0

Katrin Pärnpuu: Karude ja tulemägede maal, 3. osa

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Tikud ja kuri tädi

Katrin PärnpuuTagasiteel hotelli tahame osta tikke. Ikkagi metsa minek, lõket vaja teha, priimust süüdata. Parem, kui taskus üks tops oleks. Mida me aga ei leia, on tikud. Üks müüja saadab teise juurde, teine kolmanda juurde. Tänaval proovime õnne ühes putkas, mille müüja meie peale pahandab. Anne küsib pahase proua käest hooletult, mis tal siis üldse müüa on, kui tikke ka pole, mispeale müüjatädi kriiskab, et kas me siis ise ei näe, mis välja on pandud.

Hotellibaaris täidab teenindaja iga portsjoni kohta saatelehe. Aga kord on kord. Pärast sööki püüame natuke pikutada, sest ajavahe (9 tundi) annab tunda. Kella 17ks on kõik fuajees. Meiega on liitunud ka Arno, kes paar päeva varem juba siia tuli ning on jõudnud ära käia ka kuulsas Geisrite orus (Suvel 2007 tabas ligi 200 kuumaveeallikaga ja 90 geisriga orgu võimas mudalaviin, mis kaks kolmandikku orust enda alla mattis. Vahepeal oli org turistidele suletud, nüüd saab seda jälle vaatamas käia.)

Giid Jevgeni räägib meie marsruudist Lõuna-Kamtšatka looduspargis. Näitab kaardil vulkaane, mida vaatama läheme, arvatavaid ööbimispaiku ja kohti, kus saame kuumaveeallikais põõnutada ning kus tuleb jõgesid ületada. Hetkeks kerkib kubemeni ulatuvate säärtega kalamehesaabaste küsimus. Meil pole tahtmist neid poodi ostma minna, pole kottides ruumi ega lihastes jaksu neid kanda. Igapäevase matkajalatsina ei suuda me neid samuti ette kujutada. Jääme oma matkasaabastele ja sandaalidele kindlaks.

Pärast kokkusaamist viiakse mind matkatarvete poodi, et saaksin osta gaasi. Ostuotsuse tegemine pole lihtne. Ühelt poolt vasardab peas Eestist kaasa saadud soovitus soetada kolm ballooni, teisalt Jevgeni ütlus, et ühest on küll. Valin kuldse kesktee ehk võtan kaks.

Õhtu möödub pakkides, loobudes, jälle pakkides ja katsetades. Lõpuks on seljakotid koos. Väiksema koti linna- ja lennuriietega jätan hotelli hoiule. Käime sooja duši all (kes teab, millal jälle saab!) ning sätime magama.

Kell kaks öösel on uni läinud. Ja tagasi ei tule. Varsti ärkab ka Anne. Lobiseme ja fantaseerime teemal, kes tüdrukute asju kandma tuleb (Marju ja Joanna palkasid kandja). Vastu hommikut proovime uinuda, aga see ei õnnestu, sest naabertoas on kaks kõvahäälset joogiuimas maailmaparandajat otsustanud kõik maailmas valesti olevad asjad ühe ööga korda seada. Tund enne ärkamist murrab väsimus meid siiski maha.

Hommikul on eelmise päeva soe päikesepaiste asendunud külma vihmaga. Taevas on raske. Aknast ei paista peale paksu halli vati sisse mähitud mäe suurt midagi. Hommikusöögiks antakse meile talong. Ilma selleta ei võta alul tõrksana tunduv tädi kedagi jutule. Vaatame kimbatuses sakslasi, kes aru ei saa, mida valges kitlis tädi neile vene keeles selgeks püüab teha. Lõpuks võtab tädi sügavalt ohates mehel käest kinni ja lohistab ta administraatori juurde talongide järele. Joogiks on lahustuv kohv või tee. Seda lubab valges kitlis tädi võtta rohkem kui ühe tassi. Söögiga nii lihtsalt ei lähe. Näidiskomplektid (lihaga pannkook-moosisai-keedumuna) on välja pandud ja ainult suurema veenmise järel ta heldib ning laseb väikseid vangerdusi teha.

Giidi Jevgeni võtab kaasa koera. Karude nägemise võimalus koeraga on väiksem, kuid seda Jevgeni taotlebki. Et mesikäpp meid ootamatult ei üllataks.

Teeme fuajees paar klõpsu ning läheme välja. Ühe halli kongiga veoauto juures seisab Jevgeni, pisut eemal lõugab ootusärevuses koer. Talgar (nii on laika tüüpi koera nimi, vanust kolm aastat) on mägedes oma noorusele vaatamata juba vana käija. Jevgeni on teda varemgi marsruutidele kaasa võtnud. Iga uus minek ja uued inimesed muudavad Talgari rahutuks ning seepärast ta ulub ja haugub kannatamatult. Sõita on umbes 100 km. Arvestada tuleb mitme tunniga, sest asfalttee asendub peagi kruusa- ja mägiteedega. Viimases asulas enne mägesid, Termalnajas, teeme peatuse. Meie seltskonnaga liitub Saša, kellest saab asjade kandmisel abiline Joannale ja Marjule ning kellest tegelikult on suur abi Jevgenile ja meile kõigile. Mis veel kõige toredam, auto juurde astuv Saša on noor pikk ja sihvakas noormees. Naisperel on ilmselgelt hea meel.

Vaated lähevad madalale laskunud pilvedele vaatamata üha uhkemaks. Jevgeni räägib, et sõidame üht väga kallist teed mööda, mis viib kullakaevandusse. 100 m tee-ehitust maksis toonases (peagi tuli rahareform) rahas 1 miljon rubla. Kopterite kasutamine tee-ehitusel tegi sellest omal ajal ühe kalleima tee Venemaal.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz