Silt: marika aedviir
Haapsalu aselinnapea tsenseeris laste kunstinäitust
[caption id="attachment_241098" align="aligncenter" width="900"]
Haapsalu aselinnapea Liina Põld ja kunstikooli direktor Marika Aedviir õpilaste näituse „Kuidas mõista linnaruumi” avamisel. Taustal Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
Haapsalu aselinnapead Liina Põldu šokeerisid näitusel otse presidendi pildi all direktori laual olev poolik lauaviina pudel ja pits.
Haapsalu aselinnapea Liina Põld ja kunstikooli direktor Marika Aedviir õpilaste näituse „Kuidas mõista linnaruumi” avamisel. Taustal Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
Haapsalu aselinnapead Liina Põldu šokeerisid näitusel otse presidendi pildi all direktori laual olev poolik lauaviina pudel ja pits.
Kas noor kunstnik LAURi õpetab Haapsalus lastele šokikunsti?
[caption id="attachment_240921" align="alignright" width="900"]
EKA tudengite näitus tänavu jaanuaris Haapsalu linnagaleriis. Foto: Arvo Tarmula[/caption]Kui viis kunstiakadeemia tudengit jaanuarikuus Haapsalu linnagaleriis oma skulptuuri- ja installatsiooninäituse üles panid, ei osanud neist keegi arvata, et nad on terve juuni esimeseks nädalaks linnas tagasi. Seekordki näitust korraldamas, aga mitte endi, vaid koolinoorte oma. Avalikus pargis, Krahviaias!
Võib ju tekkida küsimus, kas beebide riputamisega tähelepanu pälvinud noor kunstnik LAURi õpetab lastele šokikunsti? Mari Väljaotsa installatsioonist „Meie viimane kodu on haud” võib selline mulje jääda, kuid kas see pole tõde ja elu paratamatus? Läbi aastasadade on kunstnikud pidanud vajalikuks tuletada vaatajatele meelde elu kaduvust. Meie kiirel ajastul võib see olla ehk üleskutse rohkem märgata ja väärtustada aega.
EKA tudengite näitus tänavu jaanuaris Haapsalu linnagaleriis. Foto: Arvo Tarmula[/caption]Kui viis kunstiakadeemia tudengit jaanuarikuus Haapsalu linnagaleriis oma skulptuuri- ja installatsiooninäituse üles panid, ei osanud neist keegi arvata, et nad on terve juuni esimeseks nädalaks linnas tagasi. Seekordki näitust korraldamas, aga mitte endi, vaid koolinoorte oma. Avalikus pargis, Krahviaias!
Võib ju tekkida küsimus, kas beebide riputamisega tähelepanu pälvinud noor kunstnik LAURi õpetab lastele šokikunsti? Mari Väljaotsa installatsioonist „Meie viimane kodu on haud” võib selline mulje jääda, kuid kas see pole tõde ja elu paratamatus? Läbi aastasadade on kunstnikud pidanud vajalikuks tuletada vaatajatele meelde elu kaduvust. Meie kiirel ajastul võib see olla ehk üleskutse rohkem märgata ja väärtustada aega. 