Silt: Tetjana Himitš

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Taas tõusis päike kummituslinna kohale ja taas tuli otsida endas jõudu, et ellu jääda ning hakata nagu palverändurid mööda tummasid tänavaid sibama. Must suits võttis enda valdusse üha suurema ala, põletades maju ning kõrvetades inimeste hingesid, jättes alles armetu ahervare. Koju me minna ei saanud, küll aga saime mehe vanematele külla minna. Jah, see oli riskantne, aga juba nädal aega polnud nendest uudiseid.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Jalutasime kolmekesi läbi vaikse linna, jälgides, kuidas päev-päevalt on lisandunud mürsukraatreid, tekitades uusi värskeid haavu tänavatesse, lüües hoonete fassaadidesse sügavaid kortsulisi pragusid, mis väänlesid justnagu kilomeetrite pikkused veresooned. Linn leinas vaikselt, kuni ühel päeval ärkas ühtäkki sajahäälselt taas ellu. Vaikuse katkestas omavahel põimuvate vestluste sumin. Kuskil oli kuulda ärevust, kuskil rõõmu, keegi ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Nii et minagi puhkesin nutma, kui kuulsin sõbranna tervitussõnu. Mobiiliühendus oli taastunud. Hirm oli asendunud lootusega, teadmatus asendunud teadlikkusega. Igavikuna tundunud kümne päeva järel saime lõpuks traadi teises otsas oma sugulastega vestelda, kuulda kohalikke uudiseid ja teada saada üldisest olukorrast riigis. Anja on mu sõbranna Dniprost ja ta oli ainus inimene, kellega meil õnnestus okupeeritud Mariupolis viibimise ajal kogu aeg telefoniühenduses olla. Just tema oli ühenduslüli minu ja mu ema vahel, sest tema vanematel oli võimalus sõjaväe loal sõita autoga küla serva ja seal vahetevahel vähemalt paar minutit suhelda. Malojanisol (see on minu väikese kodumaa nimi) vallutati ilma vastuhakuta sõja esimestel päevadel. Sellest ajast peale pole sealne mobiilimast töötanud. Valetasin, et meiega on kõik korras, mõistes, et mu ema ei usu enne, kui ta ise selles veendunud on. Ja kuidas saab hea olla kohas, mida viimasel ajal on hakatud kutsuma „kotiks”? Suhtlesime harva. Iga kord uues kohas: linnapargis, spordikompleksis Kupol, bussipeatuses „Tuhat pisiasja”. Säästsime telefoni akut, jah,

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Naistepäev, 8. märts, ei möödunud sugugi mitte pidulikus meeleolus. Sõjaaegne elu on üldiselt sarnane küünlapäevaga [vene k день сурка́], kus kõik tundub justkui uuesti korduvat ja rõõmul ilma süütundeta pole kohta. Kõige muu hulgas vallutasid mu pea mõtted, et minu olemasolu ripub juuksekarva otsas ja iga sekund, iga hingetõmme, ripsmevärin ja iga sõna võivad jääda viimaseks. Peletasin selliseid mõtteid nagu kärbseid endast eemale ja proovisin veenda ennast ja oma aju, et minuga seda ei juhtu. Sisendasin endale, et mul pole midagi karta, olen kaitstud, olen puutumatu. Ma tõepoolest tundsin instinktiivselt, et ma ei sure, aga sellele vaatamata kartsin ikkagi kohutavalt. Iga meie tänavaretk tugevdas minu mõttelist kokkulepet kõrgemate jõududega ja ma uskusin, et me mõlemad täidame tehingu tingimusi ja kõik, kes on minuga, on samuti kaitse all. Otsustasin, et ma võin küll karta, kuid tahan olla samas ühiskonnale kasulik. Meie sõber oli selle pärast väga mures. Ta oli millegipärast lugemiseks valinud „Triumfikaare” ja sellel raamatul oli talle talle loomulikult suur mõju. Talle tundus, et elu laguneb koost ning meie retked on elu ohtu panevalt vastutustundetud.

[caption id="attachment_362579" align="aligncenter" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mul on küsimus eestlastele: „Kas olete mõelnud, kuidas turistid ja siin viibivad välismaalased teie riiki näevad?” Ütlen teile ausalt: vaikne ja rahulik Eestimaa erutab mind iga päev. Selles on koht traditsioonidel, vastuoludel, avatusel ja abivalmidusel. Tahate, ma räägin teile oma tagasihoidlikest tähelepanekutest, mida mul õnnestus kahe kuu jooksul kaunis Haapsalus kogeda? Võite ju öelda, et teen kiireid järeldusi, kuna olen siin olnud nii lühikest aega. Ega ma väidagi, et minust on saanud sotsiaaluuringute ja statistika spetsialist, olen lihtsalt terava pilguga inimene ja tahan teiega jagada oma muljeid. Olgu, alustame sellest, et eestlased armastavad üksindust ja kaitsevad innukalt oma isiklikku ruumi. Eestlased on mulle ise rääkinud sellise anekdoodi: „Ootame Covid-19 lõppu, et kahe meetri asemel saaks üksteisest taas tavapäraselt viie meetri kaugusel seista.” Hea nali, aga kui palju selles on tõtt?

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] 12. sõjapäeval kolisime mehe vanemate juurest ära. Kõik see juhtus stressis ja kiirustades. Vedasime kolmandalt korruselt alla punnis kotte, tassisime pidevast kolimisest närvilisi kasse, järele jäänud toiduaineid, nõusid, mida abikaasa oli poest leidnud. Tuupisime auto umbselt täis. Sõitsime ja tülitsesime (abikaasa solvus, et ma emaga läbi ei saanud), aga koju naastes sain aru, et ma ei saa ka seal elada. Järk-järgult tungis linna sõda, hävitades aeglaselt kõik oma teel. Ja kui Primorski rajoonis, kus elasid mu abikaasa vanemad, oli suhteliselt vaikne, siis meie Keskrajoonis, eriti selle servas, oli surma ja hävingu karmi kätt juba tunda.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="696"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Neil päevil võinuks Ukraina pidutseda põhiseaduse 26. aastapäeva auks. [Põhiseadus võeti Ukraina ülemraadas vastu 28. juunil 1996 – toim.] Kuid arusaadavatel põhjustel suurt pidu ei peetud.

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kaks päeva ja kaks ööd valmistusime hirmuga silmitsi seismiseks. Siis polnud olukord veel nii hull – mõni lõhutud nurga ja põlenud sissepääsuga maja, purustatud aknaraamid, sadu, kui mitte tuhandeid mürsukilde ja räbaldunud, murdunud okstega puud. 3. aprill. Sel päeval nägime esimest korda Venemaa „vabastamise” jumalateotuslikke tagajärgi. Esimene põrgutee, esimene hirm, et me ei näe oma kodumaja enam tervena, hirm rännakul surra ja mitte kunagi enam näha ema. Tahtsime näida rahulikud, julged ja tegutseda tagajärgedele mõtlemata. Me ei osanud isegi ette kujutada, et hoolimata kõigist katsumustest oleme mina, mu abikaasa, kassid ja meie Pääsuke (nagu mees hellitavalt Nissan Note’i kutsub) 13 päeva pärast okupeeritud Mariupoli selja taha jätnud, kahe nädala pärast ületanud vabatahtlikult DNRi (nn Donetski rahvavabariik) piiri ning kuu aega hiljem riigist lahkunud ja ületanud Venemaa piiri. Jah, see kõlanuks hullumeelselt. Aga nii see ometi läks. Ent kerime korraks aja tagasi. 4. märtsil otsustasime mehe ema juurest oma koju tagasi pöörduda. Sel minekul oli mitu eesmärki: tulla järele sõbra emale, uurida, kas naaber on elus, kas tagasipöördumine on ohutu ja kas leiame oma kaduma läinud lihakoti üles. Kohale jõudes jäin esialgu nagu väike laps autosse istuma. Abikaasa ja isa läksid luurele. Autos istudes tundsin end pehmelt öeldes ebamugavalt. Ümberringi valitses kaos. Nii mulle vähemalt tundus. Mõne sekundi jooksul välgatas peas sadu mõtteid. Ümbrust uudistades tundus, nagu vaataksin katkendit postapokalüptilisest filmist. Nägin, kuidas naabermaja elanikud olid kogunenud jälgima päästjate tööd, kes kustutasid tulekahju viiekorruselises majas, mida enam elamiskõlblikuks nimetada ei saanud. Autost jooksid mööda eri suundades pagevad inimesed. Et täielikku pilti maalida – ilm oli kohutav, jube külm, ja sopane tee kaetud püdelate lompidega. Kartsin, et sellistes oludes ei jõua ma mürskudele õigel ajal reageerida. Jätsin auto ja jooksin koju. Jalad jäid mutta kinni ja iga samm oli vaevaline.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="696"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] „Kas teil on seal vaikne?”

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Paljud ukrainlased ütlevad, et nad elavad endiselt minevikus. Nagu poleks 24. veebruar kunagi lõppenud. Talve asemele ei tulnud kevadet ja sellele ei järgne suve. Ka mina pöördun iga päev taas koju. Vaimusilmas silitan kasse, valmistan õhtusööki, käin tööl ja jalutan pargis. Minu peas taastuvad stseenid endisest tavaelust segiläbi piltidega sõja algusest. Sõja teist, kolmandat ja järgnevaid päevi mäletan ähmaselt. Nad vilksatavad hetkeks, sulades kokku. Hommik. Ärkan vastumeelselt, arvates ikka veel, et see kõik oli unenägu. Siis tuleb taipamine. Söön hommikust. Võtan rohtu. Toidan kasse. Loen uudiseid. On kuulda plahvatusi. Üha lähemal ja lähemal. Rahustan ennast, tahan uskuda linnapead ja presidenti. Et mõtteid eemale viia, tegelen koristamisega. Istun koridoris, magan samuti seal. Linnas liikudes sööstan tänavanurgast nurgani ja läbi hoovide. Siis ilmuvad meie maja lähedale sõdurid. Patrullivad tänavatel, on kohale ajanud soomustransportöörid. Tänav blokeeritakse ehitusprahiga. Olukord muutub üha ärevamaks, peas vasardab mõte: “Me ei pääse siit elusalt."

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kell oli 6.30. Telefonihelin. Kuulsin toru teises otsas nuttu: „Tõuse üles, sõda on alanud.” „Kuidas nii? Missugune sõda?” „Venemaa tungis meile kallale.” Pärast seda oli kõike: ärkamine ja kuuldu teadvustamine, segadus, tülid, hädaolukorra kohvri pakkimine ja otsustamine: „Mida edasi teha?” Nii jääb minu pere meenutama 24. veebruarit 2022. See neljapäev võinuks olla järjekordne teiste sarnaste argipäevade vahele eksinud päev. Kuid paraku on selle päeva saatus pääseda kooliõpikutesse. Tol hetkel tegime vale otsuse – jäime Mariupoli. Ärevate uudiste kõrval, millega meil tuli leppida, oli pikk nimekiri asjadest, mida on vaja teha. Meil abikaasaga õnnestus taas nakatuda koroonaviirusega ja otsustasime järgida põdemiseks varem valmis mõeldud päevarutiini.