Silt: Tetjana Himitš

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ikka veel diivanil istudes sisenesin järgemööda kõikidesse suhtlusvõrgustikesse, kuhu end registreerinud olin. Kirjutasin kõigile, lootes saada teada, et nendega on kõik korras. Sel ajal oli selline ligipääsetavus muutunud luksuseks. Eriti kui arvestada, et minu ema külas lülitati elekter sisse iga kolme päeva tagant sõna otseses mõttes paariks tunniks, aga voolu võidi ka üldse mitte anda. Sagedaste rikete tõttu oli koostatud astmeline katkestusgraafik. Minu klassivend Tolja oli üks neist, kes sõitis naaberküladesse ja taastas elektriühendusi, parandas ja remontis, kuigi see polnud tema sõnul päris tema töö. Tema, nagu ka paljud teised, mõistis, et rasketel aegadel on oluline olla valmis aitama täie pühendumusega.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks Haapsallu jõudnud sõjapõgenikest. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] „Noh, kuidas teil seal läheb?” „Ei midagi erilist, kõik on hästi,” püüab ema mind rahustada. Kuid siis annab ta alla ja hakkab rääkima, mis tegelikult toimub. Sõja algusest peale on meie külla tulnud palju sõdureid. Ema ütleb, et arvuliselt on ülekaalus burjaadid ja tšetšeenid. Kinnitamata andmetel on neid seal sama palju kui külaelanikke. Esialgu asusid nad elama klubisse, raamatukogusse, büroohoonetesse, kooli spordisaali. Nüüd käivad nad majast majja ja otsustavad ise, omanike nõusolekuta, kus elada. Ja nad ei otsi lihtsalt katust pea kohale, vaid tahavad mugavaid tingimusi. Et oleks vann, gaas ja palju muud. Jah, ärge unustage, et nad on ka põhivajadustega inimesed. Aga nad on ju inimesed, kes tulid võõrale maale ja täidavad kellegi korraldusi. Ja kui võimud otsustavad, et see objekt tuleb maa pealt pühkida, siis nii ka juhtub. Ja see võimalus on hirmutav.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Parkisime auto postkontori lähedale pimedasse ja eraldatud nurka. Saime teada, et selle asutuse töötajad on head samariitlased, sest meie telefonid hakkasid rõõmsalt vilkuma, näidates ekraani ülaservas wifi ikooni. Postimajas jäeti ruuter sisselülitatuks ka töövälisel ajal. See üllatas meid , kuid just siis oli see žest meile päästerõngaks. Väsimus oli kadunud. Ootasime põnevusega võimalust vestelda, uudiseid lugeda ja võibolla ka mõnd filmi vaadata. Uni ja puhkamine loovutasid koha internetile.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ikka ja jälle tuleb kurbi uudiseid. Veel üks maja, veel üks perekond, kümned, sajad pered. Ukraina on leinas. Iga uus päev muutub süngemaks. Kalendrisse ilmuvad kirjed hukkunute nimedega, fotod neist on palistatud peenikese musta lindi ja põleva leinaküünlaga.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Koer torkas võõraid tajudes oma karvase koonu kuudist välja, haukus. Inimesi hakkas tänavale pudenema – onu Petja noorema õe tädi Dina suur ja sõbralik perekond. Nad ei osanud ei Petjat ega ta naist oodata.

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kellaosuti liigub pidurdamatult: „tikk-takk” – ületab keskpäevajoone ja ruttab, et jõuda kiiremini päikeseloojangut vaatama. Auto hodomeetrile lisanduvad läbitud kilomeetrid. Veel üks ja seejärel veel üks. Aknatagune on külm ja võõrastav. Aga käes on alles märts. Minu elu kõige külmem märts, täis õudust ja hirmu. Sõidame, paneme kütte sisse, näksime Snickersit, mille kinkis meile samal päeval Paša lapsepõlvesõber Artem. Nad said tuttavaks koolis. Sellest ajast peale on neil meenutada rohkem kui tosin naljakat ja kohati ebamugavat lugu. Seesama Artem, kes viis oma pere Mariupolist välja, aga tuli tagasi kassi järele ja jäi nagu meiegi „kupli alla”.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ma ei ole kunagi esitanud küsimusi: „Kuidas elab minu teine, kolmas, sajas versioon kuskil paralleeluniversumis? Kas ta on õnnelik või, vastupidi, on siinsest minast veelgi õnnetum?

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Täna on Venemaa täiemahulise sõja algusest Ukrainas möödas üheksa kuud ja üheksa päeva. Üheksa kuud võiduunistuse turgutamist, nutmist, kurbust ja valu. Üheksa kuud lootust ja üksteise toetamist. Raske periood nimega „Millal see ükskord ometi lõpeb?”. Lugesin kusagilt, et pole vaja keskenduda sõja lõpu ootamisele. Kunagi juhtub see niikuinii. Varem või hiljem. Kuid seni peab endale lubama elada kahetsustundeta. Püüdes hoida tasakaalu oma emotsionaalses „kiiktoolis”, vaidleme iga päev vastu iseenda kaotustele, mõeldes, et kellelgi teisel võib minna halvemini (see ei pea olema füüsiline kahju, sest isegi ilmajätmist võimalusest elada omal maal võib juba lugeda puuduseks). Keegi ei anna garantiid, et kohe pärast sõja lõppu saabub kergendus ja rahu.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Vanematekodu lähedal tegime peatuse. Paša tundis ära ühe piimajärjekorras seisnud mehe – see oli tema emapoolne onu Vasja. Nad embasid teineteist tundeid varjamata. Onu Vasja oli linna tüüpi asulast Sartanast Mariupoli tulnud veebruari lõpus. Ta arvas, et saab siin valutult hakkama, lootis, et Mariupol on kindlalt kaitstud, sest kõik me olime seda juttu kuulnud ja selliseid lubadusi uskuma jäänud. Uudiseid kuulates kujutasin mõttes ette, et linn on nagu vallutamatu kindlus, mis on piiratud kõrgete müüridega ja mida ümbritsevad sügavad vallikraavid.