4

Ann Mari Anupõld: Loomakasvatuse mütoloogiast

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Loomaarsti märkmed, 3. osa

Ann Mari Anupõld (2)Nagu elu paljudes valdkondades, levivad ka loomakasvatuse ja -tervishoiuga seoses rahva seas paljud kangekaelselt püsivad müüdid. Petlikke kujutelmi jagatakse omavahel ja levitatakse põlvest põlve. Sotsiaalmeedia abil ehk veel kiiremini, kirjutab loomaarst Anu Mari Anupõld (pildil).

Varsti tärkab kevad ja kassidel algab jooksuaeg. Eestisse kolides sain tuttavaks müüdiga, mida olen sellest ajast saati kuulnud lugematuid kordi (trummipõrin): „Kass või koer muutub pärast kastreerimist agressiivseks.” Selle pidi kunagi üks nördinud meesterahvas enda (ja) looma kaitseks välja mõtlema. Loomade suguelunditega seotud toiminguid võetakse sageli väga isiklikult. Ameerikas on levinud munandi silikoonist asendajad. Kas see vajab veel kommenteerimist?

Tegelikult on aga asi nii, et kastreerimise või steriliseerimisega ei muutu loomad agressiivsemaks, vaid vastupidi – tasakaalukamaks ja rahulikumaks. Pärast lõikust väheneb looma kehas järk-järgult suguhormoonide tase ning selle võrra ei lase loom ennast ka enam potentsiaalsetest konkurentidest või lemmikkaaslasest morjendada. Ühesõnaga, omanikul on temaga tükk maad kergem toimetada. Mõttetuks laiskuriks ei muutu sellisest protseduurist siiski mitte keegi: koerad hauguvad ka edaspidi aia ääres ning kassid toovad hiiri koju, just nii, nagu peab.

Kas olete kunagi mõelnud sellele, mitusada potentsiaalset järglast on teie õues ringi liikuval kõutsil? Ja käsi püsti, kes ei ole elus veel ühtegi kassipoega ega koerakutsikat merekooli saatnud või siis saata lasknud! Või lausa püssiga maha lasknud? Kas see on eetiliselt vastuvõetavam kui üks rutiinne lõikus, mis annab nii teile kui ka teie loomale eluks ajaks rahu? Tõesti? Eks jätkake siis lugemist.

Teeme väikese rehkenduse. Vabalt õues käiv isane kass kohtub kevadel-suvel, ütleme kuue kuu jooksul, potentsiaalselt korra nädalas emase kassiga, kes parasjagu indleb. Üle nädala õnnestub kõutsil konkurendid üle lüüa ning ise tegutsema asuda, igal teisel korral on sel ka tagajärg. Ma arvan, et see on veel võrdlemisi tagasihoidlik arvestus võrreldes sellega, mida oodata võib. Keskmiselt toob üks kass korraga neli-viis poega. Seega, suve jooksul sai teie kõuts 30kordseks isaks. Oma elu jooksul (arvestame 10 aastat, esimesel aastal ta ehk veel ei paaritu) on temast saanud aga koguni 270 poja ja tütre uhke papa. Kas te tunnete 270 inimest, kellele võiksite kassipoja anda? Ja veel sellist, kes sellele kassilapsele ka loomaväärilisi elutingimusi pakuks? Ei? Ah et see pole teie probleem, sest emase kassi omanik vastutab? Aga lastega on ju ikka nii, et mõlemad vanemad vastutavad. Sel juhul te peate muidugi leidma veel ainult 135 inimest. See on ju tõesti käkitegu! On kaks võimalust: te kas vastutate 135 sündimata jäänud looma elu eest või siis 135 looma eest, kes kogu oma elu peavad ellujäämise nimel võitlema, läbivad ehk varjupaiga katsumused ning muutuvad liigirohkuse tõttu mõne haiguse kandjaks, ohustades seeläbi siis ka jälle teisi kasse. Kas ühed säästetud munad on tõesti kogu seda piina väärt? Tõesti? Ja te magate öösel rahulikult? Hästi.

Samasugust matemaatikat annaks muidugi rakendada ka koerte puhul, ja kuigi numbrid pole siis ehk päris nii suured, arvan, et tulemus on siiski täpselt sama traagiline. Mitut koeraomanikku teie tunnete, kellele annaksite hea südamega oma koera järglasi? Ja mitut, kellel te elu sees ei lubaks ühtegi looma pidada?

Ehk veidike samalaadi müüt on ka see, et loom peaks korra poegima, enne kui ta ära lõigatakse. Taas kord usun, et ka see mõte on üksüheselt inimeselt loomale üle kantud. Seda kaalutledes tuleb mulle silme ette ühe tuttava koera pilk, kel oli pesakond kuuenädalasi kutsikaid. Kokku oli neid seitse ja koeraemmel oli jäänud veel vähemalt 2–3 nädalat nende seltskonnas veeta. Kutsikad kas kiskusid teda sabast, kõrvadest, tissidest või karvadest. Ronisid talle selga või tegid kambakesi teetõket sel ajal, kui teised tagant ründasid. Mamma oli väikeste röövlite salgaga hädas ja põgenes igal võimalusel kutsikatele eraldatud ruumist. Minu teada siseneb see koer siiamaani ainult väga vastumeelselt endisesse kutsikate tuppa ja tänas kindlasti kõiki jumalaid, kui ta nendest pudinatest lõpuks lahti sai.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Kratt
Kratt

Haapsalu linnapeale paras lugemine.

Kaaskodanik
Kaaskodanik

Jumalast õige jutt! Kes oma kodulooma steriliseerimata jätab on vastutustundetud egoist!

Loomaarst
Loomaarst

Looma on kergem magama panna, kui inimest.

Kassiomanik
Kassiomanik

Steriliseerimine ja kastreerimine on vastutustunde küsimus: ma kas vastutan selle olukorra eest, mille kassi võttes tekitan, või on mul ükskõik, mis väljaspool minu koduust toimub. Meie loomadel on õnneks need lõikused tehtud ning kontrollimatu paljunemine välistatud. Ja kõik loomad on olnud väga rahulikud ning terved pärast operatsioone.

wpDiscuz