Silt: Käsi mullas

Paratamatult jõuab sügisel millalgi kätte see päev, millal ilmateade annab esimese öökülmahoiatuse. Kui tõsiselt seda võtta, oleneb peamiselt aia asukohast. Sellepärast on väga kasulik, kui aiapidaja viitsib igal aastal aias toimuva kohta märkmeid teha: millal sulas lumi, millal oli viimane kevadine öökülm, millal sügisene esimene. Viie-kuue aastaga peaks välja joonistuma, kas aed langeb juba esimese öökülmalaine alla või on aega veel teise või kolmandani, ja millal tavaliselt see tulemas on. Mina olen kuue aasta jooksul selgeks saanud, et kõige külmemas kohas ma ei elagi. Eelnevatel sügistel on mu aeda tabanud umbes teine

Aednikuvarustuse hulka kuulub terve hulk selliseidki tööriistu, mida pidevalt endaga kaasa lohistada on raske või tüütu, sest need on lihtsalt nõnda suured. Ja siin pole tõesti muud teha, kui hoida neid kusagil kindlas kohas koos, kuid samas ka piisavalt eraldi, et poleks tarvis üht asja otsides tervet virna ümber tõsta. Minu suurem aiavarustus ripub aiakuuris pikkade naelte või konksude otsas, kõik kenasti üksteise kõrval. Vähemalt ideaalis, ja talvel muidugi. Suviti – aktiivsel aiandushooajal – aga kipub ideaal tegelikust elust lahknema

Olen vaadanud, et tõhusalt multšimata alal on kaks nädalat see intervall, mille tagant pinna peaks jälle üle käima, et seal elu väga metsikuks ei läheks. Kuigi see sõltub ka kohast ja pinnasest. Haapsalu aiaga võrreldes on mu nüüdne muld erakordselt umbrohurikas: põlluservadest külvab tuulega mida kõike, ja külgedelt ajavad end istutusaladele sisse juurumbrohud nagu naat, orashein, põldohakas… Ei julge isegi öelda, et näe, põldosja mul vähemalt ei ole, sest nii kui ütlen, võin ära sõnuda.

Juba varem olen kirjutanud, kuidas mu peenrad on igaüks eraldi ääristatud madalate laudadega, ja olen ka põhjendanud, miks minu meelest niimoodi palju kasulikum on. Üks osa selliste äärte kasulikkusest ongi muide võimalus kinnitada nende külge kerge vaevaga mitmesuguseid konstruktsioone, näiteks kilede, kattelooride või võrkmaterjalide paigaldamiseks. Kasutan ise piisavalt pikki plastveetorust lõigatud juppe, mille painutatud kaarte otsad vajutan peenrasse täpselt äärislaua vastu, seespool muidugi, nii et äärislaud hoiab kaare otsi kindlalt paigal ega lase neil lengerdama või maa seest välja vupsama hakata.

Hernes on arvatavasti salati ja redise kõrval üks enim kasvatatud köögivilju koduaedades, ja seda põhjusega. Hernes idaneb ja kasvab ruttu ning värskena peenralt söömiseks on üks parimaid lasteköögivilju, samuti on herneid sügavkülmikus lihtne säilitada. Ometi ei kasva hernes mitte igas aias ühtmoodi tõhusalt ja lihtsalt. Hernes tahab edenemiseks kena kobedat huumusrikas

Harilik sibul on meie toidulaual umbes sama asendamatu kui kartul ja porgandki, ning tipp- ehk seemnesibulast kasvatada on teda tõepoolest ka üsna kerge. Seda võib maha panna ainult natuke – suvise rohelise sibula saamiseks –, kuid ka juba rohkem, kui soovime saada mugulsibulaid hoidistamiseks, söögitegemiseks või üle talve säilitamiseks.

Üks mõnusamaid asju on varakevaditi aias ringi käia ja otsida kõikvõimalikke otsakesi ja tutsukesi ja õiekesi, mis end külmast mullast välja on upitanud. Oh, siin on krookused – ma ei mäletanudki, et ma siia sellised olen pannud! Näe, minu sordilumikellukesed õitsevad – ja küll on ikka suured ja isevärki õied neist mõnelgi! Aga mis lõhn sealtpoolt ometi tuleb? Oih – minu lillepeenra-näsiniin on üleöö plahvatanud roosadesse õitesse, ise veel üleni lehitu! Ja siis: appi! Siin on mutt käinud! Suure, suuuuuure kuhja mulda üles ajanud – jumal tänatud, et mitte mu kollaseokkalise kääbusmännikese all, aga… oot-oot… Pagan. Siia ma istutasin ju suve lõpus väikese ja väga sinise ogaputke – kus see on?

Kui on olemas toasoe, just paraja sõmerusega ning suhteliselt toitainetevaene külvimuld, augustatud põhjaga külvikarbid, meelepäraste ettekasvatamist vajavate taimede seemned, vee- ja päikesekindel marker, käärid seemnepakendite avamiseks, väikses kastekannus toaleige vesi külvide kastmiseks ja sildid-lipikud nende märgistamiseks, võib pihta hakata selle kõige põhilisemaga. Seemned mulda! Aga seemneid karpidesse külvatakse ka erinevat moodi.

Vastu talve, kui päevased kraadid nullist vaid veidi kõrgemale tõusevad ja päev on pime, nagu kotis elaks, aga õues mängimise isu on sellest hoolimata veel peal, võiks aiapidaja katsetada talikülve.