Silt: Tetjana Himitš

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Parkisime auto postkontori lähedale pimedasse ja eraldatud nurka. Saime teada, et selle asutuse töötajad on head samariitlased, sest meie telefonid hakkasid rõõmsalt vilkuma, näidates ekraani ülaservas wifi ikooni. Postimajas jäeti ruuter sisselülitatuks ka töövälisel ajal. See üllatas meid , kuid just siis oli see žest meile päästerõngaks. Väsimus oli kadunud. Ootasime põnevusega võimalust vestelda, uudiseid lugeda ja võibolla ka mõnd filmi vaadata. Uni ja puhkamine loovutasid koha internetile.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ikka ja jälle tuleb kurbi uudiseid. Veel üks maja, veel üks perekond, kümned, sajad pered. Ukraina on leinas. Iga uus päev muutub süngemaks. Kalendrisse ilmuvad kirjed hukkunute nimedega, fotod neist on palistatud peenikese musta lindi ja põleva leinaküünlaga.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Koer torkas võõraid tajudes oma karvase koonu kuudist välja, haukus. Inimesi hakkas tänavale pudenema – onu Petja noorema õe tädi Dina suur ja sõbralik perekond. Nad ei osanud ei Petjat ega ta naist oodata.

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kellaosuti liigub pidurdamatult: „tikk-takk” – ületab keskpäevajoone ja ruttab, et jõuda kiiremini päikeseloojangut vaatama. Auto hodomeetrile lisanduvad läbitud kilomeetrid. Veel üks ja seejärel veel üks. Aknatagune on külm ja võõrastav. Aga käes on alles märts. Minu elu kõige külmem märts, täis õudust ja hirmu. Sõidame, paneme kütte sisse, näksime Snickersit, mille kinkis meile samal päeval Paša lapsepõlvesõber Artem. Nad said tuttavaks koolis. Sellest ajast peale on neil meenutada rohkem kui tosin naljakat ja kohati ebamugavat lugu. Seesama Artem, kes viis oma pere Mariupolist välja, aga tuli tagasi kassi järele ja jäi nagu meiegi „kupli alla”.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ma ei ole kunagi esitanud küsimusi: „Kuidas elab minu teine, kolmas, sajas versioon kuskil paralleeluniversumis? Kas ta on õnnelik või, vastupidi, on siinsest minast veelgi õnnetum?

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Täna on Venemaa täiemahulise sõja algusest Ukrainas möödas üheksa kuud ja üheksa päeva. Üheksa kuud võiduunistuse turgutamist, nutmist, kurbust ja valu. Üheksa kuud lootust ja üksteise toetamist. Raske periood nimega „Millal see ükskord ometi lõpeb?”. Lugesin kusagilt, et pole vaja keskenduda sõja lõpu ootamisele. Kunagi juhtub see niikuinii. Varem või hiljem. Kuid seni peab endale lubama elada kahetsustundeta. Püüdes hoida tasakaalu oma emotsionaalses „kiiktoolis”, vaidleme iga päev vastu iseenda kaotustele, mõeldes, et kellelgi teisel võib minna halvemini (see ei pea olema füüsiline kahju, sest isegi ilmajätmist võimalusest elada omal maal võib juba lugeda puuduseks). Keegi ei anna garantiid, et kohe pärast sõja lõppu saabub kergendus ja rahu.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Vanematekodu lähedal tegime peatuse. Paša tundis ära ühe piimajärjekorras seisnud mehe – see oli tema emapoolne onu Vasja. Nad embasid teineteist tundeid varjamata. Onu Vasja oli linna tüüpi asulast Sartanast Mariupoli tulnud veebruari lõpus. Ta arvas, et saab siin valutult hakkama, lootis, et Mariupol on kindlalt kaitstud, sest kõik me olime seda juttu kuulnud ja selliseid lubadusi uskuma jäänud. Uudiseid kuulates kujutasin mõttes ette, et linn on nagu vallutamatu kindlus, mis on piiratud kõrgete müüridega ja mida ümbritsevad sügavad vallikraavid.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Päevaks plaane koostades kartsime ennekõike, et meil ei jätku selleks kõigeks aega (aeg-ajalt ma lausa imestan meie võitlusvaimu ja vastupidavuse üle): tulla Mariupolisse, pakkida asjad, veenda vanemaid koos meiega lahkuma, tuua ema Malojanisoli külla, panna asjad maha ja sõita kohe Mariupoli lähedal asuvasse külla meie sõbra Ihori emale ja isale järele, et viia nad isakoju Kõrõlivka külla, seejärel sõita Telmanovosse, ööbida, võtta varahommikul pangas valuutavahetuse järjekorda, kui tehing on tehtud, sõita tagasi. Loomulikult ei läinud kõik plaani järgi, aga sellest järgemööda.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Mina ei valinud Eestit, tõenäoliselt olen siin lihtsalt asjaolude õnneliku kokkulangemise tõttu. Juhul, kui oleksin sattunud Tšehhi Vabariiki, nagu mu sõbranna Katja, Norra nagu naabri-Vova või klassikaaslane Karina, Soome, nagu mu sõbranna Vika või Saksamaale, nagu Alena või Anja, tunneksin tohutut emotsionaalset survet. Kõnniksin võhivõõral maal, kuulaksin võõrast keelt ja tunduksin iseendale võõrana, üleliigsena.