Kultuurimaja platvormtõstuki lugu näitab, et invalahendused on suuresti vaid rida seaduses, mida täidetakse, et linnuke kirja saada.
On ju väikelinna eelis, et saame kultuurikeskusse tõstukit paigaldades arvestada konkreetsete külastajate vajadustega. Sven Nõmmisto kui kultuurikeskuse tihedaima ratastoolis kasutaja käest ei küsinud aga keegi, kui suure kandevõimega tõstukit oleks vaja.
Linn peab olema eeskujulik ehitaja. Näitama, et kõik on seaduspärane. Kes kultuurikeskuse treppe omal jalal või invatõstuki abil võtta ei saa, jõuab ringiga läbi suure saali garderoobist kohvikuni. Välja arvatud administraatorite lõunatunnil. Linnuke enam–vähem kirjas.
Hoopis hullem on eraettevõttega, kes tihtilugu isegi ei püüa seadusest kinni hoida. Küllalt on kohti, kuhu ei saa ratastooliga ühelgi kellaajal mitte mingi nipiga. Teravaim näide on kohvikute väliterrassid. Maast kõrgemale tõstetud puidust terrassile ratastooliga ei saa. Kaldteed ei ehitata. Tihtipeale pole invatualetti. Nagu näiteks kas või uues Sidrunibaaris. Ratastooliga ei saa ka linnavalitsuse kolmandale korrusele, kus on volikogu istungid!
Seaduse järgi tuleb puudega inimestele tagada takistuseta liikumine kõigis avalikes kohtades ja hoonetes. Millega on õigustatud seadusjõuga kehtestatud normide eiramine?