0

Anneli Aken: Elu Euroopa ristteel, 2.

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Anneli Aken

Otsivad seda, mida sina enam ei vaja

anneli_akenSakslased armastavad pikkade liitsõnade esimestest tähtedest või silpidest sõnu moodustada. Pannes kõrvuti sama teksti inglise ja saksa keeles, võib kokkuhoiust täiesti aru saada – paberit kulub palju ning kõneldes aega. Pikad sõnad on ka üks põhjus, miks ma saksa keelde dubleeritud filme vaadata ei saa (peale selle, et ei sobi näitlejalt tema häält ära võtta) – ka rahulik vestlus muutub närviliseks kiirkõneks, sest muidu ei mahu repliik etteantud aja sisse.

Üks kokkulapitud, aga täiesti ametlik sõna on Promüfa. Problemmüllfahrzeug on auto, kuhu saab kindlail kuupäevadel ära anda probleemseid jäätmeid. Mitte lihtsalt kasti visata, vaid töötaja juuresolekul üle anda. Tundub tülikas, aga järele mõeldes mõistlik, nii ei satu ohtlike jäätmete sekka olmeprügi, uudishimulikud ei hakka väävelhappega hullama või aegunud ravimeid krõbistama.

Prügiämbrit meenutades

Prügi toast lihtsalt tänavale tõsta oleks lapsepõlves väga keskaegne tundunud. Arne Oidi ja Arvi Siia laulus „Aknal” on rida „ja isa üle hoovi prügiämbrit viib”. Nüüd peab eesti laste lauluõpetaja Euroopa südames rääkima ennemuistseid lugusid, kuidas prügi ämbriga viidi. Mu nina mäletab veel haisu kortermajade konteinerite ümber ning kümneid kriiskavaid kajakaid, kes pakkimata prügi seast silgurappeid otsisid. Rasked ja räpased kaaned olid ju enamasti lahti.

Praegu olen kahevahel – kilekotte on maailmas liiga palju, aga lägaseid segaprügi kaste tagasi ju ka ei tahaks. Parema puudumisel sorteerin võimalikult palju ning mul ei ole ühtegi põhjust, miks seda mitte teha – ei pea vanapaberipakke kaugele vinnama ning ma loodan tõesti, et kõike ei kallata uuesti samale prügimäele. Teisalt saan aru, miks on Haapsalus pakendite kogumiseks konteinerid. Kuni jagub jõumehi, kelle meelest on nädal raisku läinud, kui pole teel peolt koju ühtegi suurt kollast ümber lükanud, ei maksa õhukeste kogumiskottide ajast unistada.

Ainus, milleks Saksamaa vanima linna elanikel tuleb endal jalad alla võtta, on panditaara ja klaaspudelid. Pandita klaasi ei tohi konteineritesse loopida pühapäeval, öösiti ega lõuna ajal. Konteineri ümbruse asukate kõrvad on teravad ja kell täpne. On asulaid, kus võib pudelidki kotiga tänavale tõsta, üle tee elavail naabritel hea arvet pidada, kui palju ja mida sa jood.

Mis ja kus pakendiks kvalifitseerub, tuleb elukohta vahetades luubiga läbi lugeda. Ikka leidub eriti lennuka fantaasiaga inimesi, kes püüavad pakendipäeval imeasjadest vabaneda – riidepuudest mänguasjadeni. Keegi oli hiljuti kollasesse kotti toppinud terve aiatooli. Selline läbu jääb vahel kahjuks nädalaiks vedelema, paljudel puudub ka trahvihirm.

Suur sodi suurema vaevata

Kui ammu aega tagasi Kesk-Euroopas esimest korda nägin, et mööbel vedeleb tänaval, ei saanud aru, et see on täiesti normaalne jäätmekäitlus. Kui ise asju taaskasutuskeskusesse viia ei saa, tuleb vaid prügifirma kodulehel soovi avaldada ega pea muretsema, kust saada autot vana madratsi viimseks teekonnaks. Piiratud koguses Sperrmüll on regulaarse prügiveo hinna sees. Mööbel ja koduelektroonika, kiiged ja lauanõud leiavad endale tihti tänavalt uue omaniku. Oleme isegi mõnda sõna otseses mõttes maast leitud tooli või riiulit paar aastat kasutanud ning kui enam vaja ei ole, uuesti välja tõstnud. Mis ikka päris katki või kole, rändab võimsa purustajaga Müfa’sse.

Põnevaks läheb asi, kui mängu tuleb metall. Tegelikult ei tohi Sperrmüll’i tänavalt ärilisel eesmärgil koguda, siis on see vargus. Ühes juriidilises foorumis visati nalja, kas asjad loovutanud (endine) omanik aitab kuriteole kaasa, kui ta öö läbi aknal ei passi, kes mida enne prügifirma saabumist kaasa viib.

Sina jõuad alles mõelda, et tõstaks nüüd selle vana, ohtlikuks muutunud trepikäsipuu tänavale, kui juba on säravate silmadega vanametallikoguja oma väikese veoautoga maja ees. Neil on ilmselt mingi sisemine magnet. Kõige kauem on tänaval oodanud üks dušialus – 15 minutit.

(Trieri prügiveoautodel on kiri “Ich suche, was du nicht brauchst”)

Anneli Aken