Uuemõisa koolis on ettelugemisest saanud traditsioon

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

 

20. oktoobril oli ülemaailmne ettelugemispäev. Esimest korda otsustas sellest suurest ja toredast sündmusest osa võtta ka meie kool. Nimelt kuues klass, kes luges ette kõikides klassides ja lasteaias.

Asuti varakult vaidlema ja plaanima, kes kellega koos loeb, millisesse klassi nad lugema lähevad ja mida üldse ette kantakse. Mida vanem klass, seda pikem ja keerukam jutt. Suure valiku hulgast aitas otsuse teha raamatukoguõpetaja Ülle Sass. Meie rühm kandis ette ühe loo Jänes Jassist ja Lõvi Lõrrist, seda oli endalgi lõbus jutustada. Küsisime ka küsimuse, et teada saada, kas koolipingis istujad jõudsid nihelemise vahepeal ka juttu kuulata. Mõned jõudsid. Suuremal osal oli aga kange tahtmine meist võimalikult ruttu lahti saada. Nii igav on ju kuulata!?

Eelnevast üritusest saime indu seda traditsiooni jätkata. Ainult, et ei jõua tervet aastat oodata. Pealegi oli saabumas jõuluaeg, kus kihk teistele iga päev head teha, on palju suurem. Niisiis küsis ühel päeval klassijuhataja meilt, kas võiks alates esimesest advendist igal koolipäeval kõikides klassides ja ka lasteaias mõnd jõulujuttu lugeda. Kõik olid kohe mõttega päri ning esimesed kuupäevad said otsemaid kinni pandud. Napsasin endale 21. detsembri, mis oli kõige jõulude lähedasem vaba kuupäev. Hiljem osutus see ka kõige paremaks päevaks, sest peagi tuli kellelgi meelde, et 23. jõulukuu päev on juba koolivaheaja käsutuses. Niisiis olin ma viimane jutuvestja, kes ei pidanud klasse kellegi teisega jagama.

Uus lasteaed pakkus esmakordset avastamisrõõmu, kuigi see avati juba eelmisel aastal. Kõik oli nii armas ja hubane… Kui me koos raamatukoguõpetajaga lasteaiauksest sisse astusime, hüüdsid mõned lapsed: „Koolilaps tuli!“ ning suundusid magamistuppa. Võtsin istet tugitoolis ja lapsed moodustasid mõnusalt ebaühtlase ringi ning sättisid ennast kuulama. Pidevalt ütles kasvataja: „Üks poiss tuleb veel.“

Vaadates laste seas ringi, jäid silma mõned poisid ja tüdrukud, kes olid täpselt nagu minu lasteaiarühmast. Soe tunne tekkis südamesse. Lõpuks jõudsid kõik siiski kohale. Pimedas ruumis süüdati küünal. Lugesin juttu tüdrukust, kes on päev enne jõule kurb, sest lund ei ole. Tema tädil tuleb aga hea idee jagada valgeid mõtteid. Loo lõpus hakkabki lund sadama. Sobis see jutt nii ilusti ja täpselt praegusesse aega. Soovisin, et kõik lapsed mõtleksid valgeid mõtteid – hakkab ehk meilgi lund sadama. Lasteaiast lahkudes sain kaasa kallistuse ühelt poisilt, kes tundis siirast rõõmu selle üle, et keegi oli valmis neile igal hommikul mõnda vahvat juttu lugema.

Tänu jõulujuttude lugemisele pakitseb ka minu hinges nüüd märksa suurem jõuluootus, kuigi lund ei ole veel. Soe vastuvõtt igas klassis ning küsimused, kust ma küll nii pika päkapikumütsi sain, on minu meele alati rõõmsaks teinud. Tore oleks, kui ettevõtlikkust teistele head teha jätkuks meie koolis ka järgnevatel aastatel. Ning eriti tänulikud oleksime me siis, kui mõned teisedki koolid leiaksid aega noorematele ette lugeda, sest lõbus on kuulata igal hommikul uut lugu, mis jõuluajal räägib päkapikkudest, lume sulamisajal jääpurikatest ning suve alguses putuka- ja loomaperedest.

Piia Tomingas, Uuemõisa lasteaed-algkooli 6. klassi õpilane

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments