24. mai keskpäeval alustas Uuemõisa lasteaed-algkooli 8-liikmeline grupp teed Türgi poole, et tutvuda sealse partnerkooliga ning õppida projekti „Traditsioonilised laste mängud” raames kohalikke mänge.
Reisi sihtpunktiks oli Kirde-Türgis, Musta mere ääres asuv Trabzoni linn.
Trabzonis elab üle miljoni elaniku ning linn on jagatud erinevateks linnaosadeks, milles üks, Akçabaat, oli koduks meile. Partnerkool ise on väikene külakool mägedes, kus õpib kokku 110 last, kellest 55 algkoolis. Rahvusvaheliste külaliste võõrustamine oli väikesele kogukonnale suursündmus, millest võtsid osa lisaks võõrustavale koolile nii lapsevanemad kui ka naaberkoolide õpetajad.
Trabzoni piirkond on reeglina kevadel ning suvel päikeseline, kuid just sel aastal mängis ilmataat vingerpussi ning esimesed kaks päeva kostitas meid vihmaga. Õnneks ilm paranes ning teisipäeval ja kolmapäeval saime tunda ka juba Türgi kuumust.
Pühapäeval oli meil võimalus Akçabaat’iga tutvuda omal käel. Väga huvitav oli jalutada mööda promenaadi, mida ääristasid suured palmid. Palmid kasvasid ka mujal, näiteks keset kuusemetsa. Piirkonnas kasvab palju sarapuupõõsaid ning sarapuupähkel on Trabzoni piirkonna oluline sümbol. Lisaks pähklitele on Trabzon kuulus ka lihapallide poolest, mida ka meil õnnestus proovida – olid tõesti maitsvad. Pühapäeva õhtul läksid meie õpilased Türgi peredese. Pered tulid neile hotelli vastu, võõrustavad pereemad võtsid meie lapsed vastu sooja kallistuse ning suure naeratusega.
Esmaspäeval sõitsime kooli. Eestlastele oli see sõit omaette juba vaatamisväärsus, buss vuras mööda kitsaid ja kurvilisi mägiteid aina edasi. Kohati oli päris tee ääres järsk sügavik. Bussijuht oskas oma tööd aga väga hästi ning jõudsime õnnelikult pärale.
Kõigepealt tutvustas üks õpilane meile kooli.
Õpikeskkond on Meşeli Ortaokulu’s üsnagi kasin, kuid õpilased ja õpetajad sellegipoolest särasilmsed ning rõõmsad. Peale lühikest tutvustust kogunesime juba kooliõuele, kus meile esitati Trabzoni piirkonna rahvatantse (tantsud on Türgi erinevates piirkondades väga erinevad, Trabzoni ümbruses on need väga hoogsad).
Edasi kogunesime kooli saali, kus vaatasime videoid sellest, kuidas kõik partnerkoolid mängisid Türgi esimest mängu „Üheksa kivi.” Seejärel näitas kunstiõpetuse õpetaja, kuidas valmib traditsiooniline Türgi kunst Ebru. Selleks kasutatakse marmorvärve, pilt tehakse valmis õli-vee segus ning kantakse paberile.
Peale lõunasööki istusime bussidesse (just nimelt mitmuses, sest ühe suure bussiga pole sealsetel mägiteedel midagi teha, seega sõidutati meid just väikebussidega) ning asusime teele Sumela kloostri poole. Hoolimata ähvardavast vihmast, olid eestlasted koos Türgi koordinaatori Nuri’ga ainsad, kes võtsid ette 1,2 km jalgraja mööda mäenõlva üles kloostrisse.
Teised grupid sõitsid bussiga peaaegu üles välja ning pidid vaid 200 meetrit ronima. Sumela kloostri asutasid kreeklased aastal 386, hiljem vallutati see türklaste poolt. Klooster asub kõrgel kaljukoopas. Legendi järgi nägid kaks preestrit selles koopas Neitsi Maarja ilmutust ning otsustasid seejärel sinna rajada kloostri.
Teisipäev algas taas tegevustega koolis. Õpilased maalisid taldrikule Eesti lipu ja rukkililled ning ühiselt kaunistati taaskasutatud materjalidest valmistatud karp. Peale kunstitundi kuulsime Türgi õpilaste koori esituses rahvalaule ning plokkflöödipalasid. Koos õppisime selgeks rahvalaulu „Bir Düny Bɪrakɪn biz Ҫocuklara.”
Peale lõunat külastasime Hagia Sofia muuseumi (ehitatud 13. saj kreeklaste poolt) ning traditsioonilisi kaubatänavaid Trabzonis.
Kolmapäev algas samuti tegevustega koolis. Kõigepealt mängisid nii õpilased kui õpetajad esimest Türgi mängu” Üheksa kivi.” Seejärel võtsime ette väikese matka männimetsa, kus õpilased valmistasid taaskasutatavatest materjalidest vaasi ning said proovida teist Türgi mängu „Bilyalı,” mis on omapärane puidust sõiduk. Õpilased korraldasid omavahelisi võistlusi, see oli väga lõbus.
Sel ajal, kui õpilased võidusõitu nautisid, katsid kohalikud pered meile piknikulaua Musta mere piirkonna traditsiooniliste toitudega, mis maitsesid meile väga.
Peale lõunat tutvusime Akçabaat’i vanalinnaga, Atatürk paviljoni aiaga ning kõrgelt mäelt nautisime vaadet Trabzonile ja Mustale merele.
Õhtul jätsid õpilased peredega hüvasti ning neljapäeva varahommikul alustasime tagasiteed koju. Eesti tervitas meid 10 soojakraadi ning vihmaga, kuid meil olid südames kuumad mälestused Türgist ning kõigil oli väga hea meel taas koju jõuda.
Rahvusvaheline Comenius koolide koostööprojekt „Traditsioonilised laste mängud” sai teoks tänu Elukestva õppe programmile.
Triin Ollema, Uuemõisa lasteaed-algkooli huvijuht
Õpilased said proovida teist Türgi mängu „Bilyalı,” mis on omapärane puidust sõiduk. Fotod: Rando Pajuste
