Otsingukoerte treeningurühma koeri ei ole poseerima õpetatud, aga nad saavad sellega hakkama. Foto: Arvo Tarmula
Suurte marja– ja seenemetsade rohkel Läänemaal juhtub igal aastal, et mõni marjuline või seeneline ei leia enam omal jõul metsast väljapääsu.
Kadunud inimesi otsib politsei. Metsa eksinuid püütakse esmalt välja juhatada vilkurite ja signaalidega. Kui see ei kanna vilja, lähevad kadunut otsima koerad. Koertega otsimine on kiirem ja pole vaja ka nii palju inimesi kui siis, kui ahelikus liikudes metsa läbi kammitakse.
Läänemaal oli üks mõne aasta tagune juhtum, kus metsa kadunud eakas mees leiti just otsingukoerte abiga. Olukordi, kus koerad on otsingukohale välja sõitnud, kuid vahepeal on inimene ise kodutee leidnud, on olnud aga rohkem kui üks.
Läänemaal Lääne–Eesti vabatahtliku reservpäästerühma juures tegutseva otsingukoerte treeningurühma liidri Ain Lauritsa sõnul oli mullu otsingukoertel viis väljakutset, päris otsinguni läks ühel korral.
„Oleme jõudnud sinnamaale, et nii kui politsei saab teate näiteks metsa läinud inimese kadumisest, antakse sellest teada ka koerarühmale, et nad oleksid valmis,” ütles Laurits.
See pole aga alati nii olnud. Lauritsa sõnul on politseile kaalukaks koostööpartneriks saamine nõudnud koerarühmalt viis aastat tööd ja tõestamist, sest õhulõhna järgi otsivate koerte kasutamiseks polnud politseil eriti kogemusi.
„Praegu on päästerühmal maastikuotsingus väga suured teadmised,” kinnitas Laurits.
Päästekoer pole politseikoer
Kuigi inimesi võivad otsida ka politsei teenistuskoerad, on päästekoerte spetsiifika pisut teine. Politseikoeri on seni treenitud jäljekoeraks.
Jäljekoer võtab lõhna üles ja liigub mööda jälge otsitava juurde, otsingukoer otsib aga õhust elusa inimese lõhna.
Lauritsa sõnul on nüüd ka politseis võetud suund õpetada koeri otsima õhulõhna järgi, kuid patrullkoera suurimaks puuduseks peab ta, et neid on õpetatud ründama. „Koer õpetatakse hammustama ja ta suudab isegi suukorvi kandes inimese kahjutuks teha,” selgitas Laurits.
Laurits lisas, et kui koeraga metsas pätti otsida, võib hammustamisoskus isegi kasuks olla, kui aga on vaja otsida seenelkäigul kaduma jäänud memme, võib see hoopis probleeme tekitada.
Küsimusele, kas üht koera saab välja õpetada nii jälje– kui ka õhuotsingu peale, tõi Laurits vastuseks võrdluse kümnevõistlejaga.
„Pane kümnevõistleja kuulitõukajaga võidu kuuli tõukama. Kes võidab? Eks koertega ole sama lugu, ta võib kõike teha, aga võib–olla ei tee kõike nii hästi,” selgitas Laurits.
Kas kasutada otsingul pääste– või jäljekoera, oleneb asjaoludest. Kui on teada, kust inimene metsa läks ja see ala on muudest jälgedest puutumata, leiab jäljekoer otsitava ilmselt kiiremini.
Kui aga vahepeal on vihma sadanud või jälg on mõnel muul põhjusel kustunud ja läbi on vaja otsida suur ala, on rohkem kasu koerast, kes otsib õhust elava inimese lõhna.
Otsingukoeri kasutatakse ka näiteks varingute alla jäänud inimeste otsimiseks. Ain Lauritsa sõnul erineb varingutel otsimine maastikuotsingust, sest varingualal askeldavad ka näiteks päästjad ja siis peab koeral selge olema, et ta ei otsi mitte neid, keda näeb, vaid nende lõhna, keda ta ei näe.
Otsing rõhub koera instinktidele
Lauritsa sõnul kasutab koer otsingul oma kõige loomulikumaid instinkte, just nagu hunt metsas. Koera kuulekuse treenimine on tehniline lihvimine, millimeetrite tagaajamine.
„Vaadatakse, kas koer ikka vaatab küllalt särasilmselt ja saba käib hea amplituudiga. Otsingul on aga koer vaba,” selgitas Laurits.
Ka koerajuht Merike Võsu on samal arvamusel: „Mulle meeldib, et koer peab ise mõtlema. Ta areneb ja see on talle lõbu.” Ka päästekoer peab olema kuulekas, sest koerajuhil on vaja koera juhtida, mitte vastupidi.
Palivere elanik Merike Võsu sattus päästekoerte treeningurühma tuttava kaudu. „Tema ütles, et on võimalik sellist asja teha. Tulin ka vaatama ja jäingi,” rääkis ta.
Võsu käib trennis kahe Saksa lambakoeraga: 5aastase Keya ja ühe aasta 11 kuu vanuse Viktorijaga. Esimene on otsingu–, teine jäljekoer.
Keyale oli eelmine aasta eksamirohke, muu hulgas tegi ta edukalt kaks rahvusvahelise päästekoerte ühenduse IRO maastikueksamit. Alla ei jää ka Viktorija, kes sooritas aegade noorima jäljekoerana jäljeeksami ja sai mullu aasta jäljekoera tiitli.
Koera treenimine on järjepidev töö, mis võtab üsna suure osa ajast. Otsingukoerad treenivad suvel kaks, talvel korra nädalas, jäljekoeraga tuleb aga jälge harjutada 4–5 korda nädalas.
Merike Võsu sõnul kompenseerib ajakulu, et koerterühma seltskond on tore ja ühtehoidev.
Päästekoerte rühma on algusest peale Läänemaal juhtinud Ain Laurits, kes treenib samuti kaht koera. Kaheksane Saksa lambakoer Demi on juba staažikas otsija ja meie maakonnas tegutsevaist otsingukoertest vahest kõige stabiilsem. Pooleaastane springerspanjel Buddy, keda koolitatakse ka jäljekoeraks, on tegelikult teenistuskoer, kes käib tööl Haapsalu kordonis.
Eestis hakati otsingukoeri välja õpetama 1990. aastate lõpus, kui pakkus Eestis koolitust Rootsi teenistuskoerte assotsiatsioon. Ettepanekust võttis kinni Neeme piirivalvekoerte kool ja Tartus Saksa lambakoerte klubi Uran. Sealt saadi esimesed kogemused.
Edasi kutsuti juba teisi väliskoolitajaid, areneti ise tööd tehes ja kogemusi saades.
Päästekoerte nõuete väljatöötamise ja eksamineerimisega tegeleb rahvusvaheline katusorganisatsioon IRO (International Rescue Dog Union). IRO ei reguleeri mitte ainult otsingukoerte tegevust, vaid ka tegevust vetelpääste–, laviini–pääste– jts otsingutel.
Ain Lauritsa sõnul teeb Eestis koerte eksamineerimise keeruliseks, et siin pole ühtki IRO kohtunikku. Seni oli lähim kohtunik Soomes, kuid tema on nüüd tegevuse lõpetanud ja kohtunikke tuleb otsida mujalt Euroopast.
Otsingukoer on siiski vaid loom
Kuigi otsingukoerad on hästi välja õpetatud, ei või ka nende peale alati täiesti kindel olla, sest loom jääb loomaks, kinnitavad koerajuhid. Nii nagu inimesel, võib ka koeral ühel päeval olla paha tuju ja ta lihtsalt ei taha otsida.
Lauritsa sõnul segab koerte tööd näiteks palavus, seepärast minnakse väga palaval päeval otsingule just õhtul.
Otsingukoera ei saa kasutada, kui metsas on väga palju inimesi, sest teiste otsijate lõhn võib segada koera. Siis peab jälgima tuulesuunda, et teiste otsijate lõhn koera segama ei hakkaks.
Muidugi pole otsingukoertest kasu linnas. „Otsingukoera ei koolitata valiklõhna peale, tema otsib kõike, mis on elus. Linn on inimesi täis, mida sa sealt otsid!” rääkis Laurits. Ta lisas, et linnas saaks koeri kasutada neil puhkudel, kui on vaja kontrollida mahajäetud elamuid või muid alasid, kus inimesi olla ei tohiks.
Kas otsingukoer ka metslooma peale reageerib, oleneb suuresti koolitusest ja koerast. Küllap viib nina alt läbi silkav jänes endast välja ka koera, kes jänesele järele ei lähe.
Kuigi reservpäästerühma koerarühmas on enamik koeri Saksa lambakoerad, sobivad otsima paljud tõud.
„Tegelikult saab iga koera välja õpetada, aga päris taskukoeraga vahest ei otsi,” ütles Merike Võsu.
Tõust tähtsamaks peavad koerajuhid koera iseloomu. Otsingukoer saab kõrge motivatsiooniga koerast. Lauritsa sõnul ei saa otsingukoera näiteks ebakindlast koerast, kes ei taha oma peremehest eemalduda. Otsingukoeri õpetatakse nende mänguhimu või suurt söögiisu ära kasutades, nende omadusteta koera on aga raske motiveerida.
Samal teemal
Lääne–Eesti vabatahtliku reservpäästerühma juures tegutseb päästekoerte treeningurühm 2009. aasta sügisest, praegu harjutab rühmas 9 koerajuhti ja 8 koera.
Koerarühma eestvedaja Ain Lauritsa sõnul on peamine löögirühm neli koerapaari. Koerapaar tähendab, et ideaalis peaks ühe koeraga minema metsa kaks inimest: koerajuht, kes jälgib koera liikumist, ja kaardilugeja, kes hoolitseb, et püsitaks õiges piirkonnas.
Kaardilugejaks on välja koolitatud need koerarühma liikmed, kelle koer ei ole veel otsinguvalmis või kelle koerast näiteks isikuomaduste tõttu ei saagi otsingukoera.
„Ära pole me kedagi ajanud,” kinnitas Laurits.
Otsijate kõrval on suuremail otsinguil vaja ka inimesi, kes tegelevad logistikaga, üks koerte tööspetsiifikat tundev inimene peaks olema otsinguid korraldavas staabis.
Merike Võsu sõnul saab koerajuht koeraga ka üksi metsa minna, aga kahekesi on parem. Selle kõrval, et teine inimene loeb kaarti, võib metsas igasuguseid olukordi ette tulla. „Näiteks kui kannatanule on vaja abi anda või juhtub su enda või koeraga midagi.”
Vormis püsimise tagab pidev treening. Talvel harjutab koerterühm korra nädalas nädalavahetustel, suvel kaks korda nädalas õhtuti.
Tavatreeninguile lisanduvad veel spetsiifilisemad koolitused ja õppused, kuhu võimalusel kutsutakse õpetajaid ka kaugemalt.
Mullu oli koerarühmal viis väljakutset, millest üks jõudis ka reaalse otsinguni.
Otsinguist sagedamini võib aga päästerühma koeri kohata ennetusüritustel: läinud aastal oli neid seitse, nii Läänemaal kui ka kaugemal.
Ain Lauritsa sõnul ootab koerarühm uusi liikmeid. „Praegu meil küll olemasolevatest koertest piisab, aga koerad ju ka vananevad ja peame järjepidevusele mõtlema,” selgitas ta.
Lauritsa sõnul kulub otsingukoera koolituseks 1,5–2 aastat. Ta lisas, et treeninguid tasub alustada kuni 4aastase koeraga. „Tõug ei ole määrav,” kinnitas Laurits.
Väärt ettevõtmine!