Illustratsioon: Karel Rahu
Eile tähistasid meediaorganisatsioonid üle maailma rahvusvahelist uudistepäeva, mille üleskutse tänavu oli „Faktid selgeks. Oluline arusaadavaks. Vali usaldusväärne ajakirjandus”. Selle päeva puhul võib tänasest Lääne Elust lugeda Hispaania ajakirjaniku Fernando Belzunce artiklit, kuidas me ei tohi kaotada võitlust tõe nimel.
Praegu, kui ühismeedia toob pea igaühe ekraanile valimatut ja kontrollimata infot laiast maailmast – suur osa sellest tehisaru toodetud –, kus paljud sedasama infot valimatult ja kontrollimatult edasi levitavad, kus tõene ja tähtis info ähvardab mattuda valede või tühiste faktide laviini alla, on ajakirjandusel tähtis roll. Uudisteajakirjanikud on kui aednikud, kes annavad oma parima, et kogu metsikult vohava umbrohu kiuste kasvataks peenar siiski köögivilja ja kiv
Ajakirjanik ja kirjanik Fernando Belzunce. Foto erakogu
Väärinfo ei ole enam süsteemi tõrge – sellest on saanud süsteemi loogika osa.
Üks tehisaru meeldivamaid kõrvalmõjusid – kindlasti seetõttu, et see tuli ootamatult – on see, et lõpuks on tekkinud populaarne vestlusteema, mis köidab inimesi isegi rohkem kui jalgpall.
Tehisaru on meie ajastu suur verstapost. Vabamas vestluses tunnevad inimesed vaimustust trikkide ja saavutuste üle, mida võimaldavad sellised tööriistad nagu ChatGPT, Claude või Gemini; tõsisemais aruteludes aga jõutakse geopoliitika, tööturu ümberkorralduste, energiaküsimuste, tervishoiusektori muutumise või sõjapidamise teisendumiseni.
Siiski on silmatorkav, kui vähe mõtiskletakse selle tohutu mõju üle, mis tehisintellektil on väärinfo levikule. Eriti kui arvestada, et see on üks meie aja kõige pakilisemaid ja keerukamaid proovikivisid. Asjaolu, et sellest teemast vestlustes mööda vaadatakse, on tõepoolest murettekitav märk. See on järjekordne tõestus sellest, et tõde ei oma enam tähtsust – või vähemalt mitte nii
