5

Sündinud Paapua Uus–Guineas

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Maailm on väike, teab kahene Gloria, kui räägib, et tahab lennukiga Aafrikasse lennata. Gloria ja kaks tema vanemat õde on sündinud Saksamaal, isa Micha on pärit Paapua Uus-Guineast, ema Maria ja üheksakuise Grete sünnikoht on Haapsalu. Nüüd on Haapsalus nende kõigi kodu. Foto: Arvo Tarmula
Maailm on väike, teab kahene Gloria, kui räägib, et tahab lennukiga Aafrikasse lennata. Gloria ja kaks tema vanemat õde on sündinud Saksamaal, isa Micha on pärit Paapua Uus-Guineast, ema Maria ja üheksakuise Grete sünnikoht on Haapsalu. Nüüd on Haapsalus nende kõigi kodu. Foto: Arvo Tarmula
Maailm on väike, teab kahene Gloria, kui räägib, et tahab lennukiga Aafrikasse lennata. Gloria ja kaks tema vanemat õde on sündinud Saksamaal, isa Micha on pärit Paapua Uus-Guineast, ema Maria ja üheksakuise Grete sünnikoht on Haapsalu. Nüüd on Haapsalus nende kõigi kodu. Foto: Arvo Tarmula

Micha Strauss on Haapsalus, aga väga võimalik, et terves Eestis ainuke inimene, kes on sündinud Paapua Uus–Guineas. Ta elas sellel suurel saarel Austraalia ja Indoneesia vahel 18 esimest eluaastat, peaaegu poole oma elust.

Nüüd on Micha kodu Haapsalus ühel väikesel mereäärsel tänaval. Seal elab ta koos naise Maria ja nelja tütrega. Õue on Micha ehitanud muljetavaldava seiklusraja: ilus onnike puu otsas, lillekastid rõduäärel; rippsild ja turnimise vidinad.

Jah, ütleb Micha. Selle möödujate pilku püüdva asja on ta ehitanud peamiselt endale — meenutuseks õnnelikust lapsepõlvest väikeses džunglikülas, kaaslasteks paapua lapsed.

Micha sündis 1974 Paapua Uus–Guinea suuruselt kolmandas linnas Mount Hagenis, kus on 46 000 elanikku. Micha kodu jäi linnast saja kilomeetri kaugusele, aga autoga sõideti vahemaad 11 tundi, sest teed, kui neid üldse oli, olid viletsad.

Micha isa Werner Strauss oli luteri kiriku õpetaja ja misjonär. Alguses polnud nende külas elektritki. Oli diiselgeneraator ja külmik, mille ust võis paotada ühe korra päevas.

Et seal kandis kooli ei olnud, õppis Micha alguses emaga.

3.–6. klassis käis ta kaugel internaatkoolis, sinna tuli lausa lennukiga sõita. Micha õppis saksakeelses, saksa misjonäride lastele mõeldud koolis, lapsi oli seal 40 ringis.

Lapsepõlv nagu paradiis

„Mu lapsepõlv oli nagu paradiis,” ütleb Micha. Suurema osa ajast mängis ta külalastega džunglis. Õhtul koju tulles harjas ema ta mullast ja prahist puhtaks, võttis riided ja pani need pessu.

Lapsepõlv tähendas vabadust. Ei olnud kuigi palju reegleid, ei olnud tähtis, mis marki on naabri auto, mis riideid keegi kannab. Elu oli selline, nagu Jumal oli selle loonud.

Oli ainult kaks aastaaega, vihmane ja kuiv. Madalal oli ilm palav ja väga niiske. Nende kodu asus aga 2000 m kõrgusel mägedes. Seal oli päeval soe, õhtul ja öösel külm.

Kodus ei olnud telerit, seda ei ole Micha ja Maria kodus ka nüüd. Micha leiab, et teler naelutab inimese enda külge ja paljud toredad asjad jäävad tegemata.

Ainult raadio mängib neil kogu aeg, Müncheni lainel. Sellepärast, et Micha elas viimased 16 aastat Münchenis. Ta ütleb, et ei taha seal enam elada, sest tema süda on siin, „aga natuke südamest on mul siiski ka Münchenis”.

Pidžininglise keel

Et Paapua Uus–Guineas on 800 keelerühma, oli üleüldine suhtluskeel pidžin, lihtsa sõnavara ja grammatikaga inglise keel.

Kodust väljaspool oligi Micha põhiline keel pidžin ja see oli tal lapsena kõige paremini käes, oli nagu emakeel. Kui ta koduuksest sisse astus, tuli rääkida saksa keelt.

„Minu saksa keel oli tol ajal ainult natuke parem kui praegune eesti keel,” ütleb Micha, kuigi tema eesti keelel pole viga midagi, muud päritolu reedab vaid väike aktsent ja mehe avatud olek.

Saksa misjonäride 6klassilise kooli järel tuli uus kool. See oli ingliskeelne internaatkool kohas, kus elas 40–50 peret Ameerikast, Inglismaalt jm. Nad tõlkisid Piiblit kohalikesse keeltesse. Vahepeal elasid tõlkijad pool aastat metsas, et täpsustada kohalikega tõlget.

Gümnaasiumi aga lõpetas Micha hoopis Austraalias Vaikse ookeani kaldal Brisbane’is.

Järgmine peatus — Singapur. Aga edasi?

Micha oli oma pere noorim laps. Õde oli lastest vanim, sündinud Saksamaal, aga juba mõnekuiselt kolis perekond Uus–Guineale. Micha ja tema vend sündisid lõunapoolkeral.

Kui Micha õppis gümnaasiumis, viidi isa üle Singapuri, kus Werner Straussist sai meremisjonär. Ta oli 20 aastat meremeeste hingehoidja ja heasoovlik abiline.

Gümnaasium Brisbane’is läbi, sõitis ka Micha vanematele Singapuri järele. Õppis seal kolm aastat hotellindust.

Uus–Guineas elades käis pere aeg–ajalt, kolme kuu kaupa Saksamaal. Micha sõnul olid need oodatud käigud, sest Saksamaa oli väga teistsugune: sealne jõuluaeg, mänguasjad, Saksa šokolaad.

„Sakslasena kindlasti mitte,” vastab Micha küsimusele, kellena ta ennast Saksamaal tundis. „Olin õnnelik, kui sain jälle koju, Uus–Guineale.”

Oma tollasest maailmatajust kõneldes ütleb Micha, et ta ei tea, kuidas ta vanemad tundsid, aga temal oli muust maailmast küll üsna ükskõik: „Teadsin, et Saksamaal on mu vanaema ja tädi oma perega, aga see oli mulle ainult üks kauge koht, kus me vahel käime.”

Kui aga Singapuris hotellikool läbi sai, mõtles Micha: „Kui ma ei lähe nüüd kohe Saksamaale, siis ma ei saa rahu. Ma peaksin minema sinna, kust on pärit minu vanemad. Et näha, kuidas seal on. Kui siis tunnen, et tahan mujale, saan rahus minna.”

Micha oli pere esimene laps, kes läks 1996 Saksamaale. Ta õde oli siis õpetaja Singapuris, vend oli Ameerikas. Micha jäi Saksamaale 16 aastaks.

Äratundmine esimesest hetkest

Eestisse sattus Micha sõbra kutsel, kes sõitis Eestisse kohtuma kristlike noortega. Teised läksid lennukiga, Micha ja sõber bussiga. Tallinnas tuli neile vastu Maria koos sõbrannaga. Tartu ülikoolis saksa filoloogiat õppiv Haapsalu neiu Maria Salumäe oli seal tõlgina.

Kaks päeva hiljem olid nad mõlemad südames kindlad, et on leidnud endale elukaaslase. Maria ja Micha laulatus oli Haapsalu toomkirikus 2000. aastal, nende abielu registreeriti Münchenis.

Micha ei leidnud Eestist mitte ainult naist. Esimesest külastusest oli selge, et Eestis on ka tema kodu.

„Tunne oli, nagu oleksin Paapua Uus–Guineas,” ütleb Micha. „Inimesed on siin nagu Uus–Guineal.”

Ka Eestis kuivatatakse pesu õues, inimesed teevad hoidiseid ja elavad lihtsat elu. Kui on midagi vaja, katsuvad ise valmis meisterdada ja on sel viisil sõltumatud.

„Saksamaal oli mul kõik — raha, kodu, vesi —, aga mu süda ei olnud kodus. Eestis tundsin, et olen kodus.”

Misjonäri lapsed on kõik natuke kodutud. „Nomaadid,” ütleb Micha.

Kahe riigi vahet reisimine ei ole veel lõppenud. Micha elab püsivalt Haapsalus selle aasta algusest, aga et ta pere elas Haapsalus juba varem, lendas Micha kord kuus Münchenist Haapsallu pere juurde.

Praegugi saab ta ainult sellepärast perega koos elada, et on kaks aastat isapuhkusel. Kui ta Eestis sobivat tööd ei lea, peab jälle Saksamaale tööle minema. Kuigi ei tahaks.

Eesti keel ja armastuse keel

Eesti keelt hakkas Micha õppima ise. „Mina ei pannud, ta ise tahtis,” ütleb Maria.

Neil on algusest peale kord, et Micha räägib Maria ja lastega saksa keeles, Maria räägib lastega ainult eesti keeles.

Omavahel suhtlevad Maria ja Micha saksa keeles, sest „see on meie armastuse keel”. Eesti keeles rääkimist ei kujuta Micha ette. „See oleks imelik. Maria oleks siis justkui teine inimene, mitte see Maria, keda mina armastan.”

„See oleks ebaloomulik,” ütleb ka Maria.

Lastega on Mariale algusest peale tundunud loomulik rääkida just oma emakeeles.

Saksamaal oskasid kaks vanemat last sealset keelt ikkagi paremini, sest rääksid seda lasteaias. Nüüd, mil nad on kolm aastat Eestis elanud, on asi vastupidi.

„Mina olen suur, mina käin Aafrikas,” sekkub kahene Gloria eesti keeles suurte inimeste jutusse. „Lennukiga. Vaatan lõvit.”

„Fliegst du mit dem Flugzeug? Wohin?” küsib Micha.

„Aafrikasse,” vastab Gloria.

„Nach Afrika? Was machst du dort?”

„Vaatan lõvit.”

„Sag man: ich sehe einen Löwen!” õpetab Micha. Nõnda suunates ja abistades kaheaastane tirts keele ära õpibki.

Micha ja Maria jagavad seisukohta, et lapsed jaksavad kahes keeles suhelda, kui reeglid on paigas ja neid ei rikuta. Muidu satub laps segadusse.

„Meie tegime nii, et on emakeel ja isakeel,” ütleb Maria. Võib ka nii kokku leppida, et kodus räägitakse üht, mujal teist keelt.

Lapsed sünnivad kodus

Maria ja Micha kolm esimest last sündisid Münchenis.

Mõlemad vanemad pooldasid kodus sünnitamist, aga esimese lapse puhul ei julgenud riskida. Rahel, nüüd kümneaastane neiu, sündiski haiglas. See oli aga ambulatoorne sünnitus, st laps sünnib ja kohe minnakse koju.

Kui esimene sünnitus oli ilusasti läinud, otsustati, et järgmine laps sünnib kodus. Lapse sünd ei ole haigus, aga kui minna haiglasse sünnitama, siis tundub, et küllap see on ikkagi haigus, arutleb Micha.

Saksamaal on kodus sünnitamine igati korraldatud. Ämmaemand tuleb koju, haigekassa toetab, aga eriti populaarne see siiski ei ole.

Eestis käib kodus sünnitamine omal riisikol, aga Maria otsustas sellegipoolest: ka neljas laps sünnib kodus. Leiti Tallinnast ämmaemand, kes oli nõus Haapsallu sõitma, kui aeg käes.

Micha jäi kodus sünnitamisega nõusse ainult sellepärast, et Maria seda soovis — armastusest Maria vastu. Kõiges muus oli tal suuri kõhklusi. Haapsalust Tallinna sõiduks kulub heal juhul poolteist tundi, märtsi alguse ilm ja teeolud on aga etteaimamatud.

Grete nägi ilmavalgust üheksa kuud tagasi Haapsalus. Õhtul käisid nad Haapsalus kinos. Kella kahe paiku öösel algasid valud. Kell kolm helistas Maria ämmaemandale, kella viieks hommikul jõudis ta Haapsallu. Kell seitse oli Grete sündinud.

Teist korda Micha sellist pinget enam üle elada ei taha.

„Sündis viiekilone laps, 12 päeva ettenähtust hiljem, ma olin pärast sünnitust kaputt,” tunnistab Micha. „Rohkem ma seda ei luba!”

„Mina ei kartnud midagi,” ütleb Maria.

Eestis peab arst kinnitama, et laps on just nende vanemate oma. Marial oli oma perearstiga kokku lepitud, et arst tuleb pärast sünnitust koju ja täidab paberi ära. Nii sai Grete kirja, kuid meie meditsiini infosüsteemi ta ikkagi hästi ei mahu.

Kui Grete oli Tallinnas arsti juures, ei leitud teda alguses infosüsteemist üles, sest sellist sünnikohta nagu Haapsalu ei ole. Haapsalu lapsed sünnivad e–meditsiini andmeil Tallinnas, neil on sellekohane kood.

Paapua kui südamesse suletud Pandora laegas

Mida tähendab Paapua Michale, reedab nende kodus seinal rippuv suur paradiisilinnu ja lõunaristiga Paapua Uus–Guinea lipp. Micha ei ole enam Uus–Guineas käinud — liiga kallis, liiga kaugel ja liiga ohtlik. Ohtlik mitmes mõttes.

Micha ei karda sealseid külainimesi, aga kardab teekonda oma kodukülla, sest teedel on röövlid, kes võivad käekella pärast kõri läbi lõigata.

Ent Michale on Paapua ohtlik ka ühel teisel põhjusel. Paapua on nagu Pandora laegas Micha südames, kaas kõvasti kinni. Elu on näidanud, et kui kaant paotada, tuleb hinge suur kurbus ja igatsus.

Rändurite klubile Paapua Uus–Guineast ettekannet valmistades kuulas ta Paapua hümni ja hakkas nutma.

„See on minu kodumaa ja sünnimaa,” ütleb Micha.

Paapuast jäi talle külge ka isetegemise rõõm. Talle meeldib puutöö ja üldse töö, mida saab teha oma kätega. Paapuast igatseb Micha veel taga maguskartulit ja suhkruroogu.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
christian louboutin shoes for men
christian louboutin shoes for men

christian louboutin lady peep aurora boreale Sündinud Paapua Uus–Guineas | Lääne Elu
christian louboutin shoes for men http://forensisaccounting.com/images/indexN.asp?id=4307

Qmyktjgx
Qmyktjgx

Bank of England has been used has been trashed, but more money in there., UK Pay Day Loans, gdizmp,

Marget Vatku
Marget Vatku

Armastust ja õnne Michale ja Mariale ning nende imetoredatele lastele.

Rik
Rik

Micha on väga tore mees. Igati asjalik ja õppis väga kiiresti ka eesti keele selgeks. Õnne neile Eestis.

naaber
naaber

Ah, et siis sellisest kohast. Siis on selge. Ma ükskord imestasin, et mees kuhjab õuele kolmemeetrise oksahunniku ja pistab selle põlema. Ümberkaudsete naabrite elamised täis tossu ja tuhka. Siis oli küll selline kahtlus, et tsiviliseeritud keskonnas elamine on midagi uut. Kõik me õpime. Edu ja Ilusat algavat aastat !

wpDiscuz