Silt: Marika Valk

[caption id="attachment_431211" align="alignnone" width="1920"] Hanila muuseum. Urmas Lauri[/caption] Lääneranna vallavanem Ingvar Saare tunnistas, et muinsuskaitse all oleva vana koolimaja, kus asub Hanila muuseum, kordategemine ei tundu vallavalitsusele mõistlik ning maja on kavas maha müüa. „Muuseum on seal sees, tekstiilid on küll viidud Lihulasse, sest nende hoidmine Hanilas oleks spetsialistide sõnul esemeid kahjustanud. Hanilasse meil elu eestvedajat tekkinud ei ole ning niisama me selle maja hoidmist mõistlikuks ei pea,” rääkis Saare. Ülejäänud vanavara saatuse üle otsustavad tema sõnul Lääneranna muuseumid, vald ja Hanila muuseumi selts koos. Saare ei välistanud ka võimalust, et Porsiku talust, August Tampärgi kogust alguse saanud kollektsioon võib jõuda Virtsu muuseumi hoole alla. Praegu on Hanila muuseum osa Lääneranna muuseumidest ja seda saab külastada ette registreerides. Hanila muuseumi kuulus tekstiilikogu, ka kuulsad Lihula lilltikandis vaibad on juba mõnda aega hoiul ja eksponeeritud Lihula muuseumis.

[gallery ids="428558,428559,428560,428561"] Norra riigi toel avalikuks kasutuseks korda tehtud Lihula mõisa viinaait saab varsti valmis, kuid neid, kes majas tegutseks, hakkab Lääneranna vald alles enampakkumisega otsima. Kolm aastat tagasi said Lihula muuseum ja Lääneranna vald nn Norra fondist 500 000 eurot toetust, et korda teha Lihula mõisa viinaait. Aida renoveerimine pidi maksma minema 635 000 eurot ja Lääneranna vald lisas toetusele omaosalusena 135 000 eurot. Norra fondi toetus polnud mõeldud lihtsalt vanades linnasüdametes asuvate hoonete restaureerimiseks, vaid toetuse saajal pidi olema kindel plaan, kuidas hoonet edaspidi kasutama hakatakse.

[caption id="attachment_412543" align="alignnone" width="1920"] Hanila muuseumi seltsi eestvedaja Jüri Mõniste ja muuseumi esimene juhataja Laine Vesker muretsevad Hanila muuseumi saatuse pärast. Foto: Andra Kirna[/caption] Pühapäeval pidas Hanila muuseumi selts Virtsus muuseumi 30. sünnipäeva, kuigi asutuse tulevik on lahtine. Hanila muuseumi seekordne ümmargune sünnipäev ei kujunenud kuigi lõbusaks, sest muuseumimaja ja kogude seisukorra pärast tunnevad muret nii seltsi inimesed kui ka Lääneranna muuseumid. Kuigi osalistel on ühine mure, vaatavad nad olukorrale siiski erinevalt ja kipuvad süüdlast nägema üksteises. Muuseumimaja ja kogud kuuluvad alates omavalitsusreformist Lääneranna vallale ning on praegu osa Lihula ja Hanila muuseumi ühinemisel loodud Lääneranna muuseumidest, mida juhib Marika Valk. Muuseumiseltsi esindab paari aasta eest Lääneranna valla teenetemärgi pälvinud Jüri Mõniste.

[caption id="attachment_388264" align="alignnone" width="1321"] Martinez y Orts on lühtreid valmistanud 120 aastat. Foto: Ürjo Jõks[/caption] Lihula mõisa häärberi Mellini saal särab täies hiilguses, sest eelmisel nädalal riputati lakke Hispaania valgustitootjate lipulaeva Martinez y Ortsi stiilipuhas ja autentne kristall-lühter. „Väärtuslik miljöö sai väärilise valgustuse,” ütles lühtri paigaldanud Hektor Lighti juhataja ja omanik Ürjo Jõks. „Väga hästi on,” nentis Lihula muuseumi direktor Marika Valk. „Õnneks on lühter saali jaoks täpselt õige suurusega.” Jõksi sõnul polnud lühtri saali lakke saamisega midagi erilist ega ja keerulist, kuid aega läks sellega tõepoolest rohkem, kui esialgu plaaniti.

[caption id="attachment_354635" align="alignnone" width="2000"] Suurim, ligi 100 000 euro suurune toetus läks Lihula mõisa peahoone fassaadi restaureerimiseks. Kaire Reiljan[/caption] Läänemaa ja Lääneranna valla kaitsealuste hoonete korrastamiseks eraldas muinsuskaitseamet tänavu üle 218 000 euro. Suurim, ligi 100 000 euro suurune toetus läks Lihula mõisa peahoone fassaadi restaureerimiseks. „Nüüd on plaanis terve esifassaad korda teha,” ütles Lihula mõisa haldava muuseumi direktor Marika Valk. Tema sõnul ei tähenda fassaadi remont pelgalt krohvimist, vaid ka näiteks drenaaži ja vanade akende väljavahetamist.

[caption id="attachment_386030" align="alignnone" width="2000"] Lihula mõisa juurde kuuluva viinaköögi remondi algus venib, sest ehitus läheb plaanitust kallimaks. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Juba ülemöödunud aastast planeeritud ja Norra meetmest rahastatavad Lihula mõisa viinaköögi ja Okase muuseumi renoveerimine on jäänud venima. Kumbagi pole ehitama hakatud. Lihula mõisa viinaköögi ehitaja leidmiseks on Lääneranna vald korraldanud mitu hanget, kuid kõik need on pakkumiste kõrge hinna tõttu luhtunud. Viinakööki on plaanis rajada restaureerimise nõustamiskeskus koos keraamika-, puutöö- ja sepikojaga.

[gallery ids="370097,370098,370099,370100,370101,370103,370104,370105,370106,370107,370108,370109,370110,370111,370112,370113,370114,370115,370116,370118,370119,370120,370121,370122,370123,370124,370125,370126,370127,370128,370129,370130,370131,370133,370134,370135,370136"] Fotod: Urmas Lauri Lihula mõisa härrastemaja restaureerimise ja baltisaksa ekspositsiooni loomisega ollakse sealmaal, et kolmes saalis saab uut väljapanekut juba uudistada. Muuseum on lahti olnud alles paar nädalat. „Külastajad vaid ohkavad, et nii ilus on!” ütles muuseumi varahoidja Maigi Magnus Lääne Elule eile. Magnuse sõnul on huvilisi nii kaugemalt kui ka lähemalt. „Oleme täitsa siit lähedalt,” ütles ekspositsiooni uudistama tulnud Elo. „Ostsime Seira külla talu ning nüüd siin vaatame ja uurime,” selgitas ta. „See on väga huvitav koht. Väga meeldib.” Elo oli Valli talust leidnud kaks Lihula lilltikandiga tekki ning oli need hinnangu saamiseks Magnusele toonud. „Hobused on hästi ilusad,” osutas varahoidja vaiba kesksele kujundile. „Lilltikandi naistele meeldis nende stilisatsioon.” Baltisaksa kontrastid Kõik mõisa teise korruse ruumid on eri värvides. Muuseumi direktori Marika Valgu sõnul oli saalides eri värvide kasutamine omane varaklassitsismile – just sel ajal on mõisa peahoone ehitatud. „Kui kõik anfilaadi [hoones ühel sirgel paiknev uste rida] uksed on lahti, paistavad tubade erinevad värvid – hall, punane, sinine, kollane. „Kõige tagumine tuleb roheline,” kirjeldas Valk läänepoolseimat saali, kus restaureerimine veel käib. Mõisahoone suurim, tumesinine saal teisel korrusel kannab seintel eksponeeritud krahv Ludwig August Mellini Liivimaa atlase järgi Mellini saali nime.

[caption id="attachment_366132" align="alignnone" width="2000"] Kuigi osas Lihula mõisa ruumides on restaureerimine veel pooleli, valmistab Lihula muuseumi varahoidja Maigi Magnus juba ette baltisaksa püsiekspositsiooni. Foto: Urmas Lauri[/caption] Lihula mõisas ja selle ümbruses käib sel suvel töö ja vile koos – mõisasaal on saanud uue väljanägemise ja peagi avatakse seal baltisaksa püsiekspositsiooni esimesed näitused. „Väga töine suvi on,” ütles Lihula muuseumi direktor Marika Valk. „On nii sisulist laadi tegevust kui ka restaureerimist.” Mõisahoone tumesiniste seintega suure saali seinad ja lae on Skone Grupi töömehed restaureerinud, aga päris valmis pidusaal siiski veel pole.

[gallery ids="357599,357600,357601,357602,357603,357604,357605,357606,357607,357608,357609,357610"] Fotod: Urmas Lauri Skone Grupi restauraatorid teevad suve alguseks korda Lihula mõisahoone kõige suurema ja pidulikuma saali. Lisaks suurele saalile restaureeritakse praegu ka kaht väiksemat ruumi, kuhu juba selleks hooajaks pannakse üles baltisaksa kultuuri tutvustav väljapanek. „Järgmiseks aastaks on terve teine korrus muuseumi tarvis renoveeritud,” ütles Lihula muuseumi direktor Marika Valk. Eelmise nädala kolmapäeval puhastasid kaks restauraatorit tellingul turnides saali keskel asuva lühtrikonksu ümbrust ettevaatlikult krohvist. „Ei midagi,” nentis üks neist. „Seal tulid lilled välja, siin pole seni midagi,” lausus teine, viidates saali otstes krohvi alt välja tulnud vappidele. Reedel pildistati saali lage infrapunakaameraga. „Siis hakkab paistma, mis sealt krohvipinna alt välja tuleb,” ütles Valk Lääne Elule eelmisel neljapäeval. „Meie tahaks näha, et maalingut oleks palju, aga tundub, et mingitel põhjustel neid pole. Laes on krohvi alt seni välja tulnud vaid kaks vapikujulist maalingut saali otstes.” Valk meenutas, et kui paar aastat tagasi restaureeriti mõisahoone üht kaugemat saali, tuli sealt päevavalgele hulgaliselt maalinguid, kuigi esialgu paistnud laenurgas neid vaid üks. „Arvasime, et ega seal rohkem midagi säilinud pole, aga tegelikult tuli välja, et terve ruumi lagi oli maalinguga kaetud. See oli täielik üllatus. Selle tõttu tekkis väike lootus, et äkki siiski leiame nüüd suurest saalist ka,” lausus Valk. Mõisahoone restaureerimisprotsessi kureerib kunstiakadeemia professor, restauraator Hilkka Hiiop. Ta meenutas, et vapid leiti 2014. aastal, mil suures saalis oli kunstitudengite töötuba. „Nüüd avasime need korralikult lõpuni,” ütles Hiiop Lääne Elule. „Aga kui mõelda teistpidi, et enamikul juhtudel pole midagi säilinud, siis need toredad vapid on väga suur asi,” arutles Hiiop. „Nad on väga hästi maalitud, ilmselt õlivärviga. Tundub, et alusjoonis on tehtud vaba käega ja need lillekompositsioonid on nagu ikka meister teinud.”