Kui ajalehti uskuda, oli Prantsuse Alpides koos endaga 149 inimest tapnud Germanwingsi piloot Andreas Lubitz puruhaige. Aastaid vaevasid teda nii vaimsed kui ka füüsilised hädad.
Selle nädala alguses teatasid uurijad, et 27aastane Lubitz kannatas raske psühhosomaatilise tõve käes ja vajas seetõttu mitme neuroloogi ja psühholoogi abi. Tal olid ka enesetapumõtted ja ta oli neid arutanud oma sõbratariga, kellest oli vahetult enne lennukatastroofi lahku läinud.
Lennufirma ei teadnud piloodi hädadest loomulikult midagi, sest arst peab vaikima nagu haud. Saksamaal on sellest ajendatult puhkenud tuline arutelu, millistel juhtudel peaks arst inimese tervisehädadest tööandjale teada andma ja millistel mitte.
Lääne-Euroopa elab Eestiga võrreldes elektroonilises kiviajas. Terviseandmete teatamine tööandjale eeldaks seal ilmselt ka paljusid bürokraatlikke formulare, pitsatitega ja allkirjadega kinnitatud pabereid ning hoolikalt kinni kleebitud tähitud kirja, mis antakse üle käest kätte allkirja vastu. Eestis seevastu tähistas digiretsept juba viiendat sünnipäeva ja e-terviski pole enam ilmaime.
Seetõttu on eriti kummaline, et Eesti ajakirjanduses on arutatud Germanwingsi katastroofi järel peamiselt kitsalt lennundusalade tehniliste probleemide üle. Kas lendurikabiinis peab olema alati kaks inimest või piisab ka ühest? Kas lendurikabiini ust peaks olema võimalik avada ka väljastpoolt või ainult seest?
Palju maisemad terviseandmete kasutamise probleemid on jäänud spetsiifiliste lennundusküsimuste varju. Autojuhtide, laevakaptenite, pilootide, relvaomanike ja paljude teiste erilubadega inimeste haigused, mis piiravad nende teovõimet, ohustavad meid kõiki kindlasti märksa rohkem kui lendurikabiinide lukus või avatud uksed.
Eestis lõpetatakse igal aastal kümmekond kriminaalasja seetõttu, et raske liiklusõnnetuse põhjustajat on tabanud autoroolis haigushoog. Mõni aasta tagasi kaotas Tallinnast Narva sõitnud liinibussi juht otse roolis insuldi tõttu teadvuse ja paanikas reisijad päästis noormees, kes kiiresti piduripedaalile vajutas.
Palju õnnetusi põhjustavad ka langetõvehood ja muud äkilised tervisehädad, kuigi kõigi autojuhtide head tervist on kinnitanud arst tõendiga, mis on juhiloa saamise vältimatu eeldus. Tervisetõend on tähtajaline: üldjuhul kehtib see 10 aastat, mõnel juhul ka viis aastat. Põhimõtteliselt sama lugu on ka relvaloaga, ainult et seal on tervisenõuded veelgi karmimad. Mullu suvest on tervisetõend digitaalne.
Mis saab aga siis, kui autojuhil diagnoositakse tervisetõendi kehtivuse ajal narkosõltuvus? Või kui relvaomanikku hakkab kimbutama vaimuhaigus?
2007. aasta septembris tappis Vladimir Mahhov oma seadusliku relvaga Tallinnas Haabersti linnaosa ametniku. Mahhov oli vaimuhaige ja kohus kuulutas ta süüdimatuks. Ehkki tulistamise ajaks oli juba kuus aastat kehtinud nõue, et relvaloa taotlejat peab kontrollima ka psühhiaater, ei teadnud relvaloa väljaandja Mahhovi haigusest midagi, sest ta oli relvaloa saanud enne selle nõude kehtestamist.
Kas on vahepeal midagi muutunud? Kas arst, kes diagnoosib patsiendil mõne ohtliku haiguse, saab üldse kuskilt teada, et riik on inimesele väljastanud tervisetõendit eeldava loa? Kas ta peab (on seadusega kohustatud) midagi ette võtma, et need tervisetõendid ja load siis tühistataks?
Vastus on üldjuhul ei, ei pea. Kuigi vahepeal on toimunud digirevolutsioon, on info liikumine arstide ja riigiasutuste vahel endiselt kehv. Pole käitumisjuhiseid, pole seadusega pandud kohustusi, kes peab keda informeerima. Tihtipeale pole kõigil asjaosalistel võimalik ka vajalikele andmebaasidele ligi pääseda. Võin näiteks kihla vedada, et ehkki kogu eesti rahvas teab, et Tallinna linnapea kaotas hirmsa haiguse tõttu hiljuti ühe jala, ei tea seda riiklik autoregistrikeskus ning tema juhiluba ja tervisetõend kehtivad endiselt.
Loomulikult on terviseandmed privaatsed. Aga vajaduse korral tuleb privaatsusele ja mugavusele eelistada turvalisust. Parem lasta end lennujaamas sada korda läbi otsida, kui üks kord terroristi juhtimisel kaksiktornidesse põrutada. Parem vahtigu mu haiguslugu kümme ametnikku, kui et üks privaatsust nautiv hull koolimõrva korraldab või lennukitäie inimesi vastu mäge tükkideks hakib.
Kalle Muuli
kolumnist
Poliitikuid ei kontrollita ka piisavalt ja ajuproteesi niikuinii pole saada!
Mis puutub Tallinna linnapeasse, siis on loomulik, et tema jubiluba ei ole tühistatud.Ka Kalle Muuli juhiluba ei tühistata, kui ta haigevoodisse satub.Juhiloa üle võib arutleda alles siis, kui inimene on tervenenud.Näiteks 1 jalaga inimesel on võimalus muretseda endale käsijuhtimisega auto või lasta olemasolev auto ümber ehitada.
Teine võimalus on kasutada proteesi, tänapäeva proteesid on väga head ja võimaldavad ka autojuhtimist.Kas kirjatüki autor ei tunne tõesti ühtegi inimest, kellel on jalaprotees ja kes juhib autot? Neid on Eestis piisavalt.
Paraku võib tabada insult või infarkt iga inimest – ei ole võimalik haigusjuhtu ette ennustada .Näiteks minu ema, kes oli sale, tervislike eluviisidega, liikus palju, ei tarbinud alkoholi ega suitsetanud , suri kõigile ootamatult 65 aastaselt insulti. Bussijuhtide tervist aga kontrollitakse pidevalt, mõõdetakse hommikuti vererõhku ning kui vererõhk on kõrge, siis liinile ei saadeta.Lisaks põhjalik tervisekontroll, mis tehakse töökohas iga kahe aasta tagant, ehkki tervisetõend lubade juurde kehtib 10 aastat. Tavaliselt , kui inimene ennast roolis halvasti tunneb, ta peatab sõiduki.Kõige rohkem avariisid ja surmaga lõppevaid õnnetusi põhjustavad hoopis roolijoodikud ning noored uljaspead.Ühtegi surmaga lõppenud õnnetust bussijuhi terviserikke tõttu ei… Loe rohkem »
Kaksiktornid lasti puruks Ameerika enda poolt ette kavatsetult,et inimeste tähelepanu läheks mujale,ja selle varjus sai vastu võtta seaduse,mis muidu rahva vastu olemise tõttu poleks läbi läinud
Valus on lugeda järjekordset juttu sellest, et keerame aga kruvisid kinni ja survestame näilise turvalisuse nimel kodanikke. Võrdluseks: mul on kodus mitu teravat kööginuga. Väga suur osa tapmisi pannakse ühiskonnas toime just selliste nugadega. Selle läbi saab surma palju rohkem inimesi kui langetõbise autojuhi läbi. Aga õnneks pole keegi veel tulnud mõttele, et hakkame kööginugasid registreerima vms. Selle asja nimi on aktsepteeritav risk. Samas on valdkondi, kus inimesed ei anna endale riskide suurusest (õigemini väiksusest) üldse aru. Libedal vannitoapõrandal kukkudes hukkub palju rohkem inimesi kui terrorismi läbi. Sellegipoolest kulutatakse maailmas miljardeid tobedale turvateatrile, kus inimestelt konfiskeeritakse hambapastat ning lutipudeleid, aga… Loe rohkem »