Kevad on käes ja Matsalu lahel huiguvad luiged, Strasbourgi Orangerie pargis aga toimetavad pesal toonekured. Üle-eelmisel nädalal üle tänava Euroopa Palees toimunud Euroopa Nõukogu kaitsealade diplomi koosoleku päeval paraku aega pargis jalutada ei olnud. Allakirjutanul oli see neljas ja seega viimane aasta kanda diplomi ekspertrühma liikme aukohustust.
Poole sajandi jooksul on diplomiga tunnustatud 73 kaitseala 28 Euroopa riigist, Eestist on ainsana diplomi saanud Matsalu. Soomes ja Rootsis on aastatega kogunenud veidi rohkem alasid, kuid näiteks Läti ja Leedu looduskaitsjad peavad veel pingutama. See ei ole igaveseks ajaks antav aadliseisus: tänavusel koosolekul arutati ühe Slovakkia rahvuspargi küsimust, mis kaitsekorralduskava vastuvõtmise venimise ning looduskaitseliselt põhjendamata intensiivse raietegevuse tõttu jääb kahjuks ilmselt diplomist ilma. Euroopa Nõukogu seatud tingimused on täitmiseks, mitte niisama teadmiseks.
Rõõmsama poole pealt otsustati anda diplom Gruusia Vashlovani kaitseala-kompleksile ja uuendada Madalmaade De Weerribben-Wiedeni kaitseala diplomit.
Matsalu sai diplomi 2003. Õnneks oleme suutnud seda ka hoida. Kuivõrd peetakse ajakohase kaitsekorralduskava olemasolu väga oluliseks, on eriti tähtis, et lõpuks on ka Matsalu rahvuspargil see uuendatud. Oli ju senine kava – esimene Eestis – juba kaks aastakümment vana. Uus kaitsekorralduskava aitab kaasa meie tähtsaima märgala tulemuslikule kaitsele, kuid loomulikult ei tee looduskaitsetööd mitte dokument, vaid inimesed.
Euroopa loodust on inimene tugevalt mõjutanud aastatuhandeid. Seetõttu on väga väheks jäänud seda, mida võiks metsikuks kõnnumaaks pidada, ja kõik see vajab kahtlemata kaitset. Inimmõju on aga peale looduse ohustamise paiguti aidanud kaasa ka selle mitmekesisuse kujunemisele. Nii ongi paljudel diplomiga väärtustatud aladel soositud traditsioonilise ja elurikkuse säilimist soodustava inimtegevuse jätkamine. Matsalu randade karjatamine ja luhtade niitmine on siinkohal tunnustatud näiteid.
Ei Euroopa Nõukogu diplom ega looduskaitse tervikuna asu mitte elevandiluust tornis, vaid on lahutamatult seotud ülejäänud eluga. Nii tuli Matsalu niitude ja karjamaade säilitamiseks tõsiselt panustada loomakasvatuse arengusse ning näha vaeva Lihula katlamaja üleviimiseks luhaheina-küttele. Sel tööl ei paista paraku kusagil lõppu, sest osa maid on ikka veel hooldamata, endiselt jääb aga üle luhast varutavat heina. Vaja on suurendada edasi kariloomade arvu ja otsida juurde uusi rakendusi luhaheinale. Nii näeme taas, et looduskaitse ja maaelu säästev areng on omavahel tihedalt läbi põimunud.
Paljud Euroopa Nõukogu diplomiga kaitsealad on märgalad, sealhulgas, nagu Matsalugi, rahvusvahelise tähtsusega. Märgalade kaitsekorraldus nõuab vahel ka vee taseme reguleerimist, enamasti siis, kui omal ajal on seda kuivendusega mõjutatud ja mingil põhjusel, näiteks vajaduse tõttu võimaldada ala niitmist, ei ole võimalik kuivendust kaotada. Nüüd on ka Kasari luha sildadel paisregulaatorid, mis võimaldab üleujutuse taandumist veidi aeglustada, ilma et luht heinaajal vee alla jääks. Koos luhta läbivate soonte ja kraavide roost ning võsast puhastamisega võimaldab see tulevikus tagada selle väärtusliku elupaiga sobiva kaitsekorralduse.
Diplomi aladel on suur tähtsus loodushariduse ja loodusturismi edendamisel. Juubelikõne lõpuks kutsus Euroopa Nõukogu eesistujamaa Belgia esindaja neid kõiki külastama. Selle üleskutsega jääb vaid ühineda: igaüks võiks „rändama” minnes otsida välja mõne väärika kaitseala, mida külastada. Alustuseks võiks külastada kevadist Matsalut.
Aleksei Lotman
keskkonnakaitsja