Silt: sõda ukrainas

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ema ei lubanud meil enam Malijanisolist kuhugi minna. Möödus nädal või umbes nii ja meid hakkas Mariupoli tagasi tõmbama, hoolimata sellest, et külas oli turvalisem. Esiteks lootis abikaasa veenda oma vanemaid linnast lahkuma ja teiseks oli palju asju, mida ta tahtis sealt kaasa võtta. Jäi aga küsimus, kust saada auto tankimiseks kütust. Kas tõesti ainult territooriumilt, mis läks 2014. aastal DNRi (isehakanud Donetski rahvavabariigi) kontrolli alla? Lähim asula asus Malojanisolist umbes saja kilomeetri kaugusel Donetski oblastis. Telmanivi linna tüüpi asula. Kuna meie autol oli ema juurde jõudes paak tühjaks saanud, taris ta kuurist välja kanistri bensiiniga, et meil jaguks kütust lähima tanklani jõudmiseks (aitäh veel kord emale tema kokkuhoidlikkuse eest). Aga kuidas maksta? Meil polnud ühtegi rubla.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] 24. veebruaril alanud sõda on toonud „Venemaale tohutut kasu” ning „suurendanud Venemaa suveräänsust”, teatas president Vladimir Putin üleeile oma tänavustest avalikest esinemistest ühes kõige põhjalikumas. Iga päev sõjauudiseid jälgides kuhjuvad sündmused üksteise otsa ja kipuvad hägustama suurt pilti. Sõda on kestnud juba kaheksa kuud ja on juba ununenud, kuidas Vene dessantväelased hõivasid Hostomelis Antonovi lennujaama või kuidas teel Kiievi poole takerdusid Vene sõjamasinad 64 kilomeetri pikkusesse ummikusse. Putini üleeilsed Valdai konverentsil öeldud sõnad panid aga mõtlema, mida siis Venemaa on saavutanud ja milles väljendub selle 146 miljoni elanikuga tuumariigi suveräänsuse kindlustamine?

[caption id="attachment_379306" align="alignnone" width="1024"] Päevalille pannoo[/caption] Haapsalu laste meisterdatud enam kui 300 päevalillest koosneva pannoo oksjon kukkus läbi, sest ühtegi pakkumist ei tehtud.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mulle meenus 2015. aasta plahvatus Vostotšnõi mikrorajoonis [24. jaanuaril 2015 hukkus Mariupolis mitmikraketiheitjate Grad rünnakus üle 30 inimese, 117 sai haavata, tapeti kaks last, 11 last sai haavata]. Laupäeva hommik. Töötan lastega laste- ja noorteklubis. Mänguhoos segab meid mürin ja tugev tõuge. Järsku kuulsime heli ja tundsime tugevat põrutust. Jooksime ja peitsime end ühe toa nurka. Mitu korda üritati kellelegi helistada, kuid sidet enam polnud.

[caption id="attachment_378591" align="alignnone" width="2000"] Üheksa-aastase Hersoni oblastist pärit Diana kodulinnas käivad praegu lahingud. Foto: Urmas Lauri[/caption] Koolielu Ukraina lastega meenutab Läänemaa direktorite sõnul sõitu Ameerika mägedel – keegi ei tea, mida homne päev toob ja pisarad tulevad kergesti. Kolm päeva enne Kiievit tabanud pommirahet jõuab kaheksa-aastane Vlad kooli kolmandaks tunniks. Enne seda oli tal Ukraina e-koolis kontrolltöö. Vladil on suured hallid silmad. Vahetunnis jagab ta kotist küpsiseid. Vladi kodu on Kiievis alles, ainult aknaid ei ole ees. Nii oli nädala eest. Tänase kohta ei tea.

[caption id="attachment_360321" align="alignnone" width="1008"] Kevadel saatis Haapsalu Umani kolm abisaadetist. Foto: Tõnu Parbus[/caption] Haapsalu linnavalitsus alustas koos Lionsi ja Rotary klubidega taas abi korjamisega Ukraina sõpruslinnale Uman. Haapsalu linnapea Urmas Suklese sõnul on Umanis olukord keeruline. Linn asub ristteel, sealt käib läbi palju põgenikke, kes peatuvad linnas mõne päeva, ja sinna on elama asunud ka lastega pered. „Lapsed, emad, vanaemad, vanaisad. Isad on samal ajal sõjas,” loetles Sukles.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et olen lõbus ja rõõmsameelne inimene, kellel pole ühtegi silmatorkavat probleemi. Ja kui neid ongi, on nad väheolulised. Tegelikult ei tea minu üleelamistest üldiselt keegi. Välja paistan ma üsna pingevabana, kuid oli aeg, kui istusin päevad läbi toas, ma ei tahtnud välja minna, inimestega suhelda. See oli kurb, ahastamapanev ja raevu tekitav aeg. Ma ei näinud mingit mõtet minna esmaklassilises hotellis [Ukrainast saabunud põgenikke majutati Eestis esialgu hotellidesse] uhkele bufeehommikusöögile, külastada sauna ja basseini, kui Ukrainas käib sõda. Tundsin end olevat süüdi ja mul oli häbi.

[gallery ids="376369,376370,376371,376372,376373,376374,376375,376376,376377,376378,376379,376380,376381,376382,376383,376384,376385,376386,376387,376388"] Fotod: Urmas Lauri Üle saja Noarootsi koolilapse punus Ukraina sõjapõgenike õpetuse järgi reedel trepikäsipuu peale tõmmatud hiiglasuurt varjevõrku. Hommikul kella kümneks oli Noarootsi kooli fuajees juba tund aega käinud vilgas töö – trepp oli täis 4. klassi lapsi, kes sikutasid savikarva riideribasid võrgusilmadest läbi. Trepikäsipuule tõmmatud mõrralinast sai Haapsalu Ukraina sõjapõgenike juhatusel iga minutiga natuke rohkem varjevõrk.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Jätsime Vladi koos perega Melekine külla [Aasovi mere ääres, kümmekond kilomeetrit Mariupolist lõunas]. Lõpuks olid nad ohutus kohas ja meie missioon sai täidetud. Kohtusime mu poolvenna, tema naise ja tütardega ning sõbraga, kes samuti ajutiselt Vitali majas peavarju leidis. See, et sugulased tema juurde tulid, oli Vitalile meeldivaks üllatuseks. Kui ta uksest välja jooksis, ei uskunud ta oma silmi.