäeval on metsade peamiseks surveteguriks lageraie, kuivendus ja taristu rajamine ning neid peab tõesti ohjama senisest tõhusamalt.

wpDiscuz