0

Rumeenia reisikiri: tööta nagu ori, valitse nagu kuningas ja loo nagu jumal

Avatar

Madiken

madiken@le.ee

Edevad Rumeenia karjused. Foto: Katrin Pärnpuu
Edevad Rumeenia karjused. Foto: Katrin Pärnpuu

Kõik saab alguse sügisel, kui üks mu sõbranna räägib, kuidas ta Grundtvigi programmi raames Ungaris ühes õpikojas osales. Mõne aja pärast saadab ta mulle õpikodade kataloogi 2011–2012 ja ütleb ainult ühe sõna: „Mine!” Sirvin seda pisut, aga unustan kohe. See meenub mulle taas enne aastavahetust.

Süvenen rohkem ja mulle jääb silma kaks õpikoda. Üks kutsub fotograafiahuvilisi viieks päevaks Türki, kus õpetatakse pildistama nii Istanbuli arhitektuuri kui ka Türgi loodust. Teine paelub mu tähelepanu oluliselt rohkem. Lihtsalt öeldes on selle pealkiri „Avasta Rumeenia, avasta ennast Rumeenias”.

Süvenen programmi ja mu silm lööb üha enam särama. Kuna rändamine ja giiditöö on minu hobid, tundub see olevat just minu jaoks: Rumeenia ajalugu ja keel, rahvariided, –muusika ja –tantsud, religioon ja kirikute külastamine, etnograafiamuuseum, keraamikatöökoda, mängud, arhitektuur. Eriti suurepäraseks teeb reisi võimalus kõigest vahetult osa saada ja nõnda ka ennast natuke tundma õppida.

Palju pabereid

Otsustan proovida. Pabereid tuleb täita päris palju. Tuleb põhjendada, miks ma seal osaleda tahan, kuidas ma õpitut kasutada kavatsen jne. Lõpuks saadan ära. Ühel päeval on postkastis kiri, et olen osutunud valituks. Olen siiralt õnnelik. Nüüd tuleb hakata otsima lennupileteid ja korraldajaga kohalejõudmist kooskõlastama. Peagi saame teada ka teised osalejad, luuakse infolist ja Facebooki grupp. Saame juba enne Rumeeniasse jõudmist tutvuda ja suhelda.

Mai alguses tuleb lõplik programm ning üksikasjalik juhend Craiovasse (üle 300 000 elanikuga linn Oltenia piirkonnas Edela–Rumeenias) jõudmiseks. Minu reisikava polnud Victori (Victor Dudau, ajalooõpetaja Craiovas ja õpitoa korraldajaorganisatsiooni Edunet liige) meelest kõige parem, aga sobivamat lennugraafikut polnud lennufirmadel ka pakkuda.

Kali, kilud, sõled

Pakkimishommik on raske! Minnes piir 20, naastes 23 kilo. Lähen ju nädalaks ja kaasas on ka Eestit tutvustavad brošüürid, kali, kilud, must leib, Kalevi kommid, kamašokolaad, rahvariide pluus, vöö, sõled, kalossid, Vana Tallinn. Lõpuks istun Tallinna bussile. Pileti panen kenasti dokumentide tarvis varutud ümbrikusse (tuli alles hoida, hiljem makstakse kõik kinni). Ostan kaasa 500 leud (1 euro eest saab umbes 4,5 leud). Turismireisiks jääb seda väheks, kuid suveniiride ostmiseks piisab.

Lõpuks istun lennukis, meeles mõlkumas mind lennujaama toonud taksojuhi sõnad, et kindlasti tuleb see nädal huvitav. Loen veel Anca saadetud materjale ja märkmeid, mis olin kodutööna teinud (mida eestlased teavad ja arvavad Rumeeniast, mida ja kui palju meedia Rumeeniast kirjutab jms).

Püsimatu artistihakatis

Vahepeatus Varssavis 7 tundi. Väsitan end vanalinnaga, loodan lennukis hiljem magada. Bukaresti suunduvas lennukis tabab mind üllatus.
Minu kõrvale on sattunud istuma üks ilmselgelt omal maal kuulus (enamik poolakaid teretab teda ja naeratab ning mõni saab isegi autogrammi) artistihakatis, kes kardab lendamist ja on suure jutuga. Ta ei suuda hetkegi rahulikult istuda, ainult hüpleb oma istmel ja mina muidugi koos temaga. Ajame natuke juttu. Saan teada, et nad lähevad Rumeeniasse lauluvideot tegema. Nii et magamisest ei tule midagi välja.

Lõpuks öeldakse, et 20 minuti pärast maandume Henri Coanda (rumeenia leiutaja) nimelisel Bukaresti lennuväljal. Kell hakkab kaks saama. Mingi seletamatu ärevus tuleb. Öist seiklemist Bukarestis pelgavad paljud, lõpuks natuke ka mina. Rong Craiovasse läheb 5.45. Olin mõelnud, et tukun öö lennujaamas, aga see on tühi ja võrdlemisi hämar, nii et ma otsustan ümber.

Vilksas mööda

Lähen taksot otsima. Anca (Anca Dudau, Victori tütar, üks programmi elluviijaid) on meile kirjutanud, et taksojuhid võivad petta ning taksofirmat tuleb hoolega valida. Lähen ühe takso juurde (politseinik seisab kõrval, mis teeb mind julgeks), selgitan juhile, et tahan raudteejaama, ja näitan ka summa, mida olen valmis maksma. Juht noogutab innukalt pead, tõstab kohvri pagasiruumi ja hakkame sõitma.

Peagi on selge, et maksmise pärast läheb võitluseks. Esmalt keerab juht taksomeetri nii, et mina selle näite enam ei näe. Bukarestis varem käinuna saan aru, et mulle on pealesurutud ka tellimata linnaekskursioon. Üksteise järel vilksavad aknast mööda peamised vaatamisväärsused, lõpuks ka raudteejaama hoone. Olen juba vihane ja ütlen, et tahan just siin maha minna. Kardan, et summa tuleb selle „ekskursiooni” peale kosmiline.

Tulebki! Kui Anca kirjutas juhendis summaks kuni 50 leud, siis taksojuht pöörab minu poole taksomeetri, kus siravad roheliselt numbrid 212. Protesteerin kõvasti. Vaidleme, mina inglise, tema rumeenia keeles, sest järsku on ta inglise keele unustanud. Tahan kohvrit, tema raha. Annan alla. Ütlen, et ta saab raha, kui kirjutab mulle tšeki. Sel hetkel, kui mina lasen rahast lahti, laseb tema kohvrist. Vähemalt on asjad käes. Ja ka tšekk, mis läks teiste kõrvale ümbrikusse. Raudteejaama (Gara de Nord on peamine Bukaresti raudteejaam ja suurimaid Rumeenias) sissepääsu poole kõndides ilmub siit ja sealt tumedapäiseid ja tõmmunahalisi mehi. Kõik pakuvad abivalmilt taksoteenust. Tänan, ei!

Suur kõrge hoone, kauguses paistavad tühjad perroonid. Natuke lendlevat prügi, ulguv tuul ja mõni kodutu. Paar noortekampa. Haaran tugevamalt kohvrist ja hakkan kassasid otsima. Need on veel suletud.

Kaasa kutsuv mees

Ühest nurgast tuleb minu poole lühemat kasvu mees. Viipab käega ja hakkab ees minema. Miski sunnib mind talle järele. Selgub, et tal on väike baar, kus on juba varjupaiga leidnud terve hulk õrnema soo esindajaid oma kompsudega. Kolin tänulikult ühte nurgalauda ja sätin jalad üle kohvri. Minu ette lauale ilmub mahl. Tukkuda on keeruline, sest üks naine räägib kogu aeg telefoniga. Ühe räägib tühjaks, paneb kaardi teise ja räägib jälle — kogu aeg suitsetades!

Seinal püüab pilku silt, millelt võib lugeda, et kella 23st kuni hommikul kuueni tuleb maksta igal baarisolijal igal juhul vähemalt 10 leud. Isegi kui ostetud jook on odavam, siis ikka 10 leud. Arusaadav, mõtlen. Kella 5 paiku hakkab jaamas rahvast rohkem liikuma. Baariomanik ütleb, et kassad on lahti. Hakkame kõik maksma. Kõik kohalikud maksavad 10 leud, nagu seinal kirjas. Minu käest küsitakse aga 20. Naeratan vaid, tegelikult olin ju turvaliselt hoitud. Mõtlen vaid, kui palju rongipiletimüüja vahelt tahab teha.

Peagi on mul taskus 99 leu eest lunastatud esimese klassi pilet Craiovasse, üles leitud õige perroon ja rong ning sõit alanud. Vaheldumisi linnade ja küladega vilksavad rongi aknast mööda põllud ja künkad. Silma jääb mustust, puhtust, vaesust, rikkust ja palju koeri!

Abivalmis rumeenlased

Pealinnast väljas muutuvad inimesed armsamaks. Üks abivalmis inimene tuleb mulle ütlema, et oleme jõudnud Craiovasse. Teine aitab suure kohvri rongilt maha tõsta, kolmas juhatab teed perroonidelt raudteejaama. Siis jälle taksosse. Kuklakarvad turris ja täis otsustavust, näitan aadressi ja viit leud. Taksojuht hakkab naerma ja küsib, kas tulen pealinnast. Nemad siin sellist petmist ei saavat endale lubada. Leebun.
Lõpuks olen kohal, saan toavõtme kätte. Panen asjad ära, pesen hambad ja jään ootama, kuni mulle järele tullakse. Varsti astub hotelliuksest sisse ilus tumedapäine naeratav naine, kes ütleb oma nimeks Liljana, ja koos jalutame läbi linnakeskuse majja, kus teised juba ees ootavad.

Gardneri teooria

Pärast tutvustusringi kuulame Eduneti tegevusest ning ülevaadet Howard Gardneri multiintelligentsuse teooriast. See on huvitav, sest meie õpikoda kasutab just Gardneri teooriat, mille järgi pole inimesel mitte ainult üks võimekus, vaid neid on mitu (ruumiline, keeleline, muusikaline, loogilis–matemaatiline, suhtlemisintelligentsus jt). Selgub, et tegelikult kasutame mingil moel neid kõiki, kuid tihti välistame mõne. Oluline on neid kõiki proovida, sest see teeb meist mitmekülgse inimese.

Eestlastel (kodutööna välja uuritud) seostub Rumeeniaga päris palju: Karpaadid ja Moldoveanu (üle 2500 m mäetipp), Iasi linn (ristsõnades tihti küsitud linn), Must meri, ilus loodus, mustlased, Mihai Eminescu, Mircea Eliade, George Enescu, vampiirid, Moldaavia, Ceausescu, vein. Arutleme negatiivse ja positiivse üle Rumeenia ja rumeenlaste juures. Kuna oleme kokku tulnud Euroopa eri riikidest, on ka meie arvamused väga erinevad. Loetelusse jõuavad märksõnad vaesus, mustlased (tihti arvatakse, et rumeenlane ongi mustlane, mis aga on vale), kerjamine, avatus, lahkus, ebaõnn, demokraatia mittemõistmine, ilu.

Lõppu veel, et rumeenlane ei oska oma maa üle uhkust tunda. On huvitav kuulata, milline paistab see riik oma inimestega nt Bulgaariast, Maltalt, Türgist, Sloveeniast või Leedust. Rumeenia keelest on suur osa ladina päritoluga. Keel kuulub koos itaalia, hispaania (neisse kahte riiki rändavad rumeenlased välja just keele sarnasuse pärast) ja prantsuse keelega indoeuroopa romaani keele rühma.

Rumeenia keelt on enim mõjutanud slaavi keeled just usu kaudu, sest esimesed usuteemalised raamatud tulid Serbiast. Kõnelejaid on kuni 28 miljonit. Vanim rumeenia keeles kirjutatud dokument pärineb aastast 1521. Rumeenia keelt peetakse üheks raskeimaks keeleks. Kõneldakse mitut põhja– ja lõunadialekti.

Multumesc

Vreau sa vorbesc romaneste— ma tahan rääkida rumeenia keelt. Koos õpime tähestikku ja hääldusreegleid ning seejärel lihtsamaid väljendeid. Buna/Salut — tere. Buna seara — tere õhtust. Multumesc (loe: multsumesk) — aitäh. Jne. Esimesed väikesed dialoogid.

Iga päev saame hotelli administraatori käest toidutalongid, mille eest restoranis süüa. Summad talongidel on küllalt suured. Juurde tuleb vaid siis maksta, kui ihkame toidu kõrvale pisut rohkem veini. Iga päev proovime eri roogasid ja ikka uuesti peame tõdema, et kartuleid nad keeta ei oska. Need on taldrikul alati vesised (kas asi on sordis?). Pärast õhtusööki läheb mõni meist linna avastama ja diskoteeki otsima, mina aga magama.

Kombed ja tavad

Teine päev algab Craiova Martin Sorescu nimelises koolis väikese kontserdiga. Meile laulavad rahvariides neiud traditsioonilisi rumeenia laule. See keel kõlab ikka uskumatult ilusti! Etteaste akordionimängijalt ja lõpuks ühine laulmine. Kamba peale ja kohalike abiga saab Oltenia regiooni hümn (M–a facut mama oltean) ette kantud.

Järgmiseks tutvustab Ilena Boldisor Oltenia piirkonna kultuuri. Kombed ja traditsioonid toovad kokku ja ühendavad, neil on nii materiaalsed kui ka spirituaalsed väärtused. Üksteise järel tutvustatakse meile rahvakalendri tähtpäevi: dragobetele (armastuse tähistamine, midagi valentinipäeva sarnast), martisorul (usutakse, et kevadejumal on väga võimas, valge ja punasega lindikesi seotakse puude külge), dochia (tuleviku ennustamisega seotud), pastele (lihavõtted) jpt. Viimane on eriti südamelähedane, sest mais on Craiovas veel lihavõttejäneseid kõik kohad täis.

Imettegev ikoon

Pärast loengut ootab meid ühine kirikukülastus. Preester Eugenilt kuuleme loo ikoonist, mille ees palvetamine tegevat imesid. Ikooni leiukohale ehitati hiljem kirik ja seda käisid vaatamas inimesed üle maa. Imettegevat ikooni on uuritud ning tuvastatud magnetväli. Saame seletusi risti ettelöömise (eri pühakute piltide juures tehakse seda eri arv kordi), küünalde panemise (Rumeenia kirikutes pannakse küünlad tihti kirikust väljas asuvasse spetsiaalsesse kappi põlema, mälestusküünlad ühte ja elavate jaoks teise) kohta. Ceausescu ajal oli kirikutel raske, teenistusi oli vähe. Nuhid olid igal pool ning preestreid kiusati taga, osa pandi vangi.

5300 tantsu

Rahvatantsukoreograaf Petre Pistol Gorjist räägib tantsude ajaloost, kujunemisest. Kuuleme horadest (ringis tantsitavad tantsud), reas ja poolkaares tantsitavaist tantsudest. Rütme on väga aeglastest kiireteni, ka ühe tantsu piires. Folkloristid jagavad Rumeenia 11 piirkonnaks. Piirialadel on palju välismõjusid, Musta mere ääres enim Türgist.

Rumeenia rahvatantsudest on avaldatud ka raamat, kuhu on 30 aasta uurimistöö tulemusena kirja pandud ligi 5300 tantsu. Kuuleme (mis paljusid meist ei rõõmusta — peame ju hakkama neid kohe tantsima!), et just Oltenia piirkonna tantsud on võrdlemisi rasked, sest rahvas on elav ja püsimatu ning loomulikud liigutused kiired.

Ühel hetkel lööb härra Pistol kannad kokku, plaksutab käsi, kutsub muusiku ja ütleb, et nüüd hakkame tantsima. Osa meist tahaks maa alla vajuda, aga lõpuks oleme laval. Meil on abiks kaks kaunist rumeenlannat. Paari päeva pärast saame oma oskusi proovile panna, sest hotellis, kus elame, on suurem pidu. Meid kistakse sinna ja tantsitakse–mängitakse peaaegu oimetuks. Kasu õpitust!

Ees ootab kultuurivahetuse õhtu. See tähendab napse, näkse ja brošüüre mitmelt maalt. Laulame, tantsime, sööme, joome ja kuulame eri maade tutvustusi. Riia palsam, seebimullitaja Prahast, Poola vorstikesed, Eesti kilud, Rumeenia vein, Türgi maiused, Leedu leib, Malta magustoit, Sloveenia koogid, Bulgaaria keraamika. Igalt maalt midagi.

Uus päev tõotab tulla rahulikum. Läheme Oltenia etnograafiamuuseumi, mis asub Craiova ühes vanimas hoones, mis on regiooni ajaloolis–kultuuriline sümbol. Maja on vägev — väikesed aknad, paksud seinad. Seda on mitu korda ümber ehitatud ja kohendatud. Etnograafiamuuseumiks sai 1970ndatel. Kõik asjad, mis muuseumis näha, on inimestelt kogutud ning neil oli omanikele materiaalne ja hingeline tähtsus. Kuulame lugusid, vaatame filme ja näitusi. Näiteks leivategu. Leib on rumeenlastele püha. Muld, seeme, vahepeal põld, töövahendid, veski, leivaküpsetusahi ja leib ise. Kuuleme, et praegu on vaid 50% põllumaast haritud.

Maal on raskem, linnad tõmbavad inimesi. Seal on lootus paremale elule. Kuuleme lugusid külaelust, väga palju on meie oma ajaloost tuttav. Kollektiviseerimine rikkus inimese suhtumise maasse, seda on raske praegu muuta.

Mehed telgede taga

Pärast kohvipausi ootab meid rõõmsameelne ja energiline proua, kes on meisterekspert vaipade kudumises. Tema põhitöö on muuseumidele kududa, et säiliks vanad mustrid. Kuuleme, et mõni muster edeneb vaid paar sentimeetrit päevas, mõni rohkem. See töö nõuab keskendumist ja kannatlikkust. Materjalid valmistab ta ise ette — värvib looduslike värvidega. Imetleme üht lillemustriga vaipa ja saame teada, et lilli ja ümaraid kujundeid pole väga kerge kududa. Pikalt meid teooriaga ei kiusata, saame lõnga kerida ja ka telgede taha. Kümne peale saame poole tunniga paari sentimeetri jagu vaipa pikemaks kootud. Lähedalt paistab kena, aga kaugemalt mitte väga.

Kudumisest ja muuseumis nähtud rahvariietest veel võlutuna jalutame kurtide kooli, kus ootavad meid õpetaja Jonut ja Alim ning Cristian, et kuulata Jonuti loengut puunikerdamise ajaloost ning siis ka ise üks puulusikas valmis teha. Alim ja Cristian on meile mustrid valmis joonistanud ja meie peame need nüüd peitliga välja lõikama. Osa meist töötab keskendunult, osa loobub, sest ei suutvat nii pingsalt joont jälgida ja see tegevat närviliseks, kui välja ei tule. Õpetaja kiidab, et oleme kiired ja head õppijad. Muigame. Mõnigi lusikavars on kuju muutnud ja pole see tulemus nii kaunis midagi.

Alimi ja Cristianiga suheldes õpime pisut viipekeelt, nii et lahkudes oskame võõrustajaid juba neile „kuuldaval” viisil tänada. Pärast ühispilti jalutame võidukalt puulusikaid keerutades hotelli. Enne Rumeenia lauamängude õhtut kavatsen pisut poodides ringi vaadata. Tihe programm pole seda siiani võimaldanud.

Lauamänguõhtul mängisime strateegiamängu, mis millegipärast eelkõige baltimaalastele tohutu pähkel tundub. Isegi siis, kui meie tarvis reegleid lihtsamaks tehakse. Võidame tänu algaja suurele õnnele.

Loo nagu Jumal

Järgmisel hommikul jõuab kätte õpikoja raskeim katsumus. Kuulame Craiova kunstimuuseumi direktori Florin Rogneanu loengut rumeenia skulptorist Constantin Brancusist. Pikk õhtu on meid ära väsitanud ja keskendumine nõuab tohutut pingutust. Brancusi sai kuulsaks 1930ndatel ning tema tööde eest maksid kollektsionäärid kõrget hinda. Just tema lõhkus senise arusaama kunstist, lähenes julgelt ja teisiti. Brancusi on öelnud sõnad „Tööta nagu ori, valitse nagu kuningas ja loo nagu Jumal”. Mõnda tema teost õnnestub meil järgmisel päeval ka ise näha.

Pärast loengut läheme linnaekskursioonile, giidideks kohalikud koolilapsed, kes on meile hulga materjali ette valmistanud. Pärastlõuna on vaba, seda kasutame suure loodusliku pargi külastamiseks. Mööda minnes jalutame ka linna surnuaial.

Järgmisel hommikul pakime ja võtame suuna mägedesse. Mul on suur mure. Ostsin küpsiseid kojuviimiseks. Need olid aga kohvris, mille peale asetati ühe reisikaaslase 30kilone kohver! Loodan parimat.

Sõidame Targu–Jiusse, kus vaatame Brancusi loodud skulptuuride ansamblit (Lõpmatuse sammas, Armastuse värav ja Vaikuse laud). Teel püüavad pilku mööda vilksatavad mustlaskülad, isegi paar mustlaskaravani on teel. Majadel on palju tornikesi. Osa abihooneid seisab püsti küll vaid tahtejõu najal. Aedades on palju viinamarju, maisipõllud, kitsekarjad.

Puruks visatud vaas

Pärast jalutuskäiku Targu–Jius sõidame Horezusse. See on keraamikalinn mägedes. Läheme Michaela Palosi keraamikakotta. Tervituseks pakutakse palinkat. Perenaine naerab ja ütleb, et see on väga kange vesi.

Seda keraamikakoda on pidanud juba mitu põlvkonda. Enne abiellumist öelnud naine, et mees õppigu keraamika tegemine ära, muidu abielu ei tule. Keraamikatöökodasid pidavais peredes visatakse tihti pärast peretüli nalja: kes maksab puruks visatud vaasi eest? Vaatame natuke ringi ja siis ise vaase tegema. Jälgime hoolega, mis peremees–perenaine teevad, sellele vaatamata on varsti töökoja seinad laualt minema lennanud savi täis. Paremad ei näe ka meie välja. Ostame kaasa kausikesi ja tassikesi ning sõidame mägedesse ööbima.

Lammaste eest naiseks

Järgmisel hommikul pärast päikesetõusu ja hommikukohvi mägedes sõidame Novacisse, kus vaatame festivalil tantsu– ja lauluansamblite esinemist. Üks natuke lõbusamas tujus karjus tuleb meid omale naiseks kauplema. Väidab, et tal on palju lambaid. Naeratame viisakalt ja loobume kooselust. Papi on järjekindel, lõpuks päästavad kohalikud turvamehed meid pealetükkivast peigmehest.

Käime suurel laadal, mis linna külje all püsti löödud, sööme kohalike tehtud lammast ja polentat (maisipuder). Läheme Coziasse kloostrit külastama. Päeva lõpuks kloostriaias jalutada on mõnus.

Õhtul on meil viimane ühine söömine, saame tunnistused. On natuke kurb. Need päevad on meid lähedaseks teinud ning seda ilusat maad ja inimesi armastama pannud. Lubame, et suhtleme edasi ja saame tulevikus kokku. Ja et läheme Rumeeniasse tagasi, võtame ka sõbrad kaasa.

Grundtvigi programm on täiskasvanud õppijatele, et aidata neil leida teid oma teadmiste ja pädevuse täiustamiseks.

Edunet on organisatsioon Rumeenias, mis propageerib elukestvat õpet, toetab mitme programmi kaudu inimese pidevat arengut.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz