Silt: sõja jalust

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Taas tõusis päike kummituslinna kohale ja taas tuli otsida endas jõudu, et ellu jääda ning hakata nagu palverändurid mööda tummasid tänavaid sibama. Must suits võttis enda valdusse üha suurema ala, põletades maju ning kõrvetades inimeste hingesid, jättes alles armetu ahervare. Koju me minna ei saanud, küll aga saime mehe vanematele külla minna. Jah, see oli riskantne, aga juba nädal aega polnud nendest uudiseid.

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Jalutasime kolmekesi läbi vaikse linna, jälgides, kuidas päev-päevalt on lisandunud mürsukraatreid, tekitades uusi värskeid haavu tänavatesse, lüües hoonete fassaadidesse sügavaid kortsulisi pragusid, mis väänlesid justnagu kilomeetrite pikkused veresooned. Linn leinas vaikselt, kuni ühel päeval ärkas ühtäkki sajahäälselt taas ellu. Vaikuse katkestas omavahel põimuvate vestluste sumin. Kuskil oli kuulda ärevust, kuskil rõõmu, keegi ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Nii et minagi puhkesin nutma, kui kuulsin sõbranna tervitussõnu. Mobiiliühendus oli taastunud. Hirm oli asendunud lootusega, teadmatus asendunud teadlikkusega. Igavikuna tundunud kümne päeva järel saime lõpuks traadi teises otsas oma sugulastega vestelda, kuulda kohalikke uudiseid ja teada saada üldisest olukorrast riigis. Anja on mu sõbranna Dniprost ja ta oli ainus inimene, kellega meil õnnestus okupeeritud Mariupolis viibimise ajal kogu aeg telefoniühenduses olla. Just tema oli ühenduslüli minu ja mu ema vahel, sest tema vanematel oli võimalus sõjaväe loal sõita autoga küla serva ja seal vahetevahel vähemalt paar minutit suhelda. Malojanisol (see on minu väikese kodumaa nimi) vallutati ilma vastuhakuta sõja esimestel päevadel. Sellest ajast peale pole sealne mobiilimast töötanud. Valetasin, et meiega on kõik korras, mõistes, et mu ema ei usu enne, kui ta ise selles veendunud on. Ja kuidas saab hea olla kohas, mida viimasel ajal on hakatud kutsuma „kotiks”? Suhtlesime harva. Iga kord uues kohas: linnapargis, spordikompleksis Kupol, bussipeatuses „Tuhat pisiasja”. Säästsime telefoni akut, jah,

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Paljud ukrainlased ütlevad, et nad elavad endiselt minevikus. Nagu poleks 24. veebruar kunagi lõppenud. Talve asemele ei tulnud kevadet ja sellele ei järgne suve. Ka mina pöördun iga päev taas koju. Vaimusilmas silitan kasse, valmistan õhtusööki, käin tööl ja jalutan pargis. Minu peas taastuvad stseenid endisest tavaelust segiläbi piltidega sõja algusest. Sõja teist, kolmandat ja järgnevaid päevi mäletan ähmaselt. Nad vilksatavad hetkeks, sulades kokku. Hommik. Ärkan vastumeelselt, arvates ikka veel, et see kõik oli unenägu. Siis tuleb taipamine. Söön hommikust. Võtan rohtu. Toidan kasse. Loen uudiseid. On kuulda plahvatusi. Üha lähemal ja lähemal. Rahustan ennast, tahan uskuda linnapead ja presidenti. Et mõtteid eemale viia, tegelen koristamisega. Istun koridoris, magan samuti seal. Linnas liikudes sööstan tänavanurgast nurgani ja läbi hoovide. Siis ilmuvad meie maja lähedale sõdurid. Patrullivad tänavatel, on kohale ajanud soomustransportöörid. Tänav blokeeritakse ehitusprahiga. Olukord muutub üha ärevamaks, peas vasardab mõte: “Me ei pääse siit elusalt."