Uuringufirma Maves suuromanik Madis Metsur kaitses Sutlepas peetud koosolekul Salajõe karstiala uuringut. Foto: Tarmo Õuemaa
Keskkonnaamet võib Kekkilä Niibi turbakaevanduse laiendamise keskkonnamõju hindamise aruande tagasi lükata, kui selgub, et eksperdid on valesti arvutanud raba kuivendusvee hulga Salajões.
Hüdrogeoloog Pille Sedman leiab, et Niibi turbakaevanduse kuivendusvee osakaal küünib Salajões 40 protsendini. Sellele järeldusele jõudis ta, kui analüüsis turbakaevanduse laiendamise keskkonnamõju hindamise aruande juurde lisatud andmeid. Aruande koostamisel olid aluseks uuringufirma Mavese andmed.
Maves aga leiab, et raba kuivendusvee hulk Salajões on pisut enam kui kaks protsenti. Maves lähtub Salajõe valgala – ala, kust vesi koguneb jõkke – pindalast, Sedman aga Mavese mõõdetud vooluhulkadest. Raba kuivendamisel tuleb korraga kaugelt rohkem vett kui põllult või metsast.
Teisipäeval tunnistas keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotman esimest korda, et amet võib kaevanduse laiendamise keskkonnamõju hindamise aruande tagasi lükata.
Liiga palju rabavett
„Kui rabavee osakaal on jõevees 40 protsenti, tuleb keskkonnamõju hindamise aruannet täiendada,” ütles Lotman neljapäeval Sutlepas. „Kui rabavee osakaal on väiksem, siis seda teemat uuesti ei avata.”
Lotman täpsustas eile, et keskkonnaamet teeb otsuse, kas aruanne tuleb ringi teha, hiljemalt 22. juuniks. Samal päeval vastab amet Salajõe külaseltsi vaidele, mis esitati samuti, viidates tervele hulgale vigadele Niibi turbakaevanduse laiendamise keskkonnamõju aruandes.
Sedman saatis kirja, mis viitas suurele hulgale vigadele Niibi turbakaevanduse laiendamise keskkonnamõju aruandes, juba detsembris. Sedmani etteheited said avalikuks aprillis, kui neist kirjutas Lääne Elu. Keskkonnaamet on Sedmani etteheited seni kõrvale lükanud, viidates, et need on esitatud liiga hilja, pärast aruande avalikustamise lõppu.
Teisipäeval oli Sutlepas rahvakoosolek, kus Maves esitles Salajõe karstiala uuringut. Maves tegi selle keskkonnaameti tellimusel. Uuring oleks pidanud näitama, kui ulatuslik on karstiala Salajõel. Karstiala olemasolu on seal ammu teada, kuid pole täpsemaid uuringuid, kui sügavad on lehtrid ja käigud paekivis. Koosoleku põhiteema ei olnud niikuinii Salajõe karstiala taimekooslused, vaid hoopis vesi külaelanike rikutud kaevudes.
Sutlepas oli kohal ka Mavese suuromanik Madis Metsur, samuti Pille Sedman.
Kui Sedman hakkas saalitäie rahva ees küsima keskkonnamõju hindamise aruande vigade kohta, kostis Metsur enamasti: „Andke andeks, mul ei ole õpikut kaasas, et seda teile seletada!”
Teisisõnu, kuigi Metsuril oleks olnud võimalik ümber lükata kõik süüdistused, mis Sedman oli esitanud, ei teinud ta seda.
„Näidake ruudulise paberi peal, kuidas saab tulla viielt ruutkilomeetrilt 40 protsenti jõeveest,” nõudis Metsur koosolekul Sedmanilt. Viimane pareeris, et ta kasutas uuringufirma enda andmeid, mis olid kogutuna esitatud keskkonnamõju hindamise aruandes.
„Kui pärast on aega, siis ma võin näidata, kuidas hüdroloogilisi arvutusi tehakse,” jätkas Metsur koosolekul Sedmani õpetamist. „Te oleks võinud oma arvutustega ajakirjandusse minemise asemel minu juurde tulla, siis oleks rahval segadust vähem.”
Metsur ütles, et teemad, mida ei ole uuritud, võiks aruteludest maha võtta. „Teie taktika ongi see, et mis ei meeldi, seda te ei uuri,” märkis selle peale Sedman.
Sedman kordas oma peamist etteheidet: keskkonnamõju hindamise uuringu andmeid on tõlgendatud valikuliselt nii, et näidata turbakaevanduse mõju Salajõele, karstialale ja ümbruskonna kaevudele võimalikult väiksena. Sedman naeruvääristas koosolekul Mavese väite, et jõe kantud setted, mis on karstiala ja sealt edasi kaevud ummistanud, on põhjustatud puulehtedest ja niitmata heinast. Sedmani sõnul tekib seda karstiorus sedavõrd vähe, et see ei saa kuidagi ummistada külaelanike kaeve. Sedman ütles, et tegu on ennekõike turbatolmuga.
Sedman heitis Kekkilä palgatud uurijaile ette ka seda, et need on lõpparuandest kõrvaldanud mõõtmistulemused, kus oli näha jõevees leiduv pruun ollus, tõenäolielt turvas. Metsur ütles, et uuringufirma töötaja ei pidanud ilmselt neid helbeid jõevees tähtsaks. „Ma ei ole hiromant, ma ei ole kohtus praegu!” kostis nurka surutud Metsur.
Kaeveluba ootel
Lotman arvas seepeale, et kohtusse mineku asemel peaks Maves oma uurimistööd täiendama. Metsur keeldus ka kommentaaridest Lääne Elule, kuigi oleme seda temalt mitu korda viimase paari nädala jooksul küsinud.
Uuringufirma Steiger koostatud Niibi turbakaevanduse laiendamise keskkonnamõju aruanne sai alguse juba 2010. aastal. Hoolimata protestidest kinnitas Lotman aruande tänavu aprillis. Aruanne avas tee turbakaevanduse laiendamiseks Lääne-Nigula vallas Niibi rabas.
Uuringufirmat ähvardab rahakärbe
Maves koostas keskkonnaameti tellimusel Salajõe karstiala uuringu, mis oleks pidanud näitama karstiala ulatust Salajõel. Maves ei saanud selle mõõdistamisega hakkama, sest nende kasutatud georadar ei suutnud paekivikihte läbi seda katva moreeni kaardistada.
Uuringu eest lubati Mavesele 11 700 eurot. Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotman ütles neljapäeval, et amet ei pruugi kogu summat välja maksta, sest hüdrogeoloogiline osa on töös puudulik.
Harjumaa keskkohas on kohti,kus kraanivesi kunagi puhtaks ei setti.Kohutav õnnetus-vesi joogiks ei kõlba.
Emake Maa võidab, kui kuivendust edasi ei laiendata.
Kumma poole oma?
Vesi peab ikka läbipaistev olema vähemalt kaevudes,mitte punane nagu Lääne-Nigula vapil.
Kas rauasisaldusest põhjavees oled midagi kuulnud? Ka minu kaevu vesi Harjumaal näeb samasugune roostehägune välja kui õhuga kokku puutub ja maja ostu järel kulus ca 2 aastat enne kui sinna kogunenud hägu hajuma hakkas.
Läks tublisti aega, oma viis aastakest ja tõde hakkab kohale jõudma…