0

Katrin Pärnpuu: Karude ja tulemägede maal, 9. osa

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Suured karujäljed

Katrin PärnpuuLõpuks jõuame sihtkohta. Esimese asjana püüavad meie pilku karujäljed. Suure karu jäljed! Vaatan kohe suunas, kuhu mesikäpp on marssinud, ja loodan, et teda enam läheduses pole. Paar korda viivad jäljed veel vee äärde ja kaovad seejärel eemal kõrkjaisse. Oleme kohas, kus karud kalaga maiustamas käivad. Septembri alguseks on suurem kalade ränne läbi ja nii on karud jälle mägedesse hakanud liikuma. Üksikud hulguvad veel siin ja seal. Teeme karujälje kõrvale omad jäljed, pildistame ning uurime ümbrust edasi. Leiame liiva surutud posti ja sellelt hoiatava sildi kirjaga, et kalapüük mis tahes vahendiga on keelatud. Keelava sildi taga, kohe jõe teisel kaldal vastu kaljusid on väike onn, selle ees jões kaks mootoriga kummipaati. Inspektorid. Suurem tööaeg on neil ilmselt juba möödas, sest praegu ulbivad jões mõned uimased kalad, kalda ääres on ka mõned surnud. Viimastest ei lase me end segada ja võtame ette toimingu, mis on end juba päevi oodata lasknud. Peapesu! Hetkeks unustame nii surnud kalad, püssidega inspektorid kui ka pilliroos luuravad karud.

Jalutame laagrisse tagasi. Lõunaks teeb süüa Jevgeni – pilaff à la Žirovaja (riis, kohalik salaami ja seened). Salaamid on siin Kamtšatkal küll väga head! Võib-olla teeb nad heaks ka see, et toiduvalik matkal on piiratum ja kõik muidu tavapärane maitseb lihtsalt hästi. Nagu tomatid, mida mägedes suure helluse ja mõnuga sõime.

Söögi ajal otsustame, et jääme paigale ja läheme edasi homme. Jõgi pole praegu väga kõrge ja saame ilusti üle. Jevgenil hakkab silmanähtavalt kergem. Pärast pikutamist läheme uuesti uitama, sedakorda teises suunas. Kasutame mõõna ära ning läheme piki kivist ja kaljust rannikut uurima, mida pikalt lahte ulatuva kalju tagant näha on. Liigume ettevaatlikult, sest kivid on veetaimedest libedad. Meie tegevust jälgivad hülgesarnased elukad, kes oma peanupud uudishimulikult aeg-ajalt veest välja upitavad. Kui laager ja tuttav rand vaateväljast kaovad, pöörame otsa ümber ja läheme tagasi. Jevgeni on leidnud kaljude juurest tühjad vaadid ja mängib neil huvitavaid rütme, mis vaikse merekohina taustal ja kaljude vahel mõnusalt müstiliselt kajab. Poisid on Jevgeni vastuseisule (inspektorid, aga eelkõige karud) vaatamata siiski kalale läinud. Inspektorite vastu aitab hea jutt või kiired jalad, need on poistel endil. Karude vastu andis Jevgeni neile kaasa abivahendi.

Naastes on poistel kotis kaks kobedat isast ja kaks koledat emast kala. Jevgeni vaatab kalu ja emaseid ta süüa ei luba, sest neist võivat isegi mürgituse saada. Üks on nii närb, et Jevgeni sõnul oleks ise paari tunni pärast ära surnud. Söödavad kalad puhastame vee ääres ära, rapped lendavad vette, et vere lõhna ja midagi ahvatlevat maha ei jääks. Kahest söödavast kalast saame teha kaks toitu. Esmalt küpsetame kalatükid pipra ja soolaga maitsestatult ühe taime lehtede sees otse sütel. Teine on uhhaa. Marju leiab oma kotist kaks kartulit ja porgandi. Saša unistab veel paarist sibulast, aga unistuseks see jääbki, sest sellist üllatust meil kotist välja ei tule. Nii jääb sool, pipar, kalapea, saba, kõhuääred, porgand ja kartul. Kui supp on juba peaaegu valmis, tõstab Saša paja tulelt ja teeb midagi hoopis imelikku. Nagu ta kinnitab, väga kamtšatkalikku ja väga olulist uhhaa keetmisel. Ta võtab lõkkest põleva tuki ning surub selle suure susina ja auru saatel supi sisse! Võtab hetke pärast selle uuesti pajast välja ja viskab lõkkesse tagasi. Vaatan kahtlevat musta ebemekihiga kaetud suppi, enne kui tihkan seda proovida. Tuleb tunnistada, et see maitseb vaatamata viimasele osale valmistusprotsessis siiski väga hästi. Põleva puunoti uputamine supi sisse annab tulemuseks natuke suitsuse maitse.

Ühel hetkel läheb Talgar rahutuks. Vaatab pingsalt kaljude jalamil oleva metsatuka poole ja haugub. See on esimene kord matka jooksul, kui kuuleme teda haukumas. Haukumine pole sõbralik. Koera rahutus kandub ka Jevgenile ja Sašale. Nad vahetavad paar pilku, võtavad lambid ja lähevad Talgari järel metsatuka poole, et seda uurida. Lampide valgusvihud helklevad puudel, koer haugub, kostab meeste omavahelist juttu. Jevgenile ei meeldi karude lähedus sugugi. Päeval kuulsime jõe poolt paari lasku ja praegune seis teeb ta taas murelikuks. Lõpuks rahuneb kõik maha ja läheme magama. Öösel telgist välja küll ei kipu ja nii on mul lõpuks hea meel, kui kuulen läbi une Joanna kelmikat hüüet „karu tuleb”. See tähendab, et aeg on tõusta.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz