Silt: Käsi mullas

Nagu igal aastal, on ka sel sügisel nõnda läinud, et millalgi mardi- ja kadripäeva vahel haarab mind paanika, et ikka veel pole ma jõudnud kõiki oma totsikuid, nutsakuid ja lillesibulaid maha istutada. Ahnus on alati tugevam kui realistlik hinnang oma töövõimele ja suutlikkusele, seepärast on novembris mu jaoks üsna tavapärane ennast kiruda ja külmetavate kätega vihmanätskes mullas songerdada.

Kui öelda „püsilillepeenar”, siis kerkib meie silme ette ikka see kõige tavapärasem, juba vanaemade ajast tuntud eriliigilistest püsililledest koosnev peenar. Aga peale selle on olemas ju veel kiviktaimlad ehk/ja alpiaiad, segaistutusalad, rosaariumid ehk roosipeenrad, iridaariumid ehk aediirisepeenrad, nõmmeaiad, kruusa- ehk klibuaiad, sooaiad, metsaaiad, varjuaiad ja kindlasti veel midagi, mis mulle esimese hooga meelde ei tulegi. Kuid need kõik tähendavad siiski rohkem või vähem istutusalasid ehk peenraid, mis mõeldud samatüübiliste püsikute koondamiseks just neile sobivatesse tingimustesse.

Vanast ajast oleme harjunud, et peenrad on justkui üksteisest eraldi seisvad üksused, mis mõeldud umbes samalaadsete taimede paigutamiseks – lillepeenrad on lillepeenrad, eri liiki köögiviljad paiknevad eraldi peenardes, eriti kääbuskasvuliste okaspuude kollektsiooni jaoks rajatakse omaette peenar ja nii edasi. Lillepeenrad võivad omakorda olla kas sama- või eriliigilistest lilledest koosnevad, lõbusalt kirjud või taotluslikult monokroomsed või hoopis looduslähedase välimusega Oudolfi tüüpi istutusalad, kus teatud vahemaade ja rütmiga korratakse samade looduslähedase välimusega püsikute ja kõrreliste kombinatsioone. Aga aianduskultuur õnneks tegelikult piire ei sea ja kuidas või mismoodi aednik oma peenrad lavastab, on puhtalt maitseasi ja isikliku eneseväljenduse küsimus.

Siia Lõuna-Eestisse kolides sain astuda ka oma esimesed uudishimulikud sammud viljapuude ja marjapõõsaste maailmas. Haapsalu Koidula-aias olin paari vana õuna- ja ploomipuu viljade rahulolev tarbija, aga puuviljaaia rajamise või noorte viljapuude hooldamise kogemust mul ei olnud.

[caption id="attachment_224741" align="alignleft" width="300"] Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann[/caption] Kõige alguses olid vanaema porgandipeenrad. Jumal, kuidas ma neid vihkasin. Sest loomulikult kamandati rohima. Aga suve teisel poolel tulid õndsad päevad, kui samast peenrast sai tõmmata värsket mahlast porgandit, see kastmisveetünnis läbi lobistada ja varsipidi käes hoides sealsamas aias järada. Õndsad pooltunnid valminud herneste peenras... ja alati oli neid liiga vähe. Ning oh seda kirsivõsa! Kes jaksaks kokku lugeda neid kümneid kilosid mahlaseid ja lõhnavaid kirsse, mis peentelt painduvatelt okstelt otse kõhtu kadusid...