Silt: Monika Undo

Läänemaa ühisgümnaasiumi lõpetajad pidasid reedel tutipidu, mis märgib ühtlasi, et riigieksamid on tehtud ja kool sama hästi kui läbi. Eksamiteks pidid tänavused lõpetajad õppima suuresti iseseisvalt ja kodus, sest koroonaviiruse uus laine sundis gümnaasiumid enne kevadel distantsõppele. Muidugi tekitas see lõpetajatele ja õpetajatele lisastressi, sest tavapärane eksamimelu koolis jäi ära. Kuid abituriendid astusid katsumusele vastu sirge seljaga. Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo sõnul on praegu tulemustest veel vara rääkida, sest eksamitööd on alles hindamisel. Undo sõnul olid paljud õpetajad distantsõppele mineku ohus suurema ettevalmistustöö juba varakult ära teinud. Samas nentis ta, et

[caption id="attachment_330456" align="alignnone" width="2000"] Väljavõte 1978. aasta õigekeelsussõnaraamatust. Foto Regina Lepmets[/caption] See, et teadusliku fantastika, hiljem ka lihtsalt fantaasia tähenduses, tuli1970ndate algul kasutusele ulme (sõna välmijaks on Henn-Kaarel Hellat) ja ruja, lisaks rujakirjandus, rujakirjanik, on teada-tuntud. Samas on fantastika, fantaseerima asemel pakutudveel varem ÕSis olnudmurdesõna vaanima (luurama, piiluma).

Jaan Krossi „Kolme katku vahel” on tõeline sõnade varasalv. Kross kasutab sageli harvaesinevaid ja murdesõnu, mis lisavad tekstile koloriiti ja võiksid meie sõnavara rikastada. Üks värvikamaid sõnu on romaanis nõelusk – nõelavalt, torkavalt ütlev inimene. Kross kirjutab: „Balzer, äraneetud nõelusk, koolivend, piimavend ja nimekaim takkapeale, magab enese klaariks – ongi ehk juba maganud – ja häbeneb oma alatut kiusujuttu!” Või siis Johannes

Eesti ilm on alalõpmata vihmane. Millegipärast pole keelekasutusse juurdunud  tabavat ja lühikest sõna, kui tahame öelda vihma sajab, vihma hakkab sadama.

[caption id="attachment_324040" align="aligncenter" width="1920"] Kristjan Jaak Petersoni mälestusmärk Tartus Toomemäel. Foto: By Sander Säde at English Wikipedia, CC BY 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=11335495[/caption] Emakeelepäeval, 14. märtsil möödub 220 aastat Kristjan Jaak Petersoni sünnist. Ajal, mil kirjutas Peterson, kutsuti eesti keelt maakeeleks. Polüglott Peterson võinuks oma värsse kirjutada väga paljudes keeltes, aga ta otsustas maakeele kasuks. Alates 19. sajandi keskpaigast on eesti keel teinud läbi tohutu arengu. Tähelepanuväärne on see, et kui Peterson püüdis julgustada eestlasi maakeeles kirjutama, siis 21. sajandil kirjutavad eestikeelset kirjandust ka need, kes eestlased ei ole, nt USAst pärit ja Haapsalus elav Adam Cullen või Norrast pärit Øyvind Rangøy. Vahel arvatakse,et keel peaks olema konservatiivsem, aga keel on nagu elusorganism – pidevas arenemises ja kulgemises. Luuletaja Wimberg on kirjutanud, et „päris eesti keel / ei ole kooliõpikus / ei ole sõnaraamatus”. Keel ei ole raiutud sõnaraamatutesse, keele puhul ei peaks ihalema vaid steriilsust. Kirjakeele reguleerimine on tähtis, kuid oluline on ka leida tasakaal. Keel muutub ajas ja seda ei peaks pelgama.

[caption id="attachment_323570" align="alignnone" width="2000"] Haapsalu linnapea võst möödunud aastal Haapsalu kultuurikeskuses. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Meie üks suurimaid keeleuuendajaid Johannes Aavik on loonud palju  sõnu, näiteks õõv, uje, selmet, sulnis, lüümus. Tähelepanuväärne on, et nii mõnigi neist on populaarseks saanud palju hiljem. Siinkohal on heaks näiteks meede (abinõu), mis on küll algselt Aaviku välja mõeldud, kuid selle ristiisaks on peetud hoopis Jaan Krossi. Sõnaloomes pööratakse pilk ikka ja jälle Aaviku poole.