Üks pere saab oma korteri kätte alles pool aastat pärast ostu ja peab maksma mõnisada esialgu planeerimata eurot. Esmapilgul tundub, et laiemat avalikkust see ei puuduta. Loo moraal on aga selles, et mitte keegi meist ei tea kõige kohta kõike, mis paneb oma valdkonna tundjatele kohustusi.
Sundmüügis korter on tihti odavaim variant kodu soetamiseks. Ükski inimene ei taha aga oma kodu ära anda, vahel varjatakse end või kistakse korteri põrandad–seinakatted kibestumusest viimasel hetkel ära. Sellises lihtsas keeles võikski kohtutäitur seletada, millega ostja riskib ja milliseid lahendusi seadus ette näeb.
Arst ei ütle patsiendile, et rohuga võivad kaasneda seedekulgla mikrofloora tasakaalu häired, ta ütleb „oksendamine” ja „kõhulahtisus”. Samamoodi ei peaks ka kohtutäitur piirduma korteri probleemseks tunnistamisega. Inimesed lihtsalt ei pruugi aru saada, mida see tähendab.
Sellest loost tuleb välja ka julmem tõsiasi: meie seas on inimesi, kelle olemasolu mitte kedagi ei huvita. Valla töötajad, kohtutäitur, naabrid, väidetavalt ka sugulased korrutavad: seda inimest ei suudeta kuude kaupa üles leida. Pigem ikka ei otsita küllaldaselt, sest kellelegi ei lähe tema kadumine kuigivõrd korda.
