Silt: kaire reiljan

[gallery ids="418912,418911,418913,418909,418907,418906,418905"]   Õhtul hotellituppa jõudnuna hakkasime edasisi plaane tegema, sest esimene öömaja Lerwickis oli ainus, mille olime broneerinud. Nüüd, olles kohalikest oludest aimu saanud, asusime järgmisi öömaju otsima. Esmalt otsustasime veel üheks ööks Lerwickisse jääda. Külalistemaja peremehelt uurides, kas oleks võimalik ka teine öö samas paigas veeta, saime vastuseks, et võimalik see on, kuid ilmselt peame teise tuppa kolima.

[gallery ids="418480,418500,418501,418506,418503,418504,418511,418509,418508,418507,418512"] Sumburghist tagasi Lerwicki jõudnud, õnnestus meil külalistemajas oma tuba kätte saada. Kuna hommikul olid ühed külastajad meie saabumise ajal just väljumas, saime oma seljakotid vaid koridori tõsta. Nüüd oli Varise külalistemajja jõudes uks taas lukus, uksekella peale keegi ei reageerinud ja telefoni ka vastu ei võetud. Sirts luuras natuke ümber maja ja leidis avatud tagaukse, kust kaudu sisse pääses. Jäime siis söögisaali ootama, kuniks pererahvaga kontakti saame, ja lõpuks see õnnestuski. Peremees Nigel näitas meile toa kätte ja selgitas ühtlasi, et hommikusööki ja õhtust näkitsemist saab igaüks ise võtta – nurgas olev külmkapp oli täis juustu-sinki-jogurtit ja muud suupärast ning kõrvaloleval laual saiad-krõbuskid-puuviljad ning kõik vajalik kohvi ja tee valmistamiseks. Nagu edaspidi nägime, küpsetas perenaine igaks hommikuks ka koogi või isegi kaks.

[gallery ids="418104,418101,418100,418099,418096,418098,418097,418095,418094"] Kui lunnid vaadatud ja Shetlandi vanema ajalooga tutvutud, hakkasime end pealinna Lerwicki poole tagasi asutama. Et bussini oli veel aega, elasime esmalt veidi aega kaasa otse Jarlshofi sissepääsu vastas karjaaedikus lahti rulluvale draamale. Aedikus olid nimelt kuulsad Shetlandi ponid. Kui ennist pikutas tarandikus kaks rahumeelset poni, siis vahepeal oli neile lisandunud veel üks ja kolmekesi ei tahtnud nad sinna hästi ära mahtuda – üks ponidest käitus agressiivselt, kippudes teistega kogu aeg tüli norima.

[gallery ids="417803,417804,417805,417806,417807,417808,417809,417814,417815,417816,417817,417818,417819,417820,417825,417821,417822,417823,417824,417826,417827"]   Enne Sumburghi hotelli jõudmist saime kaela korraliku vihmasahmaka, nii et kõik, mis keebi alt välja ulatus, tilkus. Nii oligi pärast seda tõeliselt mõnus siseruumis nina soojendada ja riideid kuivatada, juua tassike teed koos kerge einega ja pidada edasisi plaane.

[gallery ids="417502,417518,417519,417512,417525,417520,417501,417517,417503,417504,417505,417508,417509,417511,417513,417515,417521,417523,417506,417514,417558,417559"]   Kui Shetlandi peasaare lõunatipus asuvasse Sumburghi hakkasime jõudma, pakkus bussijuht, et võib ametliku peatuse asemel meid tuletorni teeotsale veidi lähemale viia. Võtsime pakkumise hea meelega vastu ning enne lennujaama pööramist tegigi buss lisapeatuse, et meid koos prantslastest paariga välja lasta. Enam-vähem ühes taktis prantslastega – kord meie eespool, kord nemad – me mäkke rühkima hakkasimegi. Prantslastel olid kaelas korralikud pikkade objektiividega fotoaparaadid, nii et ilmselgelt huvitasid neid linnud, kelle nägemist Sumburgh Headi tuletorni juures lubati.

[gallery ids="416252,416248,416247,416249,416246,416245,416244,416243,416242,416241,416240,416239,416250,416238,416236,416235,416234,416233,416232"] Kohe Lerwicki raekojast väljudes nägime midagi tuttavalikku – sedasama „Shetlandi” seriaalist tuttavat politseijaoskonda, mille metallist väravakonstruktsiooni all filmis nii mõnigi vestlus maha on peetud. Tegime meiegi seal oma kohustuslikud pildid ja kõndisime bussijaama, et Sumburghi sõita. Liinibusse hakkas Shetlandil silma kahte värvi – sinised on Lerwicki linnaliini omad, punased aga nn maakonnaliin. Bussipeatused on üle terve saare punaseks värvitud metallist konstruktsiooniga klaasist piklikud putkad – mõnes kohas suuremad, mõnes väiksemad.

[gallery ids="415050,415051,415052,415053,415054,415055,415059,415056,415057,415060,415061,415062,415058"]   Kuna laev Lerwicki sadamast kohe ei lahkunud, oli mahatulekuks aega. Kella kaheksa paiku vinnasime kotid selga ja olimegi Shetlandi pealinnas. Laeval järgmise päeva plaane tehes oli Sirts avastanud, et kuigi oma arust broneeris ta meile majutuse sadama lähedal, polnud tegemist selle sadamaga, kuhu saabuvad reisilaevad, vaid hoopis jahisadamaga. Nii tuli meil majutuskohta vantsida ligi kaks kilomeetrit. Reisijate terminalist ühtegi bussi linna poole parasjagu ei läinud ja tol hetkel polnud meil kohalikust ühistranspordist mingit ettekujutust. Nii et vinnasime kotid selga ja hakkasime astuma. Tagantjärele tuleb tõdeda, et Sirtsu majutusvalik oli igati õigustatud, sest reisilaevade sadama ümbrus ehk Holmsgarthi piirkond oli oma tööstus-, sadama- ja laohoonete ning auto- ja ehituspoodidega üsna trööstitu kant ning Varis House Bed & Breakfast, kus peatusime, asus kesklinnale mõnusalt lähedal.

[caption id="attachment_412123" align="alignnone" width="1920"] Kaire Reiljan. Foto: erakogu[/caption] Shetlandi saari nimetatakse Suurbritannia põhjapoolseks eelpostiks. Asudes 150 km kaugusel Šotimaa rannikust, on see tõesti Suurbritannia põhjapoolseim maakond. Tegelikult ei asugi Shetland nii põhjas, kui võibolla tundub – saarestik on enam-vähem samal joonel Norra Bergeni ja Soome Turu linnaga. Ehk siis laiuskraadi järgi Eestist vaid pisut põhja pool. Shetlandi saarestikus on sadakond suuremat ja väiksemat saart, laidu, klippi või lihtsalt merest välja turritavat kaljut. Neist asustatud saari on 15 või 16. Suurem osa saartest ja saarekestest on koondunud peasaare Mainlandi ümbrusse. Tunduvalt kaugemale jäävad vaid Foula ja Fair Isle, mis asuvad peasaarest vastavalt 29 ja 39 km kaugusel. Neil kaugematel saartel ei saa merd mööda ühe päevaga ära käia, sest laevaühendus on isegi suvel sedavõrd hõre. Lennukiga oleks see osal nädalapäevadel võimalik, aga edasi-tagasi lend ise maksab juba sada eurot. Osa lähemaid saari on peasaarega sildadega ühendatud, teistega peab mitu korda päevas ühendust laev. Pindalalt pole Shetland kuigi suur, 1468 m², mis on umbes veerandi võrra väiksem kui praegune Lääne maakond. Pikkust on saarestikul aga üle poole rohkem kui Läänemaal – põhjapoolseima saare Unsti põhjatipust Hermanessist Mainlandi lõunatipus asuvast Sumburgh Headsini on umbes 113 km. Saarestik ongi põhja-lõuna suunal soolikana välja venitatud ja shetlandlased ise väidavad, et mitte ühestki saare punktist pole mereni linnulennult rohkem maad kui viis kilomeetrit. Ega me seda ise üle mõõtnud, aga Shetlandil ringi sõites vilksatas ühel või teisel pool teed ikka vesi – oli see siis Atlandi ookean, Põhjameri või mõni väin või lahesopp, mis sügavamale maismaasse tungis. Shetlandi rannik ongi ülimalt liigendatud ja saarestiku väiksusest hoolimata on rannajoone pikkus üle 2730 km.

[gallery ids="413833,413832,413830,413829,413831,413828,413827,413826,413824"] Aberdeeni sadamasse jõudsime paar tundi enne laeva väljumist. Väikese terminalihoone kitsuke ootesaal oli reisijaid täis ja täpselt kaks tundi enne väljumist hakati laevale lubama. „Shetlandi“ seriaalis nähtud viikingipildiga laev, mis meid Aberdeenist Lerwickisse pidi toimetama, kandis nime Hrossey. Sadamast välja sõites heitsime viimase pilgu nunnule Footdee kalurikülale ja vees hullavad delfiinid andsid toreda lahkumisetenduse. Olime küll lugenud, et Abedreen on Šotimaal parim koht nende nägemiseks, aga esimesel õhtul Footdees käies neid silma ei hakanud. Kahjuks ei õnnestunud veest kerkivaid delfiine pildile püüda, aga vaatemäng oli tore.