Piiskop Tiit Salumäe HÕFFi-vastasest kirjast: ma ei oleks saanud sellele alla kirjutada

HÕFFi plakat kutsub rahvast kinno Haapsalu kultuurikeskuse ees. Foto Markus Sein

Täna Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil peetud vestlusringis „Kas HÕFF rikub Haapsalu mainet ja röövib elanikelt une?” ütles piiskop Tiit Salumäe, et filmifestivali vastane kiri ei esinda kaugeltki kõigi Haapsalu vaimulike seisukohti ja sellisele kirjale ei oleks ta saanudki alla kirjutada. Kirik ei ole kunagi kultuuri vastu, ütles piiskop Salumäe.

Viis Haapsalu koguduse pastorit saatis tänavu linnavalitsusel kirja, milles soovis, et linn lõpetaks festivali rahalise toetamise, sest “õudusi ja vägivalda kunstina esitavate filmide festival ei ole osa kultuuri väärtustava ja edendava kuurortlinna kuvandist.”

Kirjast inspireeritud vestlusringis uuris Urmas Vaino piiskop Tiit Salumäelt, miks tema kirjale alla ei kirjutanud. “Kas teile ei näidatud seda või ei tundunud see teile mingil põhjusel allakirjutamist väärt?”

“Mitte ainult mina, vaid sellele ei ole pooled meie vaimulikest alla kirjutanud, nii et see on üks esimesi müüte, mis on hakanud oma elu elama, justkui oleks mingi ühise pöördumisega tegemist,” ütles Tiit Salumäe.

“Me saame iga kuu vaimulikega kokku. Seda ei ole me kordagi arutanud, nii et seda, mida nad kirjutasid, peavad nad ise selgitama. Loomulikult sellele tekstile ei oleks ma saanudki alla kirjutada, sest sellel tekstil puudus substants. See oli puhtpoliitiline sõnavõtt ja niisuguste asjadega ei ole meil kombeks ühineda,” ütles Salumäe.

Ükski kirjale allakirjutanutest vestlusringist osa ei võtnud.

Piiskop Salumäe sõnul ei saa kirja võtta mingi kirikute seisukohana. “Eesti kirikute nõukogu on PÖFFi žüriis. Olen isegi käinud seal üritustel. Mis siis siin väga palju teistmoodi on? Me oleme ühe asja liiga lahti kiskunud,” ütles ta.

Salumäe sõnul on piiblis väga palju lugusid, mis kvalifitseeruvad õudustena. Keskajal oli piir kujundliku maailma vahel palju hägusem. “Traditsioonid, mis nüüd ka filmifestivalis esile tulevad, on paljuski tagasiminek keskaega ja selle temaatikasse,” ütls ta.

“Mida ma pean sisuliselt oluliseks ja mida m ütleme ka kirikuskäimise kohta – niiväga oluline ei ole see, milliste tunnetega inimene sinna tuleb, kui see, milliste tunnetega ta sealt ära läheb,” märkis Tiit Salumäe.

“Kahjuks ma ei tunne seda filmižanri nii hästi, et ma oskaks öelda, kui paljud siin on filmid, mis niiöelda lahendusi annavad – pakuvad kunstiliselt võimaluse mingi mõte läbi mõtelda, leida vastused iseendas ja maailmas, ja lõpuks tulla tagasi hoopis julgemate mõtetega. Kui filmid seda annab, mida festivali korraldajad ilmselt ise filme valides ka jälgivad, siis on ju soovitud eesmärk saavutatud.”

“Aga kirik iseendast ei vastanda ennast kunagi kultuurile ja kindlasti mitte meie kogudus. On terve rida kultuuriüritusi, mida me korraldame.”

“Peab ütlema, et tõeliste õuduste meenutamist, näiteks küüditamise mälestuspäeva, peame meie. Kui me kirikus emaaltari ees meenutame koos inimestega, kes on need õudused läbi elanud, siis usun, et see on see teema, kus peame peatuma ja mõtlema, kuidas me tänapäeva inimestele anname julgust ja jõudu, kes tihti on harjunud vaimse toidu mõttes kiirtoiduga,” ütles Tiit Salumäe.