Valimised on üks paljudest, kuid kahtlemata oluline viis, kuidas kõik hääleõiguslikud kodanikud saavad osaleda poliitikakujundamises. Rahvakogus otsiti lahendusi, kuidas tagada, et valimistulemused kajastaksid parimal viisil valija vaba ja tarka otsust. Palume arutelupäeval osalejatel arutada ja hinnata, kas järgmised Rahvakogus väljapakutud ideed aitaksid sellele kaasa.
1. Kompensatsioonimandaadid Riigikogu valimistel
Praegusest 101st Riigikogu liikmest 19 on sinna saanud kompensatsioonimandaadiga, mis jagatakse välja pärast seda, kui on selgunud isiku- ja ringkonnamandaadiga Riigikokku pääsenud.
Kui hääletamine on lõppenud, jagatakse valijate antud häälte arv ringkonna mandaatide arvuga, mille tulemusena selgub mandaadi saamiseks vaja- lik häälte arv ehk lihtkvoot. Näiteks kui ringkonnas käis valimas 48 000 inimest ja seal on 8 mandaati, on lihtkvoodiks 48 000 / 8 = 6000 häält. Iga kandidaat, kes on saanud rohkem kui 6000 häält, on sel juhul valitud Riigikokku isikumandaadiga.
Teiseks jagatakse erakondade vahel ringkonnamandaadid, lähtudes kõigi nende kandidaatide kogutud häälte summast. Ringkonnamandaadi saamiseks peab nimekiri koguma vähemalt 75% lihtkvoodist. Kui mandaat on 6000 häält ja erakonna kõik kandidaadid kogusid selles ringkonnas 4500 häält, saab erakond Riigikokku ühe koha. Selle koha saab endale erakonna selles ringkonnas enim hääli saanud kandidaat (tingimusel, et ta on saanud vähemalt 10% oma ringkonna mandaadile vastavast häältearvust ehk meie näite puhul vähemalt 600 häält).
Ringkondades jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse erakondade vahel kompensatsioonimandaatidena, võrreldes nimekirjade koguhäältearvu. Kui valimistulemus annab erakonnale näiteks kolm kompensatsioonimandaati, saavad need kolm kohta Riigikogus erakonna üleriigilises nimekirjas kolm esimest kandidaati, kes ei ole veel isiku- või ringkonnamandaadiga valituks osutunud (siiski peavad nad Riigikokku pääsemiseks olema kogunud vähemalt 5% oma ringkonna mandaadile vastavast häältearvust). Kandidaatide järjestus erakonna üleriigilises nimekirjas otsustatakse mõnes erakonnas sisevali- mistega, teistes juhtorgani otsusega.
KÜSIMUS: millist varianti pooldad?
1. Jätkata kompensatsioonimandaatide jaotamist praegusel kujul.
2. Jaotada kompensatsioonimandaadid, lähtudes kandidaadile antud toetusest (kuna ringkonnad on erineva suurusega, ei saa kandidaatide järjestamise aluseks olla häälte arv, vaid näiteks häälte suhe ringkonna lihtkvooti).
3. Loobuda kompensatsioonimandaatidest ning jagada kõik Riigikogu kohad ringkondades.
Milliseid tagajärgi muutus endaga tõenäoliselt kaasa tooks?
* Riigikokku jõuavad kandidaadid, kellel on suurem valijate toetus, sõltumata nende asukohast erakonna nimekirjas. Kandidaat vastutab rohkem valijate, mitte erakonna nimekirja koostajate ees. See tähendab ka, et väheneb erakonnaliikmete mõju erakonnaasjade otsustamisel, mida nad praegu saavad teha erakonna kandidaatide üleriigilise nimekirja koostamisel.
* Väheneb vähem tuntud (näiteks nooruse tõttu), kuid oma erakonnas hinnatud kandidaatide võimalus Riigikokku pääseda.
Kui kõik mandaadid jagatakse ringkondades, võib see sisuliselt kaasa tuua valimiskünnise tõusu: on võimalik, et erakond kogub üle Eesti küll rohkem kui 5% häältest, ent ei saa mitte üheski ringkonnas piisavalt hääli mandaadi saamiseks ja jääb Riigi- kogus esindamata. See võib kaasa tuua erakondade arvu vähenemise ja Riigikogus esindamata jäänud valijate hulga kasvu.
Tugevneb kandidaadi side ringkonnaga, mis tähendab, et riiklike huvide asemel võivad parlamendis hakata domineerima piirkondlikud huvid. Kui lihtsamaks muutuvad ka erakonna asutamine ja valimistel kandideerimine, võivad tekkida väikesed regionaalsed parteid.
2. Üksikkandidaatide Riigikokku valituks osutumise tingimuste lihtsustamine
Kui erakonnal piisab praegu ringkonnast Riigikokku pääsemiseks sellest, kui kõik erakonna nimekirja kandidaadid kokku saavad vähemalt 75% lihtkvoodiks vajalikest häältest (ringkonnas valimas käinute arv jagatud mandaatide arvuga), siis üksikkandidaat peab valituks osutumiseks koguma lihtkvoodi jagu hääli ehk saama isikumandaadi. Seni ei ole Eestis pärast taasiseseisvumist ükski üksikkandidaat Riigikokku valituks osutunud. 2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris 32 üksikkandidaati, kes kogusid kokku 2,8% häältest. Populaarseim üksikkandidaat Leo Kunnas kogus oma ringkonnas 3267 häält (52% lihtkvoodist), millest suurema häälte arvuga sai Riigikokku üksnes 36 kandidaati.
Millist varianti pooldad?
1. Jätta kehtima praegune kord, kus üksikkandidaat peab koguma oma ringkonnas lihtkvoodi jagu hääli.
2. Võrdsustada üksikkandidaadi valituks osutumise tingimused erakonna nimekirja tingimustega ehk ta saab mandaadi, kui on kogunud vähemalt 75% lihtkvoodiks vajalikeks häältest.
Milliseid tagajärgi muutus endaga tõenäoliselt kaasa tooks?
* Suureneksid erakonnaväliste kandidaatide võimalused valituks osutuda. Sel moel võib Riigikokku jõuda rohkem originaalseid ja erakondadest sõltumatuid ideid.
* Valimissüsteem muutuks mõneti loogilisemaks, sest erakonna nimekirjast võib praegu Riigikokku jõuda mõnesaja häälega kandidaat, samas kui mõne tuhande häälega üksikkandidaat valituks ei osutu.
Kui Riigikokku jõuab palju erinevate ja vastandlike ideedega üksikkandidaate, võib see muuta Riigikogu töö ebastabiilsemaks. Tasavägiste hääletuste puhul võib üksikkandidaatidel olla ebaproportsionaalselt suur tähtsus.
3. Valituksosutumise korral esinduskogus tööle asumise kohustus
Kuigi enamik kandideerijatest asub valituks osutu- mise korral esinduskogus tööle, on peaaegu kõikidel valimistel ka neid n-ö peibutusparte, kes küll kandi- deerivad, kuid loovutavad valituks osutumise järel oma koha nimekirjas järgmisele kandidaadile, keda valijad aga ei ole nii palju toetanud. Eriti aktuaalne on see küsimus kohalikel valimistel, kus näiteks Riigiko- gu liikmel või ministril puudub seaduse järgi õigus oma ametiajal kohalikku volikokku kuuluda; samuti ei või Euroopa Parlamendi liige samal ajal töötada oma riigi parlamendis. Isegi juhul, kui kandidaat on enne teatanud, et kandideerib vaid oma nimekirja toetamiseks, ei pruugi kõik valijad seda teada ning sellega oma valimisotsuse tegemisel arvestada.
Millist varianti pooldad?
1. Jätta kehtima praegune kord, kus kandidaadil ei ole kohustust valituks osutumise korral esinduskogus tööle hakata.
2. Kehtestada valituks osutumise korral kohustus esinduskogus tööle asuda, millest võib loobuda vaid teatud erandlikel juhtudel.
Milliseid tagajärgi muudatus endaga tõenäoliselt kaasa tooks?
* Valimistulemus kajastaks rohkem valijate tahet – esinduskogusse saavad need, kelle poolt valijad hääletasid.
* Väheneks nende kandidaatide arv, kes kandideerivad vaid oma nimekirjale häälte kogumiseks. Esile saaksid kerkida uued võimekad kandidaadid, kes sellisel juhul ei oleks esinduskogus kellegi teise, vaid ainult iseenda häälte toel.
• Praktikas oleks see raskesti teostatav, sest ammendavat loetelu mõjuvatest põhjustest mandaadist loobuda (näiteks tervise halvenemine, vajadus hoolitseda lähedase eest, uus oluline tööpakkumine vms) ei saa kehtestada.
4. Presidendi otsevalimine
Eesti on parlamentaarne riik, kus presidendi volitused on küllalt piiratud. Vastavalt põhiseadusele on ta Eesti riigipea, kelle ülesanneteks on Eesti esindamine rahvusvahelises suhtlemises, valitsuse ettepanekul diplomaatiliste esindajate nimetamine ja tagasikutsumine, Riigikogu valimiste ja seaduste väljakuulutamine jms. Rahva jaoks on president eelkõige moraalsete väärtuste ja erakondadeülese sõnumi kandja. Presidenti valib Riigikogu; kui seal ei saa ükski kandidaat 2/3 liikmete toetust, siis valib presidendi Riigikogu ja kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev valimiskogu.
Millist varianti pooldad?
1. Jätta kehtima praegune kord, kus presidendi valib Riigikogu või valimiskogu.
2. Muuta põhiseadust ja valida president üldvali- mistel.
Milliseid tagajärgi muutus endaga tõenäoliselt kaasa tooks?* Suureneks rahva võimalus osaleda Eesti riigi juhtide valimises. Samas, kui presidendi volitused jäävad praegusteks ehk küllaltki piiratuteks, võib tulemuseks olla suurem lõhe rahva ootuste ja pre- sidendi võimaluste vahel.
* Otse rahva käest saadud mandaat võib tekitada vajaduse vaadata üle ka presidendi ülesanded, pädevuse ja suhted teiste põhiseaduslike institutsioonidega, selle tulemuseks võib olla loobumine praegusest parlamendikesksest riigikorraldusest. Teiste riikide kogemus näitab, et kui otse valitava presidendi õigused on parlamentaarsele riigile kohaselt piiratud, tekib rahva seas pettumus. Otse valitud presidendilt oodatakse usalduse kaotanud valitsuse ja ministrite väljavahetamist, õigust suunata sotsiaalpoliitikat jne. Parlamentaarses riigis presidendil selliseid õigusi ei ole.