0

Andrus Karnau: Riigireformi partei

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Riigireform on teema, millest kõik räägivad. Pole aga kuigi täpselt teada, mida sellega mõeldakse, kirjutab Lääne Elu peatoimetaja Andrus Karnau (pildil).

karnauÜks osa sellest on omavalitsuste ümberkujundamine suuremaiks ja võimekamaiks. Läänemaalt on võtta hea näide, sest viimaste kohalike valimiste järel ühinesid Oru, Taebla ja Risti. Lääne-Nigula vald on ebamäärase nimega, aga aina konkreetsema sisuga. Mõned muutused on olnud valusad, aga kui hoolega järele mõelda, siis seda me ju tahtsimegi. Riigireformi kava eesmärk on liita omavalitsused maakonna piires üheks. Ettepanek on umbes 15 aastat vana ega ole selle ajaga teoks saanud.

Kui ma nüüd õigesti olen asjadest aru saanud, pidi viimasteks parlamendivalimisteks sündima veel üks partei. Ma ei tea, kas sel nime üldse oli välja mõeldud. Nimetame ta siis Riigireformiparteiks. Erakonna esimeheks pidi saama endine Eesti Panga nõukogu juht Jaan Männik. Õigupoolest oli ka teisi nimesid kaalumisel, aga need ütlesid ära. Siis pidi saama Männik ja lõpuks ei saanudki parteid.

Mis sellest parteihakatisest jäi, oli riigireformi ideoloogia. Võib-olla ei olegi „ideoloogia” õige sõna, täpsem oleks programm. Mõnusalt populistlik programm, millel olnuks lootust koguda valitsuses pettunud valijate hääli. Nagu umbes „Aru pähe!” või „On aeg!”. Ega ärimeestest, kes oma parteist unistasid, ka väga palju teada ole. Advokaat Jüri Raidla oli nende peamine kõneisik.

Mida siis Raidla lubas? Riigikogu vähendamist 30 liikme võrra, riigiametnike koondamist 15 protsenti ja haldusreformi, kus saab maakondadest üks omavalitsus. Mõni käredama meelega arva, et 15 protsenti on vähe, vaja vähemalt 25 protsenti ametnikke vähemaks tõmmata. Menukas oli ka lubadus, et senisest rohkem oleks vaja kasutada referendumit. Pisut keerulisem oli seisukoht, et peaministri volitusi tuleks teiste ministrite arvel suurendada. Selleks tuli kasvatada peaministri kantseleid. Kuidas käib kantselei suurendamine kokku üldise arusaamaga riigiametnike vähendamisest? Seda kiuslikku küsimust ei taibanud enam keegi küsida.

Kuna uue partei loomine koos ambitsioonika riigireformiprogrammiga oli õhus, jõudis märksõna ka kõigi parlamenti pürgivate erakondade programmidesse. Enamasti ebamääraselt ja laialivalguvalt, aga see polnudki tähtis. Tähtis oli olla riigireformi poolt. Kõige konkreetsemalt panustas riigireformipartei taha kogunenud seltskond IRLile. Paraku IRL kõrbes. Pole ka ime, sest pole mõtet minna poodi kassapidajale rääkima, et anname talle pisut lisaraha. Kassapidaja ei unista sellest, et maksta vähem tulumaksu. Ikka millestki palju ilusamast.

Riigireformipartei tugigrupi suurt mõju IRLi programmi üle näitab seegi, et IRL oli ainus erakond, kes taotles oma programmis riigikogu liikmete arvu vähendamist. Selle meetme sääst oleks küll parimal juhul mõned miljonid eurod. Väiksem riigikogu teeb sinna pääsu keerulisemaks. Jällegi vastuolu, sest riigireform peaks ju kasvatama rahva osalust valitsemises. Pigem kumab siin läbi selline Pätsu-aegne ideoloogia, et riigikogu on iluasjake, mis aeg-ajalt koos käib tugeva peaministri (riigivanema) otsuseid heaks kiitmas.

Valimised on möödas, aga jutt riigireformist on endiselt alles. Eile [6. märtsil] ilmus ametiühingute ja tööandjate ühine avaldus, mis nõudis riigireformi. See riigireform oli küll märksa leebem ja ebakonkreetsem kui Raidla kava. Tõhustame-suurendame-kasvatame-stiilis avaldus. Nagu tööandjate esindusorganisatsioonid neid ikka teha on armastanud, et end valitsusele meelde tuletada.

Küsimus on pigem selles, kas kärpimine, koondamine või omavalitsuste mehaaniline liitmine päris reformi mõõtu välja annab. Peaministri ja parlamendi volituste piiride muutmine või referendumile oluliselt suurema kaalu andmine oleks kahtlemata põhimõtteline muudatus. Aga joonlauaga löömine, et kärbime 15, ei, veel parem oleks, kui 25 protsenti ametnikest, mis selle mõte on? Ma saan aru, et kokkuhoid, aga milles põhimõtteline uuendus või ümberkorraldus peitub? Mulle tundub, et mitte milleski.

Teisalt arusaam, et riigihaldust tuleks ümber korraldada, pole vale. Riigi jõukohasus, valitsemise võime ja usaldusväärsus on igavesed teemad. Selle nimel pingutada pole ilmselt kunagi liiga vara ega ükski ponnistus liiga suur. Roheliste enesemüümise karuteene oli keskkonnapunktide kadu valimisprogrammidest. Riigireformiga läheb ehk paremini.

Andrus Karnau, Lääne Elu peatoimetaja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz