Anvar Samost: Uus andekspalumise kultuur

On moodne kurta, et Eestisse on jõudnud või on siin välja kujunenud solvumise kultuur. Ei tea, pole märganud. Samal ajal kompab vaieldamatult piire uus poliitilise vabandamise kultuur, kirjutab IRLi poliitik ja ajakirjanik Anvar Samost (pildil).

Eesti kuulsaim poliitiline andekspalumine on Mart Laari 2000. aastast pärinev „Mul on kahju ja ma vabandan“. Ühest küljest on sellele kaasa aidanud lause salvestuse kasutamine Raadio 2 saate „Olukorrast riigis“ signatuuris, teisalt on kahtlemata tegemist Eesti poliitilist kultuuri olulisel määral mõjutanud juhtumiga.

Peaminister Laar palus vabandust pressikonverentsil kaks päeva pärast seda, kui oli alguses eitanud Edgar Savisaare pildi pihta märki laskmist. On palju vaieldud, kui siiras tema vabandus oli. Inimese sisse ei näe ja seetõttu tuleks rõhutada järgmist: Laar ei püüdnud hiljem oma tegu või vabandust pisendada, teise valgusesse panna, tagasi võtta.

Järgmine tooniandev vabandamine toimus 11 aastat hiljem ja seda tegi taas peaminister, seekord Reformierakonna esimees Andrus Ansip. Andekspalumise põhjus oli 2012. aasta mais lahvatanud rahastamisskandaal, tuntud kui Silvergate. Mäletatavasti võttis peaaegu kogu Reformierakonna juhtkond esimesest päevast kaitsepositsiooni, eitades süüdistusi nii ajakirjanike ees kui ka hiljem prokuratuuris.

Kuus kuud pärast Silver Meikari paljastava kirjutise ilmumist küsis ERRi ajakirjanik valitsuse pressikonverentsil, kas peaministrile ei tundu, et olukorras, kus Reformierakonna liikmed on mokaotsast möönnud, et võib-olla rahastamisega seotud ebaselgeid tegusid on minevikus tehtud, oleks puhtam ja selgem avalikult vabandust paluda. „Jah, ma vabandan,“ vastas seepeale Ansip napilt ja kiiresti.

Ansipi vabandusest ei olnud võimalik aru saada, kellele see täpselt oli mõeldud, ning selle tõsiseltvõetavust vähendas nii enne vabanduse palumist kui ka pikalt pärast seda jätkatud toimunu eitamine ning asja avalikkuse ette toonud inimeste mõnitamine ja halvustamine.

Veel selgemalt muutis vabanduse esitamise peenrahaks rahandusminister Jürgen Ligi, pärast seda kui ta mullu erakonna ja avalikkuse survel oli sunnitud andeks paluma ja tagasi astuma. Ligi leidis mäletatavasti, et sisserännanu poeg, mis siis, et rahva poolt parlamenti valitud ja minister, võiks oma päritolu tõttu mõningais küsimustes suu kinni hoida. Juba vabanduse edastamiseks kasutatud pressiteates lükkas rahandusminister osa süüst enda pealt eemale, märkides, et „poliitikud sõltumata erakonnast ei peaks end distantseerima ajaloost ega riigi edusammudest“. Hilisemate päevade jooksul võttis ta veel sama teemat korduvalt kommenteerida ja sisult ütles vabanduse palumisest lahti. Erakond premeeris Ligi teise asetusega üleriigilises valimisnimekirjas.

Sellesarnane on ka hiljutine lugu Reformierakonna kampaaniabussi ja Lasnamäe tavalisi tööinimesi halvustavalt vastandava kollaaži postitamisega erakonna sotsiaalmeedia küljele. Ka siin jõudis mingi aja pärast asju korraldama spin doctor, kes andis korralduse kähku formaalselt vabandust paluda, kuid veeretada süü siiski ühele tagasihoidlikule projektijuhile.

Viimane andeks palumise uue formaadi kuldnäide on muidugi Viktor Vassiljev. Klassikaline Keskerakonna kloun ühendas alimentideta jäänud üksikemade steriliseerimise ettepaneku pärast vabanduse palumise Reformierakonna ründamisega. Vaid väikese vabandusega ta pääseski – ei ole Vassiljevit erakonnast välja visatud ega isegi erakonna valimisnimekirjast välja arvatud.

Sellesarnaseid näiteid on veel. Neid ühendab mõnede erakondade avalike suhete juhtimise kirjutamata reeglikogusse jõudnud põhimõte, et kiire vabandus on parim viis kommunikatsioonikriisi maha löömiseks ja lühendamiseks. „Ta ju juba vabandas. Kristlikus kultuuriruumis on kombeks, et siiras vabandus toob andestuse, mitte soovituse stiilsemalt roomata,” saab pressiesindaja või erakonna peasekretär öelda, kui veel mõni ajakirjanik soovib solvaja käest otse uurida, miks ta seda tegi ja kas pelgast vabandusest äkki vähe ei ole.

Saab näha, kas säärane vabandamise praktika muutub Eesti avalikus elus normiks. Sellest oleks kahju, sest eelkõige osutaks see ajakirjanike nõrkusele ja valijate väärtushinnangute puudustele.

Anvar Samost, poliitik (IRL) ja ajakirjanik