1

Ene Pajula: Meie ja soomlased, soomlased ja meie

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Soome. Foto: scanpix

Mõni aeg tagasi olime soomlaste vastu jälle väga kriitilised – mida paganat nad ometi venelastega sebivad. Siililegi selge, et meie idanaaber ei käitu korralikult ja tema kavatsused võivad olla hullemad, kui ette kujutada tahaksime, kirjutab ajakirjanik Ene Pajula.

Ometi ei saa salata, et soomlased on oma kavalal moel tulnud ettearvamatu naabriga toime paremini kui meie oma sirgjoonelise tegutsemisega. Ausus ja otsekohesus on kahtlemata suur väärtus, aga ainult siis, kui suhtluspartner vastab samaga. Suhted endast määratult suurema ja võimsama, riukaid täis vallutajaga ei ole kunagi sellised ja neid suhteid ei saa hoida ega arendada ühepoolselt viisaka käitumise õpikust näpuga jälge ajades. Mida õpetab meile sajanditega kogutud tarkus, mida väljendavad muinasjutud? Kes, kuidas ja miks jääb peale Kaval-Antsu ja Vanapagana vägikaikaveos? Ehk oleks meil soomlastelt mõndagi õppida.

Soomlastele võlgu

Käisin sel suvel mitu korda Soomes ja mõtlesin palju meie omavahelistele suhetele. Eriti palju mõtteainet andis koostöös soomlastega tehtud ja ETVs näidatud dokumentaalfilm „Tuglase selts – viis tähtsat päeva”. Jutt käib viiest augustiputši aegsest päevast, mil meie Ülemnõukogu võttis vastu otsuse taastada Eesti Vabariik. Juba enne seda oli Soome valitsus võtnud Eva Lille pealekäimisel vastu otsuse asutada Helsingisse Eesti kultuuripunkt, mida rahastati haridusministeeriumi kaudu Soome riigieelarvest. Lennart Meri oli tollal meie välisminister ning viibis putši eel ja ajal Helsingis. Soome kõrgete riigiametnike nõusolekul anti talle kultuuripunktis tuba ning maksti kinni söögi-, takso-, telefoni- ja margiarved. Vähe sellest, ühe turismifirma kaudu ja sponsorite toetusel tasuti ka kõik tema sõidud üle ilma, sealhulgas New Yorki, mille pidi Lennart Meri ette võtma Eesti Vabariigile ametliku tunnustuse saamiseks teistelt riikidelt. Need summad ei olnud üldse väikesed, ja kindlasti oli rahast rohkem abi kui ametlikust tunnustusest.

Oleme soomlastele võlgu. Me oleme neile võlgu raha ja me oleme neile võlgu moraalse toetuse eest. Pole siin midagi pirtsutada, et soomlased olid maailmas peaaegu viimased, kes Eesti Vabariiki tunnustasid. Jah, ametlik tunnustus viibis, aga mitteametlikult tegid nii Soome riik kui ka kodanikud kõik, mis nende võimuses, et Eesti Vabariik teoks saaks. See mitteametlik toetus algas juba varem, 1988–1989, kui paljudele Eesti peredele tekkis oma isiklik soomlane, kes tuli alati kohvipakiga ja tõi kingituseks hunnikute viisi riideid ja toitu, mida poes järjest vähemaks jäi. Peale selle toodi meile n-ö humanitaarabi ju autokoormate kaupa. Ma ei kahtle üldse, et selleta oleks tollane segane talongi- ja üleminekuaeg paljudele peredele, sealhulgas mulle endale olnud palju suurem katsumus.

„Noore möldri” lavastus Haapsalus

Abi ja toetust jagati ka muul moel. Haapsallu tuli 1989. aasta suvel oma puhkuse ajast Tampere Töölisteatri lavastaja Mauri Kuosmanen, kes seadis Randlase teatris lavale Soome klassiku Maiju Lassila näidendi „Noor mölder”. Tegi seda tasuta, vaid majutuse eest. Ei pea vist ütlemagi, kui suur sündmus see oli väsinud ja luitunud, lagunevaid puumaju täis linnakese elanike silmis, kus Vene sõjalennukid iga päev ähvardavaid madallende tegid. Ajakirjanikule intervjuud andes ütles Mauri ühe lause, mis lasi meil endid tõesti kõrvust tõstetuna tunda: küsimusele, mis lavastamisel kõige raskem oli, vastas ta, et panna Haapsalu linnaprouad usutavalt Soome külamoore mängima.

Ajakirjaniku hämmastunud nägu nähes lisas ta: „Vaata, mis aastast Haapsalu juba linn on. Meie, soomlased, olime siis alles puu otsas.” Hakkasin selle väite üle mõtlema alles hiljem, kui kord Helsingisse sattusin. Miks on seal nii vähe kirikuid? Kaugele paistab vaid kolm: toomkirik Senati väljaku ääres, Uspenski katedraal Katajanokka sadama lähedal ja kaljukirik (Temppeliaukion kirkko), kuigi soomlased on enamikus koguduste liikmed. Tegelikult on Helsingis üle kuuekümne kiriku, aga seal ei saagi olla selliseid, mille otsa me Tallinnas igal sammul komistame, sest Helsingit hakati rajama alles 1550. aastal ja sellestki põles 1808. aastal suur osa maha. Haapsalu toomkirik seevastu sai valmis juba 1260ndail. Me siinpool Soome lahte olime mitukümmend aastat vaadanud Soome televisiooni, mille järgi nad tundusid oma arengus olevat meist valgusaastate jagu ees.

Muide, kogu selle aja kinnitasid Soome asjamehed, et nad ei saa midagi teha, et nende televisioon Eestisse ei paistaks, sest siis kaoks pilt ka Soome lõunapoolsemate vaatajate telerist. Alles nüüd kinnitasid nad, et Soome telemastid olid nimme rihitud nii, et need edastaksid pilti ka Eestisse. Soome televisiooni tähtsust meie vabaduspüüdluste ärgitamisel ja kinnitamisel ei ole aga võimalik üle hinnata.

Andjad ja saajad

Meil on olnud soomlastega pikk ühine ajalugu, kuigi suuruselt pole me võrreldavad, sest soomlasi on umbes viis korda rohkem (Soome rahvaarv 2013. aastal oli 5 429 400).

Kindlasti on see olnud üks põhjusi, miks on soomlased olnud sagedamini andja ja meie saaja osas. Kuigi mõnel harval korral on olnud ka vastupidi.

150 aastat tagasi, Koidula ja Carl Robert Jakobsoni aegadel, unistati Soome sillast ja ühisest riigist. See unistus on leidnud tänapäevase väljenduse Talsingi plaanis. Kui eestlased 1869. aastal oma esimese laulupeo pidasid, oli Tartus kohal ka Soome delegatsioon. Pidu avaldas neile muljet ning soomlased otsustasid ka ise midagi sellist korraldada. Mõte sai teoks viieteistkümne aasta pärast, 1884. aastal Jyväskyläs. Kuigi Soomes peeti üleriigilisi laulupidusid veel 1896., 1906., 1926. ja 1935. aastal, ei kujunenud nende laulupeod selliseks identiteediväljenduseks, nagu see juhtus Eestis. Giidi ja reisikorraldaja Elina Aro meelest juhtus see sellepärast, et Soomes ei olnud kunagi pärisorjust ja inimestel oli rohkem nii vaba aega kui ka eneseväljendusvõimalusi.

Hädaolukorras oleme vastastikku appi tõtanud. Vabadussõjast võttis osa umbes 3500 soomlast ja nende osa oli suur just pöördelise tähtsusega lahinguis. Sama palju eestlasi, soomepoisse, läks Soomele appi Talve- ja Jätkusõtta.
Nagu ütles mulle kunagi ühe Soome lehe peatoimetaja, olid Helsingi peenemad prouad käinud enne sõda Tallinnas uusimate Euroopa moodidega tutvust tegemas.

Tänavu suvel kohtusin Soomes mitme sõbraliku soomlasega, kellel oli Eestiga sõbralik suhe. Üks noormees teatas uhkusega, et võib meiega eesti keeles rääkida, sest õpib Tallinna tehnikaülikoolis. Teine, keskealine proua ütles, et tuli just eelmisel õhtul Tallinnast, kus imetles Telliskivi kanti ning Kalamaja – selliseid Soomest juba ei leia. Kolmas kuulutas, et ei jäta ühtki Vikingline’i korraldatavat Estonia ooperikülastust vahele. Neljas rääkis, et nautis meie möödunudsuvist laulupidu nii väga, et istus kuus tundi liikumatult paigal.

Nii hea on teada, et meil on soomlastele tänutäheks pakkuda muudki peale hästivarustatud alkoholipoodide. Ja üks mis kindel, usun ma, et kui idapoolne oht jälle väga tõsiseks läheb, tulevad soomlased meile jälle appi, olgu Soome ametlik seisukoht milline tahes.

Ene Pajula, ajakirjanik

Soome foto scanpix
Foto: Scanpix

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
nomis
nomis

no mis sa kostad, Ene paneb aga jälle

wpDiscuz