Aastaid maailma ühes tuntumas loodusajakirjas National Geographic töötanud ajakirjanik ja fotograaf Priit Vesilind hindas Matsalu festivalil filme. Lääne Elule rääkis ta sellest, millega ta tegeleb ning mis tal kavas on.
Vesilind hindas filmifestivalil filme, mis liigitusid teema „Inimene ja loodus” alla. Vesilinnule see meeldis. Kohe väga meeldis. „Loodus on sama igal pool, aga inimesed ei ole. Kuidas need inimesed maailma eri paigus tegelevad loodusega, see on minu meelest kõige huvitavam teema.”
„Loodus ei ole minu spetsialiteet, aga minu haridusest ja minu pilditundmisest on küllalt, et seda žüriiliikme tööd teha,” lisas ta.
Vesilind on taas Eestis olnud juba paar kuud. Siia tuli ta koos oma poja ja tema perega. „Tegime matka ümber Eesti, käisime saartel ja läksime ka Lätti,” ütles ajakirjanik Vesilind.
„Siis otsustasin, et hakkan kirjutama raamatut. Vaatan, mis juhtub,” lausus tosin aastat vabakutselise publitsistina tegutsenud mees. Targu jättis ta täpsustamata, millest tema uus raamat räägib. Raamatut kirjutab Priit Vesilind oma isakodus Pirital. „Istun saunas, kirjutan ja mõtlen,” ütles mees, kelle teeneks võib pidada Eesti ja teiste Baltimaade kultuuri ja vabadusvõitluse tutvustamist ajakirja National Geographic lugejaile kogu maailmas.
Priit Vesilind elas väikese poisina ligi neli aastat okupeeritud Saksamaal USA tsoonis Geislingeni laagris. Eestlasi oli seal ligi 4000. Geislingen muutus kiiresti eesti külaks, kus olid nii koolid, kirikud, spordiühingud, teater, koorid kui ka ajalehed. Laager tegutses aastail 1945–1951, kuni enamik pagulasi pääses teistesse maailma riikidesse endale uut kodu rajama.
Oma lemmikpaika Eestis Vesilind hoobilt nimetada ei oska. „Ma pole sellele kunagi mõelnud… Arvan, et mulle meeldib põhjarannik. Usun, et meie perekond on sealt pärit,” arutles Vesilind.
„On niisugune kodune tunne, kui ma lähen Lahemaa rahvusparki või mujale Tallinna ja Rakvere vahel,” lausus ta. „Seal kandis elab palju Vesilindusid. Oleme kuulnud, et neil on sama perekonna narratiiv kui meil. Mulle meeldib sinna minna, lihtsalt tunda, et ma olen kodus.”
Vesilind pöördus hetkeks ajas 35 aastat tagasi. „See on väga huvitav. Ma olin siin 1979. aastal VEKSA [Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing] noortelaagris. Teadsime küll, millega VEKSA tegeles, aga see oli tookord ainus võimalik tee raudse eesriide taha pääseda. Siin nad sõidutasid meid suure musta Volgaga ringi, KGB mees saatjaks,” meenutas Vesilind.
„Kui sõitsime Rakverre, märkasin autoaknast imeilusat kohta ning tundsin, et selles paigas on midagi erilist. Ütlesin autojuhile: palun peatu siin. Võtsin kaamera ja jooksin tagasi, võtsin pilte sellest kohast. Mõtlesin, et ahaa, nüüd olen kodus!”
Loo järg tuli Tartus. „Külastasin Paul Aristet. Tema teadis palju ajaloost ja inimestest. Jutustasin talle selle loo. Ariste rääkiski mulle, et seal on terve küla, kus on palju Vesilindusid. Tundsin selle ära, kus kodu oli, ilma et keegi oleks mulle öelnud. Siis pärast tema [Ariste] tõlgendas, et mul oli õige tunne seal. Niimoodi see oli.”
Toonasest ringreisist kirjutas Vesilind National Geographicule Eesti loo [Return to Estonia. – National Geographic Magazine, aprill 1980].
„Nad lootsid – siinne valitsus ja VEKSA ühing –, et kirjutan väga positiivselt Eesti kohta, mulle näidati ju parimaid kohti Eestis! Aga nagu öeldakse: näe puude taga metsa. Ma nägin kohe selle metsa ära,” ütles Vesilind.
Priit Vesilind
- Priit Juho Vesilind (4. I 1943 Tallinn), ajakirjanik.
- Lahkus augustis 1944 Eestist (pere siirdus Tšehhoslovakkiasse, elas hiljem 4 aastat Saksamaal Geislingeni laagris, siirdus augustis 1949 USAsse).
- Lõpetas 1964 bakalaureusena inglise kirjanduse alal Colgate'i ülikooli (New Yorgis) ja 1972 magistrina ajakirjandusliku fotograafia alal Syracuse'i ülikooli.
- Teenis 1965–1968 ohvitserina USA mereväes.
- Töötanud aastast 1973 ajakirja National Geographic toimetuses (alustas fotoallkirjade kirjutajana, seejärel oli erikorrespondent kultuuri ja mereuuringute alal).
- Aastast 2002 vabakutseline ajakirjanik.
- Avaldanud National Geographicus artikleid ka Nõukogude okupatsiooni aegsete ja järgsete Baltimaade kohta („Return to Estonia”, 1980, 4; „The Baltic: Arena of Power”, 1989, 5; „Berlin's Ode to Joy”, 1990, 4; „The Baltic Nations”, 1990, 5) ning viikingite aega käsitleva uurimuse „In Search of Vikings”, 2000, 5.
- Valgetähe III klassi teenetemärk (2001).
- 2000. aastal tegi režissöör Peep Puks Priit Vesilinnust dokumentaalfilmi „Vaba mees Priit Vesilind”.
Fotod: Arvo Tarmula
