Silt: Monika Undo

[caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Sõnad, mis pole käibele tulnud, võivad vahel sõnasalves oma aega oodata. Üheks sääraseks on ekkima. „Ekib kyll, aga sadama ei hakka“ ja „Mis sa muidu ekid“ – laused Johannes Aaviku „Uute sõnade sõnastikust” (1919). Ekkima tähendab midagi teha tahtma, aga ometi kõhklema.

[caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Haapsalus oli hiljuti võimalus jälgida taeva vehklemist ehk virmalisi. Saareste „Eesti keele mõistelises sõnaraamatus“ on kirjas, et „Ni pea päike lahkund, on Jummala sädeluse järele wirmalised walgust teggemas“. Virmalisi on murretes nimetatud näiteks vilvaristeks ja virvelasteks. Virmalistest rääkides öeldakse veel, et taevas tapleb, taevas on lõkkel, virulased vihtlevad. Virmalisi on peetud taeva all vihtlevateks murueide tütardeks. Virmalisi võivat tekitada ka nõiad. Lisaks on arvatud, et virmalised on taevas võitlevad hukkunud sõjameeste hinged.

[caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Eesti keeles on palju hüüdsõnu, näiteks oi, ahaa, tohoh. Hüüdsõnade perre võiks lisanduda ka ohõõ. Ohõõ on Johannes Aaviku välming ja tähendab „Oh häda!“.

[caption id="attachment_384048" align="aligncenter" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Suulas on Põhja-Eesti murdesõna ja tähendab sõnaosavat; mitte suu peale kukkunut; lisaks keelepeksjat. „Eesti murrete sõnaraamatus“ on „Suulas inimene ei pea suud“ (Ambla). Suulas esineb „Uute ja teiste vähemtuntud sõnade sõnastikus“, selles on sünonüümina ka suilas.

Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo raamat „Keele konksvingerdusi“ kandideerib 2023. aasta keeleteo auhinnale, mida annab välja haridus- ja teadusministeerium. „Keele konksvingerdusi“ avab eesti keele sõnarikkuse. Kogumikku koondas autor Lääne Elu Keeletarga rubriigis ilmunud sõnavested, kus ta avastab ja pühendab ka lugejaid eesti keele unustatud sõnade maailma. Esimene veste sõnast „jäätis“ ilmus 2021. aasta 13. veebruaril, aga mitte magusa maiuse, vaid ilma mõttes: jäätis tähendab ka jääkorda.

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] 30. jaanuaril on eesti kirjanduse päev ja sel puhul saab Haapsalu raamatukogus külastada luulepanka. Siinkohal on paslik olla luulelainel ja peatuda Johannes Aaviku loodud kalambuuril „nii mõnigi eesti luuletus on luuletus“.

Kukulind, odralind, metsakukk, hõbenokk, kägi – need on vaid mõned tänavuse aasta linnu käo rahvapärased nimetused. Kägu, kes olevat tekkinud vaeslapse luudest, on üks populaarsemaid linde meie folklooris. Fakt on, et käojaani ajama sai populaarseks, kui ajakirjanik ja följetonist Ernst-Aleksander Joll (1902–1935) avaldas Jaan Käo nime all humoristlikke vesteid (1927–1935).

Lõppenud aasta parima raamatu tiitlile kandideerivad teiste hulgas Monika Undo „Keele konksvingerdused” ja Piret Jaaksi „Taeva tütred”.

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Sõnadest nelge, nelgus ja nelgetsema õhkub helgust ja pehmust. Nelge on mitterange, pehme, heatahtlik, salliv ning selle loomise au kuulub Johannes Aavikule.

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption]

24. detsembril möödub 180 aastat Lydia Koidula sünnist.

Koidula esikkogu „Waino-Lilled“ (1866) ilmus anonüümselt. Kogu arvustas Carl Robert Jakobson, kes pidas „Waino-Lilli“ sobivaks ka saksa rohtaeda. Ühtlasi oli Jakobson pseudonüümi Koidula ristiisa. Koidula pidas pseudonüümi ilusaks, luulelikuks, koguni müstiliseks ja kõrgelennuliseks, säärase pseudonüümi kandmine oli tema arvates paras julgustükk. Koidula ise soovis kirjanikunimeks võtta Blatt (saksa keeles leht) just nime vähenõudlikkuse pärast. Samas Jakobsoni pakutud variant Koidulale meeldis ja ta asus seda kohe kasutama.