Silt: sõda ukrainas

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mulle meenus 2015. aasta plahvatus Vostotšnõi mikrorajoonis [24. jaanuaril 2015 hukkus Mariupolis mitmikraketiheitjate Grad rünnakus üle 30 inimese, 117 sai haavata, tapeti kaks last, 11 last sai haavata]. Laupäeva hommik. Töötan lastega laste- ja noorteklubis. Mänguhoos segab meid mürin ja tugev tõuge. Järsku kuulsime heli ja tundsime tugevat põrutust. Jooksime ja peitsime end ühe toa nurka. Mitu korda üritati kellelegi helistada, kuid sidet enam polnud.

[caption id="attachment_378591" align="alignnone" width="2000"] Üheksa-aastase Hersoni oblastist pärit Diana kodulinnas käivad praegu lahingud. Foto: Urmas Lauri[/caption] Koolielu Ukraina lastega meenutab Läänemaa direktorite sõnul sõitu Ameerika mägedel – keegi ei tea, mida homne päev toob ja pisarad tulevad kergesti. Kolm päeva enne Kiievit tabanud pommirahet jõuab kaheksa-aastane Vlad kooli kolmandaks tunniks. Enne seda oli tal Ukraina e-koolis kontrolltöö. Vladil on suured hallid silmad. Vahetunnis jagab ta kotist küpsiseid. Vladi kodu on Kiievis alles, ainult aknaid ei ole ees. Nii oli nädala eest. Tänase kohta ei tea.

[caption id="attachment_360321" align="alignnone" width="1008"] Kevadel saatis Haapsalu Umani kolm abisaadetist. Foto: Tõnu Parbus[/caption] Haapsalu linnavalitsus alustas koos Lionsi ja Rotary klubidega taas abi korjamisega Ukraina sõpruslinnale Uman. Haapsalu linnapea Urmas Suklese sõnul on Umanis olukord keeruline. Linn asub ristteel, sealt käib läbi palju põgenikke, kes peatuvad linnas mõne päeva, ja sinna on elama asunud ka lastega pered. „Lapsed, emad, vanaemad, vanaisad. Isad on samal ajal sõjas,” loetles Sukles.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et olen lõbus ja rõõmsameelne inimene, kellel pole ühtegi silmatorkavat probleemi. Ja kui neid ongi, on nad väheolulised. Tegelikult ei tea minu üleelamistest üldiselt keegi. Välja paistan ma üsna pingevabana, kuid oli aeg, kui istusin päevad läbi toas, ma ei tahtnud välja minna, inimestega suhelda. See oli kurb, ahastamapanev ja raevu tekitav aeg. Ma ei näinud mingit mõtet minna esmaklassilises hotellis [Ukrainast saabunud põgenikke majutati Eestis esialgu hotellidesse] uhkele bufeehommikusöögile, külastada sauna ja basseini, kui Ukrainas käib sõda. Tundsin end olevat süüdi ja mul oli häbi.

[gallery ids="376369,376370,376371,376372,376373,376374,376375,376376,376377,376378,376379,376380,376381,376382,376383,376384,376385,376386,376387,376388"] Fotod: Urmas Lauri Üle saja Noarootsi koolilapse punus Ukraina sõjapõgenike õpetuse järgi reedel trepikäsipuu peale tõmmatud hiiglasuurt varjevõrku. Hommikul kella kümneks oli Noarootsi kooli fuajees juba tund aega käinud vilgas töö – trepp oli täis 4. klassi lapsi, kes sikutasid savikarva riideribasid võrgusilmadest läbi. Trepikäsipuule tõmmatud mõrralinast sai Haapsalu Ukraina sõjapõgenike juhatusel iga minutiga natuke rohkem varjevõrk.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Jätsime Vladi koos perega Melekine külla [Aasovi mere ääres, kümmekond kilomeetrit Mariupolist lõunas]. Lõpuks olid nad ohutus kohas ja meie missioon sai täidetud. Kohtusime mu poolvenna, tema naise ja tütardega ning sõbraga, kes samuti ajutiselt Vitali majas peavarju leidis. See, et sugulased tema juurde tulid, oli Vitalile meeldivaks üllatuseks. Kui ta uksest välja jooksis, ei uskunud ta oma silmi.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina viimaste päevade edukas vastupealetung peamiselt idas, nii et kokku on vabastatud umbes 5000 km² (teisipäevase seisuga), on pannud sõjandusanalüütikuid rääkima pöördepunktist. Võibolla on veel vara teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid samas oleks rumal eitada Ukraina armee edu.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mootor mürises ja abikaasa vajutas gaasi. Kuid nüüd ei sõitnud me mitte äärelinna, vaid koju.

[caption id="attachment_362579" align="aligncenter" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Magasime, magamistoas oli +5 kraadi, kuigi uksed olid suletud, aken kinni ja selle ette kaitseks lükatud ka massiivne uks. Seetõttu olime voodile kuhjanud kõik, mis meid natukenegi soojendada võiks: kõik tekid (vist 3 tükki), üleriided ja kassid, kes terve öö nina välja ei pistnud. Magasin rahulikult, kuulasin vaikust, sest meie suunas ei tulnud ühtegi raketti ega mürsku. See tegi väga ärevaks, sest vaikus tähendas ainult üht – territoorium on juba vallutatud. Seal, kus on lahingumüra, käib võitlus, pealegi iga maja pärast. Hommikul otsustasime teha veel ühe tiiru kalapoodi ja raskete proviandikottidega käe otsas asusime tagasiteele. Vahetevahel peatusime, et vastutulijaid leitud toiduga kostitada. Mõni võttis pakutu rõõmuga vastu, mõni aga keeldus etteheitvalt. Üritasime neile selgitada, et me ei röövinud, vaid võtsime selle kraami purukspommitatud poest, ja et see kala oleks paari päeva pärast niikuinii roiskunud, ning et sellistel aegadel ei tohi ju lasta toidul raisku minna ja seda minema visata. Kui jõudsime abikaasa vanaisa korrusmaja juurde, saime aru, et need sõjaväelased, kes meile eile tema majast kilomeetri kaugusel vastu tulid, olid juba siin ja hõivanud soodsama positsiooni. See mitme trepikojaga maja asus paralleelselt puiesteega, mis tähendab, et seda võis kasutada omamoodi kaitsemüürina. Mundris mehed tulid meile hoovis vastu. Järsu käeviipega kutsusid nad meid endi juurde, küsisid passi ja ütlesid, et nad mäletavad meid küll. Nende hulgas oli juba surnuid, kes lamasid kõnniteel, näod kaetud.