3

Aidi Vallik: Miks ei ole eestlased õnnelikud?

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Eestlased on väga materiaalsete hoiakutega ja peavad elu majanduslikku külge õigupoolest olulisemaks teistest eluväärtustest. Ootused on kõrged, põlastus mittesuutjate vastu suur, kirjutab kirjanik Aidi Vallik.

Aidi Vallik Foto: Arvo Tarmula5. mail avalikustatud uuringu tulemustel on eestlased üks õnnetumaid, vaesemaid ja tööga koormatumaid rahvaid OECD riikide seas. Muidugi pälvisid need tulemused peaaegu kohe ka vastulauseid, sest see peegelpilt meie rahvast ning riigist ei ole ju päris see, mida sooviksime näha.

Teisalt seostati need kolm näitajat üpris ennustataval viisil: eestlane on õnnetu, sest ta on suhteliselt vaene ja peab selle piskugi nimel mitmel rindel tööd rabama. Kuidas saakski siis pidevalt üleväsinu ja puudustkannatavana õnnelik olla?

Jah, eestlased pühenduvad väga palju tööle, ehk rohkemgi, kui tervislik ja meeldiv oleks. Jah, Eesti kodaniku keskmine sissetulek on ikka veel kolm korda madalam kui Euroopas keskmiselt. Õnne– või õnnetustunne ei ole aga nende näitajatega üksüheses seoses. Masendus, depressioon, joovastavate ainete kuritarvitamine, psüühika kõrvalekalded jms tabavad ühtemoodi nii vaeseid kui ka rikkaid.

Kipun arvama, et selle õnne– või õnnetustunde loob inimene endale väliste tegurite kõrval umbes samas mahus siiski ka ise, kui hindab oma elu ja võrdleb seda teiste omaga mingil tema teadvuses kehtival väärtuste skaalal.

Kui inimene näeb elu suurimat väärtust vaimusuuruses, võib ta olla vaene kui kirikurott, aga tunneb end siiski elavat täisväärtuslikku elu, juhul kui on oma vaimuannetest piisavalt kõrgel arvamusel ja selles asjas ka näiteks asjaomastes ringkondades ennast teostab. Ja vastupidi, see inimene võib tunda põhjatut kurbust ja kibestumust, kui tunneb, et ei küüni enda seatud eesmärkideni.

Kui inimese eesmärgid on peamiselt majanduslikud, käivitub umbes sama mehhanism. Ta tunneb end väärtusliku ja õnnelikuna siis, kui vastab mingile iseenda (ja oma keskkonna) seatud mudelile. Ühe meil üldlevinud mõttemudeli järgi on igas normaalses peres auto, parem kui kaks ja heaks peetavaist markidest, endale kuuluv eluase, mitte üürikorter, üle tuhande euro küündiv palk ja seltskonnast olenevalt veel mingid erisused, staatusenäitajad, millel pole siin enam mõtet peatuda.

Selle kõik on inimene oma peas endale välja mõelnud, tahab seda saada, ja paljud saavadki. Aga enamik ei saa, sest mediaanpalk näitab päris hästi ära, mis elatustasemel enamikus peredes ollakse. Käärid selle vahel, mida peetakse normiks, ja selle vahel, mis tegelikult on, lõikavad inimese hinge ja enesehinnangu ribadeks ning nõndaviisi on tõesti raske õnnelik olla.

Olen elu jälgides korduvalt tõdenud, et eestlased on väga materiaalsete hoiakutega, väga kinni majanduslikes ja staatusenäitajais, peavad elu majanduslikku külge õigupoolest olulisemaks teistest eluväärtustest. Normid ja ootused on kõrged, põlastus mittesuutjate või –tahtjate vastu suur. Nii on näiteks mõned seisukohal, et alla mediaani palgaga inimesed ei tohiks üldse lapsi saadagi, sest ei suuda neile täisväärtuslikku lapsepõlve pakkuda… ükskõik mida selle täisväärtuslikkuse all ka silmas peetakse. Või et alla mediaani teeniv mees pole mingi mees, vaid jobu, ja ükski endast lugupidav naine sellisega suhet ei kaalukski. Säärased pidevalt kohatavad seisukohad näitavad lihtsalt liiga selgesti, kuhu kivi alla see vähk end peitnud on.

Sama latiga hinnatakse ju ka iseennast! Kui see latt on selline ühekülgne, ainult üht mõõtsüsteemi arvestav, ja realistlikust keskmisest tunduvalt kõrgemale asetatud, siis selle mitteületamisel kuhjub frustratsioon, valu, läbikukkumis– ja pettumustunne. Isegi kui me kellelegi ei ütle ja seda endagi ees salgame.

Nii me ei ole enam õnnelikud.

Aidi Vallik, kirjanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
olen vegadi õnnelik
olen vegadi õnnelik

sest sm. ansip luppas 2kordset pensi tõusu ja 15 rikkama ette ja papid lubavad perast surma taevasse ja poest saab mõnilord kolm asja kahe hinnaga ja igal pool on ale kuni 70%. kas saab veel õnnelikumat inimest maapeal olla

Iise oled need väärtushinnangud ju loonud
Iise oled need väärtushinnangud ju loonud

Eestlased ei ole selle pärast õnnelikud et sinule antud häältega aidati IRL mitmel korral järjest valitsusse. Nüüd mängid siin süüdimatut tola, pole kuuld pole näind.

trackback
Vähemalt ogoroodinal läheb elu edasi | Aidi Vallik avalikult

[…] Noh jah, ja siis ilmus Lääne Elus vahepeal mult ka üks arvamuslugu. […]

wpDiscuz