Silt: lääne elu juhtkiri

Valimiseelne aeg on tore aeg, sest siis on poliitikud meile lähemal kui ühelgi muul ajal. Nende näopildid vaatavad vastu plankudelt ja reklaamtahvlitelt ning postkasti potsatavad valimisreklaamid lubadustega, üks kõrgelennulisem kui teine. Poliitikud mitte ainult ei jälgi meie tegemisi plakatitelt, vaid lähevad ka liikvele. Ministrid teevad asja Tallinnast välja, kolla-rohe-sini-punastes jopedes erakondade kandidaadid koos oma abilistega rändavad mööda oma ringkonda, et kohtuda potentsiaalsete valijatega ja meelitada nänniga möödakäijaid.

See, et hiigelsuures, 1350 km² suuruses Lääneranna vallas on tulevikus vaid neli 4klassilist algkooli ja Lihulas põhikool, on omamoodi riigi koolivõrgureformi grimass. Vallavanem Ingvar Saare sõnul on riigi poliitika haridusvõrgu reformimise osas selline, et väikesed koolid tuleb kinni panna, suuremad liita ja valdades tuleks lõpetada ka gümnaasiumihariduse andmine. Pikalt Virtsu koolis õpetajaametit pidanud 85aastane Helgi Täht meenutas, et 1957. aastal oli Lihula rajoonis, mis asus suuresti praeguse Lääneranna valla piires, 22 kooli – 14 algkooli, seitse 7klassilist kooli ja Lihula keskkool.

Paljudes koolides piiratakse õpilaste nutiseadmete kasutamist ja sellist plaani peab ka Kullamaa keskkool. Haridus- ja teadusministeerium on aga seisukohal, et isikliku nutiseadme lubamine või keelamine ja selle kasutamise kord on täielikult koolide otsustada. Kullamaa kooli direktor Kaidi Uueda sõnul on koolis üha enam lapsi, keda vaevab digisõltuvus. Koolijuhi jutu järgi ei vaata lapsed enam suheldes üksteisele isegi otsa. Laps ei oskagi luua suhet elava inimesega. Nutikeeldu ei taheta rakendada mitte laste ahistamiseks, vaid selleks, et õpilased vahetundides vahetult suhtleksid, leiaksid aega ja võimalust puhata ning liikuda. Lõplik eesmärk on, et õpilased suudaksid keskenduda rohkem õppimisele. Just teismelised on need, kes end lõpuni telefoni ära kaotama kipuvad.

Tänapäeval korjatakse kõikvõimalikku statistikat, aga selle analüüsimise ja järelduste tegemisega oleme jännis. Võtame näiteks turismi. Teame, kust ja mitmeks ööks inimesed Läänemaa suuremates majutuskohtades peatuvad ja teame sedagi, kas nad on puhkamas või tööreisil. Teame, kust ja kui palju inimesi käib Haapsalu turismiinfopunktis ja mida nad sealt küsivad. Samuti on info muuseumide külastajate kohta ja teame ka, kui palju külastatakse looduskeskusi ja RMK puhkekohti.

Venemaa Ukrainale kallaletungi valguses on kaitseminister teinud ettepaneku muuta riigikaitseõpetus gümnaasiumides kohustuslikuks. See on mitme otsaga asi. Riigikaitseõpetus on vajalik, sest ligi aasta kestnud sõda Ukrainas on näidanud Eesti idanaabri ettearvamatust ja sõjakust. On hea, kui gümnaasiuminoored saavad kaasa teadmise, milline on nende roll sõjaolukorras, ja oskuse, kuidas käituda.

Paljud omavalitsused on tänavuse aastaeelarve koostamisel lõhkise küna ees. Topi pragusid, mis sa topid – välja voolab raha ikka rohkem, kui seda sisse tuleb. Kuigi omavalitsuste kulud on drastiliselt tõusnud, on riigi toetused püsinud ligemale kümme aastat samal tasemel. Doominoefekt sai alguse haldusreformiga, kui asuti suure hooga ellu viima kõiki ühinemislepingusse pandud soove. Selleks võeti laenu, ehitushinnad aga kasvavasid ja jälle võeti laenu. Ühel hetkel tuleb laenu aga hakata ka tagasi maksma. Kahe silma vahele jäi see, et nelja vaese valla liitmisel ju ühte rikast valda ei saa – saab väga suure ja väga vaese valla. Ka Lääneranna volikogu liige Tiina Lobja nentis, et eks ole headel aegadel rahaga priisatud.

Omavalitsustel on keeruline riigilt maid saada, olenemata, kas on soov maid vahetada või neid osta. Maade kättesaamine pole päris võimatu – alles mullu vahetas Haapsalu linnavalitsus riigiga krunte Bürgermeistri holmil. Linnavalitsus sai sadama, tee ja roheala omanikuks, riik vastutasuks mõned elamukrundid. Kuigi tehing sai tehtud, võttis protsess kaua aega. Ainuüksi notariaalse lepingu sõlmimist ootas linnavalitsus ligi pool aastast.

Turistina võõrasse kohta sattunule on infopunkti roheline silt näitaja, et oled turvalises kohas, kus mõeldakse ka turisti peale. See on viisakas ja kena külla tulnud inimeste vastu.

Rääkides heast elust, teab rännumees Hendrik Relve üsna enesekindlalt vastata küsimusele, milline on hea elu nende rahvaste või kogukondade jaoks, kes teda aastakümnete jooksul on võõrustanud. Oma kogemustest ütleb loodusemees Relve, et suured linnad üle kogu maailma on üsna sarnased ning inimestest aru saamiseks ja päris elu nägemiseks tuleb minna küladesse, nende inimeste juurde, kes oma elukommetes ja standardites on võimalikult palju alles hoidnud ajast aega kestnud tavasid.