0

Anneli Aken: Elust Euroopa ristteel, 7.

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Anneli Aken

Heategevus ja perearstid

anneli_akenRheinland-Pfalzis on kahenädalane sügisvaheaeg. Tunnistusi ei antud, õigupoolest ei ole seni antud mitte mingit tagasisidet peale esimese nädala nn karuteene, millest siingi juttu oli, ja mõnede “gut gemacht” templitele õppeainete n-ö kogutud teoste kaustades. Ega ma õigupoolest siiamaani päris hästi tea, mida nad seal teevad, sest õpilane on pärast pikka päeva suhteliselt kidakeelne ning vihikud ja õpikud püsivad rangelt koolis.

Reedel enne vaheaega oli koolis heategevusjooks. Kohustuslik. Tegelikult on neid jookse üle linna ilmselt mitu ja mitte ainult linnas, korraldajaks liidumaa polüskleroosihaigete toetamise ühendus. Nädal enne üritust anti koju kaasa pikk direktori selgituskiri ja voldik sponsorite kogumiseks. Mina ei tea, kuidas need jooksud muidu ja mujal käivad, aga sellist asja nägin mina esimest korda, et väike laps peab minema ustele koputama ja raha kerjama. Voldikul oli ruumi rohkem kui kümne annetaja jaoks, igaüks pidi kirjutama, mitme kilomeetri eest mitu eurot. Ja mitu siis, kui vähemalt natukenegi jookseb. Selleks, et teada saada, kui palju tavaliselt annetatakse, tuli guugeldada – normaalne olevat 50 sendist 2 euroni kilomeetri kohta.

Eesmärk õilis. Jooksmine mõistlikus koguses tervislik. Pisikestele lastele pandud n-ö jooksuõguse väljaostmise kohustus on aga mulle väga võõras. Kuna raha koguvad vähemalt väiksemate laste eest niikuinii vanemad ja paljudel juhtudel ongi ainsateks sponsoriteks vanemad ja sugulased, äärmisel juhul naabrid, seega võiks ju anda vanemaile abivajajate kontonumbri ja lasta lastel joosta.

Säärastel juhtudel tulistan ma alati küsimustega siinseid eestlasi, kes minust kauem kohapeal olnud ja kel tänu saksa meestele kohalikest kommetest selgem pilt. Uurimistööd tehes selgus, et laste rakendamine rahakogumisvankri ette on tavaline. Eks ma pea läbi mõtlema, kas harjun sellega vaikselt ära või teen ettepaneku säästa väikesi lapsi neile esialgu üsna arusaamatust tegevusest.

Katoliku koguduste lapsed käivad mardipäeval ja kolmekuningapäeval ukselt uksele annetusi kogumas. Lasteaiad ja koolid korraldavad mitu korda aastas heategevusmüüke, ka naaberriikides. Belgias käivad skaudid vahvleid müümas ja viimasel ajal saadetavat isegi kiri ette, et varsti nad tulevad. Laatadel või müükidel heategevuseks või lihtsalt laste enda (mõtestatud) tegevuseks raha kogumine on ju Eestiski tavaline. Normaalne, kui lapsed oskavad varakult rahaga ümber käia ega arva, et raha lihtsalt on alati vanemate kotis. Oskuslik majandamine on väga vajalik ning eriti tore, kui selleks arendatakse ka unustuse hõlma vajuvaid käsitööoskusi, joonistatakse, lauldakse või tehakse teatrit. Tegelikult võib probleemidele tähelepanu tõmbamiseks ja annetuste kogumiseks ka sporti teha. Selles pole ma aga sugugi kindel, et põlvepikkused peaksid nn sponsorite otsimisega tegelema.

Seda oli täitsa tore vaadata, kuidas nad ümber koolimaja kvartali lidusid. Meie heategija oli saanud ühe templi ühe läbitud kilomeetri eest. Ega vist 1. klassi laps peagi 10 kilomeetrit jooksma?

Mina olen olnud sunnitud sel nädalal oma kõnniringid vahele jätma, sest laupäeval kukkus laulutundideks mööblit ümber tõstes jala peale metall-laud ja saatuse arvates oli sellest veel vähe – üks ülemiste hingamisteede haigus oligi sel hooajal veel tulemata jäänud. Südamest loodan, et läheb kodus ja käsimüügiravimitega üle, sest seni kohatud perearstid on silma paistnud peamiselt pealiskaudsusega. Vanemalt tütrelt, kes kaks nädalat kestnud köhaga arsti juurde läks, küsis arst: „Kas sa tabletti ka tahad?” Kui ükskord oli põskkoopapõletik ja teine kord lähed peavaluga (mis sest, et hoopis teistsugusega) sama arsti juurde, on loogiline, et ju on jälle põskkoopapõletik. Analüüse kas ei viitsita või ei raatsita teha, kuigi kindlustus seda võimaldaks. Kui vale ravi tõttu kodus väga halb hakkab, pead ise erakorralise meditsiini osakonda roomama või siis tänavale pikali heitma lootuses, et keegi kiirabi kutsub.

Kui juba haiglas oled, on kõik hästi. Üldarstide praksises ja haiglates kogetu on olnud nagu öö ja päev. Võib-olla ei ole ma seda kuukiirt pilkases pimeduses veel üles leidnud. Valida on rohkem kui viiekümne nime vahel. Hea oleks pääseda selles inimkatses osalemiseta. Austria piparmünditee ja Läänemaa mesi, kes neid suudaks lahuta.