0

Ann Mari Anupõld: Loomade kodutunne

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Olles tihedalt loomadega seotud, ei läinud ka minu tähelepanust mööda Haapsalu varjupaiga ümber tiirlevad jutud ja skandaalid. Vaevalt Läänemaal üldse keegi sellest täiesti eemale suutis hoida. Võiks arvata, et nendest on piisavalt räägitud, aga kuna hanke tulemus on nüüd selgunud, siis kipuvad mõtted vägisi kogu selle temaatika ümber keerlema ja probleemi allikate üle pead murdma, kirjutab Ann Mari Anupõld (pildil).

Ann-Mari Anupõld 017See, et varjupaikade ja loomade eest hoolitsemise ümber käivad väiksemad ja suuremad kodusõjad, ei ole kohalik nähtus. See ei ole isegi mitte Eesti probleem, vaid ülemaailmne asjaolu, et inimestel on vastandlikud arvamused, kuidas loomi pidada, päästa ja aidata. Varjupaik on juba oma nime poolest keeruline koht, ajutine varjualune aga kellegi tõeline kodu. Sellest tulenevalt põhjustab ta mitmesuguseid ja mitte tingimata positiivseid emotsioone. Sageli peab varjupaikades raskeid valikuid tegema. Ühe üksiku looma peale ei saa kogu varjupaiga ressursse hakkama panna. Nii peab mõni loom lahkuma ülejäänud populatsiooni päästmise nimel. Varjupaik toimib ööpäev ringi, ja kogeb selle aja jooksul mõnd õnnelikku hetke, paljusid segaseid emotsioone ja ohtlikke olusid. Kuigi loomakaitses tiirlevad nii mõnedki fanaatikud, nõuab varjupaiga pidamine eriti tasakaalukat meelt, head otsustusvõimet, hingega töötamist ja usku sellesse, et meie maailma on võimalik muuta ka väikeste tegude abil.

Need on omadused, mida vaevalt keegi eurodes mõõta suudab. Paraku usun, et neid ei olnud ka hanke tingimustes. Seda suurem on minu heameel selle üle, et hankes „kaotajaks” jäänud Läänemaa kodutute loomade varjupaik on siiski otsustanud oma tegevust jätkata. Ehk on omavaheline võrdlusmoment see, mis ajendab mõlemaid varjupaiku endast parima andma. Konkurents on nimelt üks tohutu edasiviiv jõud. Vähemasti senikaua, kui ta ei tugine poriga loopimisele ega üksteise süüdistamisele. Lõpuks ärgem unustagem, milleks me seda kõike üldse teeme, ja et on punkt, mis meid kõiki ühiselt selle tegevusega seob: lootus anda loomadele parem elu, aidata neid tagasi oma omanike juurde või pakkuda neile uut ja toredamat kodu. Oluline on ka varjupaikade eeskuju ning elanike koolitamise suutlikkus. Ainult siis on lootust, et tulekahju kustutamise asemel suudame lõkketegijaile piiri panna.

Paar aastat tagasi sattusin juhuslikult Risti tankla juures peale, kui üks koer Virtsu poolt suure maantee äärest longates kohapeale traavis ja ennast putka ees sisse seadis. Esialgu ei söandanud ma teda kohe kaasa haarata ning jätkasin oma toimetusi. Kaks tundi hiljem tagasi tulles oli koer aga endiselt omal kohal. Pakkisin ta siis auto peale ja sõitsin Haapsallu kiipi kontrollima. Tol ajal ma alles õppisin ning mul puudus vajalik varustus. Kiipi koeral muidugi ei olnud ning varjupaika ma teda viia ei tahtnud. Nii võtsin ma tollel päeval leitud hulkuri esialgu koju kaasa ning postitasin temast pildid ja teated kõikvõimalike varjupaikade kodulehtedele. Koer ise aga magas kogu selle aja väsinult nurgas. Alles kolmanda päeva hommikuks oli ta suuteline jälle enam-vähem koera moodi olema.

Paar päeva hiljem sain ka kaua oodatud kõne. Koera omanik oli kuulutust Tallinna varjupaiga kodulehel näinud ja oma koera ära tundnud. ,,Kus te asute? Me hakkame kohe sõitma!” kõlas teiselt poolt toru õnnelik hääl. Seletasin, et Piirsalus. Teiselt poolt oli hetkeks vaikus. Kui hääl jälle kostis, oli õnnele liitunud segadus. ,,Läänemaal? Olete kindel? Siis me küll täna enam ei jõua.” Oli hiline õhtu, ja helistaja oli pärit Tallinna-Tartu maantee ääres asuvast külast. Meist umbes 150 km kaugusel. Järgmisel hommikul koera Ristil üle andes ei olnud vähimatki kahtlust, kas tegemist on õige peremehega. Koer pidi õnnest pööraseks minema, kui autot lähenemas nägi, ja omanikku silmates laskis kuuldavale tõelise rõõmukisa. Seejärel kadus kiiremas korras auto tagaistmele, kust ta igaks juhuks enam nähtavale ei ilmunud. Kuigi omanikud kahtlustasid tol korral üht riiakat naabrit koera äraviimises, ei õnnestunud neil seda tõestada. Teadmatuks jääb meile ka, kuhumaani vana koer sõidutati ja kui palju kilomeetreid ta veel ise kõmpides läbis.

Vastupidi kõigile ootustele ei ole alati kõik üksi ringi liikuvad loomad tõeliselt kodutud, vaid mõnikord lihtsalt eksinud või ka muudel põhjustel maailmale jalgu jäänud. Tähtis on siinkohal kindlasti kiip, mis aitab teie lemmiku teie juurde tagasi, ja igaühe mõistlik panus loomade abistamisse, et anda sellele mõnikord varjulisele maailmale ehk omalt poolt natukegi helgem sära.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz