21

Arvustus: Põngaste teatriseltsi Valge Daam. Proov

Avatar

Madiken

madiken@le.ee

Põngaste teatriseltsi mõtlesid välja Enn Vetemaa ja Erki Aule. Põngastest pärineb tänavuse Valge Daami legendi lavastuse peategelane, kuulus lavastaja, keda huvitab tõde rohkem kui teatriauhinnad.

Siinkirjutaja muljed pärinevad kolmapäevaõhtusest läbimängust. Kui ma mõni minut enne poolt ühtteist lossiparki jõudsin, olid osatäitjad juba mõnda aega harjutanud. Nii kujuneski mu teatrielamus kahekordseks Valge Daami mängimise mänguks, sest paratamatult nägin ka ettevalmistusi otsustavaks läbimänguks ja kuulsin sellele järgnenud märkusi lavastajalt. Mulle tundub, et etendus oleks veelgi parem, kui ka need tahtmatult pealtnähtud teatriinimeste salaettevalmistused etendusega liita. See oli päris naljakas, kuidas üks osatäitja täiesti siiralt küsis: mismoodi see minu liikumine siin täpselt olema peaks? Küsimusele järgnes kandev paus, sest ega keegi päris täpselt vist teadnud, kuidas just nimelt selle osatäitja liikumine lavale ja lavalt maha olema peaks. Või siis see, et proovijärgseid märkusi alustas lavastaja Erki Aule filosofeerimisega kitarrijala üle ühes lavanurgas. Kuna tänavuse tüki reklaam lubab, et näidatakse seda, kuidas mängitakse üht Valge Daami etendust, siis köögipoolest jõuab lavale õigupoolest vähe. Irooniat, eneseirooniat ja paroodiat lavastaja ja tema assistendi üle, aga mitte näitlejate, rekvisiitorite, lavatööliste, piletimüüjate, turundustädide, valgustajate…

Ma pean kohe ütlema, et esimene kolmandik oli hästi igav. Pink läks istumise all aina kõvemaks ja ilm aina külmemaks. Aga siis tuli õnneks üks naljakas koht ja pärast seda veel paar stseeni, mis peaks tänavuse, järjekorras juba 12. Valge Daami lavastuse publikumenu kindlustama. Kui ikka allapoole vööd nalju saab, ja neid saab, siis pole muret, et rahvas ei tuleks. Või veel hullem, et publik lahkuks rahulolematuna. Eks iga vaataja saa ise otsustada, kas hea ja halva maitse õhukesel noateral tasakaalu hoides langes lavastus pigem ühele või teisele poole. Vist ikka hea maitse poole.

Ilus suur lava ehib lossihoovi, aga enamiku ajast seisab ta kasutult. Paar stseeni on, mille jooksul osatäitjad ta massidena täidavad. Ühes stseenis suudetakse ta isegi mänguliselt kasutusele võtta, aga enamiku 90 minutist seisab ta tühjalt. Nutab näitlejate järele, aga need ei taha tulla, vaid toimetavad ühes nurgas või teises või enamasti lava keskel vastastikku. Üsna pikalt meenutab etendus kuuldemängu ettelugemist, palju teksti, vähe mängu. Silm võib pikalt puhata lossipargi kohal laiutaval täiskuurattal. Kõrv kuulab. Vahemärkus: turustseen tänavuses lavastuses on tõesti õnnestununud.

Ma vist ei reeda suurt saladust, kui kirjutan, et hobuseid tänavuses etenduses ei ole. On teistsugused hobused, rauast hobused, mida mahub ühe kapoti alla päris mitu. Hobuse ja rauast hobuse erinevus ühes vabaõhulavastuses seisab selles, et ratsanik istub hobuse seljas ja on ka tagumistes ridades hästi nähtav. Erinevalt neljarattalisest, mille ilu paistab vaid esimestesse ridadesse. Nii et siit soovitus: minge varem kohapeale ja istuge esimesse ritta, sest paar kohta on etenduses veel, mis pigem toimivad väikeses teatrisaalis kui suurel vabaõhuetendusel.

Mu kõige esimene mälestus Valge Daami etendusest pärineb kaugest Nõukogude ajast. Ega muud ole meeles, kui pime lossiõu ja robinal jooksvad valgetes hõlstides rüütlid, kel olid kirsasaapad jalas. Ajaloolased saavad mind parandada, aga mu meelest oli toonane lavastus nii suurejooneline, et rüütlite osatäitjaid toodi Läänemaal asunud Nõukogude armee sõjaväeosadest. Pärast 1979. aastal ilmavalgust näinud „Haapsalu legendi” on peaaegu igal aastal Valget Daami lossipargis otsitud ja leitud. Ega see ole kerge töö, et leida kümnete kaupa vabatahtlikke, kes pudrukausi ja viinapitsi eest oleks valmis nädalate kaupa harjutama. Siis veel lava ja kostüümid, miljon pisiasja, mis peab mõne päeva jooksul korda saama. Tänavuseski lavastuses on repliik, et sel päeval, kui mõnd lahtise peaga inimest oleks näitemängu vaja, peab too hoopis õhtuses vahetuses tööl olema. Mu meelest on nüüd juba 33 aastat vana Valge Daami lavastuse mängimise komme üks vahvamaid asju üldse Haapsalu elus. Igal aastal, täiskuuööl, üks aken ja üks helendav vari, mis üle toomkiriku ristimiskabeli seina libiseb.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
kohalik
kohalik
Etendust vaatamas ei käinud, aga oleks vist pidanud minema, siis oleks saanud vähemalt Valge Daami akna alla. Nimelt soovisime me oma seltskonnaga laupäeval peale kella ühteteist minna Valge Daami akna juurde. Kultuurimaja esindaja ütles (suure värava juures) et 10 minuti pärast saab sisse, kui me 10 min. pärast tagasi tulime, siis oli seal turvafirma esindaja, kes ütles, et enne kella kahteteist sisse ei saa. Seal oli palju inimesi, kes soovisid Valget Daami akna juurde minna- tekkis lausa sõnelemine. Pileteid etendusele ka enam ei müüdud- ei saanudki aru millise valemiga lossihoovi pääseb. Korraldajad võiksid siiski selle peale mõelda, et on ka… Loe rohkem »
remo
remo

Kartsin, et Valge Daam on ära lörtsitud, aga tükk oli kokku pandud nii, et Valge Daami lugu kaotsi ei läinud, samas jooksis paralleelselt ka sootuks teine lugu, mis oma kergusega andis daami loole uut sügavust. Tänud tegijatele.

kohalik
kohalik

võrokaga nõus, tüüpilised eestlased, ainult vinguks;)
elust rõõmu tunda mitte ei oska;)

iki
iki

Jajah, iga pussulaskmise peale tuleb siin kohalikus kolkas õnnest üles-alla hüpata:)

võrokas
võrokas

Ma pole iial ühtki Valget daami etendust näinud aga see on tore, et Haapsalus on põhjust teatrihuvilistel iga aasta mille kallal vinguda. Vahet pole millest etendus rääkis, peaasi, et “vanasti oli ikke palju parem ja nii seda asja ei tohi teha”:)

olaf
olaf

Järgmisel korral võiks valget daami mängida mustanahaline persoon. Mõned rõõmsad pilusilmad võiksid olla ja kindlasti veel kalaga eskimo. Sellises globaalses mastaabis “Vage Daam” -i näitemäng võiks ju olla päris nauditav.

Tallinnlane
Tallinnlane

Lisada võiks veel, et etenduses teaks olema geipaari lovesoori koos nende laulatusega ja lõpuks nad kolmekesi (kaks geipoissi ja õnnetu valge daam) sisse müürida, vot see oleks tänapäevane stoori. Kõik vähemused oleks rahul ja üle Eesti tõtataks rahvas etendust vaatama.

teisest otsast
teisest otsast

noored peaosatäitjad olid väga tublid. suur trupp hingas ühes rütmis. see on kohalike harrastajate jaoks suur saavutus. soovitan järgmisel aastal tulla vaatama neil, kellel irooniaga kõik korras on.

Nõutu?
Nõutu?

Olen ka üsna pettunud. Seda eriti eelmise aasta etendusega võrreldes. Mul ei ole muudatuste/teiste vaatenurkade jms vastu midagi ja huviga läksin ka seda vaatama, kuid nagu ka eelpool juba mainitud, siis labased allapoolevööd naljad, teksti kokutavad tegelased ja kuidagi ülejala kokku pandud stsenaarium valmistasid pettumuse. Turustseen väga meeldis – suutis kaasa haarata ja jälgima panna, kuid kahjuks sellega asi ka piirdus 🙁 Väga kurb.
Pettusid ka teisest Eesti otsast spetsiaalselt etenduseks kohale sõitnud külalised, kellele antud etendus esmakordne oli.
Loodan siiralt, et järgmisel aastal sama etendust enam ei mängita.

Krista
Krista

Kusjuures mängitakse vist küll 🙁

Tallinnlane
Tallinnlane
Ise ei käi juba aastaid etendust vaatamas, ju olen siis targaks saanud, igasugu eksperimenti ja labasusi ei soovi näha.Ei soovi etenduses pettuda. Kui etendust vaada, siis vana head mesimagusat traditsioonilist valge daami etendust. Igasugustes eksperimentides kipub kaduma sisu. Kui tõesti nii nagu negatiivsetest arvamustest lugesin, siis järgmised aastad võib nendele huvilistele kriipsu peale tõmmata, oma raha nad lihtsalt ei Haapsallu ei too ja etendust vaatama ei tõtta.. Kui midagi negatiivset külalised kogevad, mida isegi lihtlabane WC külastus võib pakkuda, siis on ka kogu üritusel negatiivne alatoon ja lihtinimesel pettumus. Samas võivad ostäitjad väga hästi mängida, kuid kui stsenaarum ja tekstiosa… Loe rohkem »
emm
emm

vanale loole läheneti uue nurga alt. kõik tegijad said oma tööga väga hästi hakkama. tänud!

Ajalooline
Ajalooline

Jah, WC on kallis. Aga samas on siiski suur au urineerida samas kohas kus omal ajal Carl Gustav II. Pott on küll uus aga kui pelleris valitsevate aroomide järgi otsustada siis sitt on küll veel Carli ajast ja maadam klaasi taga ka.

väga pettunud
väga pettunud

Esimest korda oli tõesti pileti eest makstud rahast kahju. Ainuke saak linnusest oli kohvikust ostetud jook ja labased naljad lavalt. Ise lahkusin peale 50 min passimist, sinnani igatahes publiku seast naeru ei kuulnud…v-olla see “jänese piima” nali on peale suurt kogust kangemat kraami naljakas.
Ainuke naljakas asi kokkuvõttes on see, et sõitsin Tallinnast kohale reklaami peale,et tehakse midagi erilist ja naljakat…hahaha.
PS. Haapsalu linnus on siiani vägev. Ürituste ajal ei leia ka nii vägeva hinnaga WC-d kusagilt mujalt.

Krista
Krista

Kõik siin on Haapsalu variant 🙂 Isegi megahinnaline vets. Ei imesta, et ürituste ajal põõsaalused tüüpe täis on.

wpDiscuz