Erkki Bahovski: Miks meid varitsevad eurodirektiivid?

Euroopa Liit keelab, käseb, poob ja laseb – kui tihti me säärast väidet kuuleme. Midagi vabalt teha ei lasta, igast aknast ja uksest piilub sisse mõni eurodirektiiv. Kõik alates hõõgpirnide müügi keelustamisest kuni kanala valguse reguleerimiseni on euroliidu pärusmaa.

Aga palun – siin me nüüd oleme. Soome ja Eesti ei suutnud pikalt kokku leppida, kumba riiki ehitada veeldatud gaasi terminal. Praegust kokkulepet on juba kaitstud ja kritiseeritud ja minu pädevuses ei ole hinnata, kas lepe on hea või mitte. Oluline on siinse kirjatüki valguses tõdeda, et Euroopa Liitu polnud käskimas-keelamas, vaid et terminali asukoht jäi puhtalt kahe riigi otsustada. Tulemuseks ongi, et ühes riigis terminali ei ole, Soome saab võib-olla rohkem ja Eesti vähem.

Kandkem see skeem nüüd laiemale pinnale ja hakkate aru saama, miks reguleerib Euroopa Liit tõepoolest väga paljut. Sest riigid ei suuda omavahel kokku leppida ja delegeerivad võimalusel otsustamise Brüsselisse. Nii jõuamegi kaneeli sisalduseni saiakestes ja tolmuimejate võimsuseni. Võib ju öelda, et sääraseid asju ei peakski reguleerima, aga üldjuhul on need tekkinud vajadusest ühisturul tekitada ka ühised reeglid. Kas just kõiki ja neid asju, aga mina oleksin küll õnnelik, kui ma Euroopas ringi sõites ei peaks näiteks kasutama elektri saamiseks eri adaptoreid. Ent kujutage ette, et 28 liikmesriiki hakkavad üksteisega kõik läbi rääkima.

Ainult kaks riiki 28st, Eesti ja Soome, venitasid veeldatud gaasi terminali läbirääkimisi kui kummi. Rail Baltic ja tuumajaamaprojekt on samuti ilmekad näited, mis juhtub siis, kui Euroopa Liitu kamandamas ei ole ja riigid saavad isekeskis talitada. Kahe asemel on nüüd kolm riiki (võib-olla ka Poola), muutujaid on rohkem ja pilt ongi segasem. Rail Baltic on ka ses mõttes segasem, et kavandatav objekt on füüsiliselt igas riigis, sestap tuleb peale väliste läbirääkimiste pidada ka riigisiseseid läbirääkimisi. Ei tahaks väga mõelda, mis juhtunuks, kui tuumaelektrijaam oleks otsustatud rajada Eestisse…

Eestis on olnud mugav kritiseerida ka Euroopa Liitu sellepärast, et too olla justkui liiga pehme Venemaaga ja sanktsioonid Moskva vastu liiga kerged. Selle üle võib lõpmatuseni vaielda – olen kuulnud ka väidet, et Washingtonis oldi siinsele arvamusele vastupidi vägagi üllatunud, et Euroopa Liit end nii tugevalt Venemaa suhtes kehtestas –, aga siinse loo kontekstis on oluline, et Euroopa Liidul oli sanktsioonideks ühtne mehhanism.

Enne muidugi eelnes nääklemine liikmesriikide vahel, kui tugevad sanktsioonid peavad olema, kuid kui nood said juba paika, oli ka mehhanism olemas ehk ühine kaubandus- ja tollipoliitika ning viisapoliitika. Sanktsioonid ei hõlma üksnes neid alasid, kuid igal juhul on Euroopa Liidul lihtsam, sest enamik pädevusi on Brüsselis. Oluline on ka teadmine, et kokkuleppega delegeerisid liikmesriigid sanktsioonide elluviimise Brüsselile.

Aga sanktsioonid ei ole vaid osa Venemaale vastuseismisest. Energeetiline sõltumatus on üks sellest ning aastaid on räägitud, et Baltimaad võiksid midagi ses suhtes ette võtta. Tulemus? Pikad vaidlused Soomega ja lõpuks (lahja?) kokkulepe Eesti jaoks. Ja millal te kuulsite viimati uudiseid ühisest tuumaelektrijaamast Leedu, Läti ja ehk ka Poolaga?

Sama on ühise kaitsepoliitikaga. Kordan siin ennast, aga need, kes kritiseerivad, kuidas Euroopa Liit on kaitses pehme, olematu sõjaväega ega suuda seepärast Venemaale vastu seista, on üldjuhul needsamad, kes kritiseerivad ka suveräänsuse loovutamist Brüsselile. Paraku ongi ELi ühtse välis- ja kaitsepoliitika eelduseks, et 28 liikmesriiki delegeeriksid oma pädevusi järjest rohkem Brüsselile.

Praegu on aga erinev näiteks juba see, kuidas mingi liikmesriik oma armeed üles ehitab. Lätil on palgaarmee, meil mitte. Eestis käib nüüd debatt, kas kehtestada naistele kohustuslik ajateenistus. Nüüd tuleb mõttekoht – oletagem, et Euroopa Liit astubki karme samme ja muutub „pehmost” „tugevaks” ning otsustab Ida-Ukrainasse saata oma väed. Kas te näeksite seal ka Eesti potentsiaalseid emasid? Või kes siis peaks sinna oma väed saatma, kallid kritiseerijad? Ainult inglased, prantslased või sakslased? Kui on Euroopa Liidu sõjavägi, peaksid kõik panustama.

Rahandus- ja majanduskriisi üks õppetunde oli ka see, et liikmesriigid poleks üksinda, iseseisva poliitikaga olnud nii edukad kriisi tõrjumisel kui Euroopa Komisjonile rohkem pädevusi andes. Ülima tõenäosusega visiseks kriis edasi, kui iga liikmesriik tegeleks oma eelarvega ise.

Käimasolev julgeolekukriis on aga esitanud veelgi suuremaid väljakutseid. Venemaa hübriidsõda tähendabki, et tegelda ei tule mitte üksnes sõjalise poolega, vaid ka palju muuga, sealhulgas energeetika, transpordi, meedia ja inimõigustega. Kõigil neil aladel pole Brüsselil kindlasti täit pädevust asjade üle otsustamisel.

Mis siis saab? Kas liikmesriigid peaksid pädevusi rohkem Brüsselile loovutama? Kardetavasti küll. Soome ja Eesti vaidlus veeldatud gaasi terminali üle on ere näide suutmatusest teha koostööd. Need on aga Eesti ja Soome, riigid, kel on üldiselt head suhted. Euroopa Liidus leidub aga ka riike, kes ei ole omavahel küll vaenujalal, kuid kelle suhted on mõõtmatult keerukamad Eesti ja Soome omadest.

Oht on muidugi selles, et pädevuste liigne koondumine Brüsselisse tekitab hiiglasliku monstrumi, mida keegi ei ohja ja mille üle puudub poliitiline kontroll. Sestap peavad käima käsikäes kaks protsessi – mõtestada ümber liikmesriigi ja Brüsseli pädevused ja tuua Euroopa Liitu rohkem läbipaistvust ning legitiimsust. See ei ole lihtne ülesanne, aga väline surve Euroopa Liidule üha tugevneb, mitte ei vähene. Keskteed vaevalt et leidub.

Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja