Silt: Imbi Paju
Imbi Paju kirjutas lastele raamatu ajaloost
[caption id="attachment_436894" align="alignnone" width="1920"]
Imbi Paju Tallinna botaanikaaias raamatut tutvustamas. Eneli Riim[/caption]
Kirjanik ja dokumentalist Imbi Paju, kelle looming on seni olnud suunatud täiskasvanutele, sai valmis esimese lasteraamatu, mida ta käis kolmapäeval Haapsalu algkooli 3. klassi lastele tutvustamas.
Raamat, mis kannab pealkirja „Kadrioru aednik”, on Paju sõnul aja- ja kultuurilooraamat. See jutustab väikesest tüdrukust Käbist, kes vanemate, vanavanemate ja külla sõitnud vanaonu Johannese lugude kaudu avastab Eesti ajalugu ja loodust.
Paju ei tee saladust, et Käbi on tema ise lapsena ja nii on ka raamatu tegevusaeg tema lapsepõlv ehk 1960. aastad. „Läbi väikese Käbi avaneb lug
Imbi Paju Tallinna botaanikaaias raamatut tutvustamas. Eneli Riim[/caption]
Kirjanik ja dokumentalist Imbi Paju, kelle looming on seni olnud suunatud täiskasvanutele, sai valmis esimese lasteraamatu, mida ta käis kolmapäeval Haapsalu algkooli 3. klassi lastele tutvustamas.
Raamat, mis kannab pealkirja „Kadrioru aednik”, on Paju sõnul aja- ja kultuurilooraamat. See jutustab väikesest tüdrukust Käbist, kes vanemate, vanavanemate ja külla sõitnud vanaonu Johannese lugude kaudu avastab Eesti ajalugu ja loodust.
Paju ei tee saladust, et Käbi on tema ise lapsena ja nii on ka raamatu tegevusaeg tema lapsepõlv ehk 1960. aastad. „Läbi väikese Käbi avaneb lug
8
Imbi Paju: maailm algab sõnast
[caption id="attachment_266479" align="aligncenter" width="2106"]
Imbi Paju. Foto: Vikipeedia / Soppakanuuna [/caption]
Lääne Elu vestles kirjaniku ja režissööri ning mälu- ja mentaliteediuurija Imbi Pajuga nüüdisaja Eestist, kus ähvardused on saanud igapäevaseks ja inimesed on jagatud õigeteks ja valedeks.
Kirjanik Doris Lessing on oma esseekogumikus „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” rääkinud kirjanike ülemaailmsest kogukonnast, kelle kõrvalpilk näeb ühiskondlikke protsesse selgemalt. Mida teie praegu näete?
Eestis ringi vaadates näen ma hologrammina 1940. aastaid. Carl Gustav Jungi (Šveitsi psühhiaater, analüütilise psühholoogia rajaja – toim.) järgi on 90 protsenti meie alateadvusest pärit minevikust. Meil on oma pimedad sisemaastikud, millest me ei räägi, sageli ei teagi, et need on olemas. Sildistamine, vaenlaste ja süüdlaste otsimine, austuse ja lugupidamise puudumine hoiavad meid madalal sagedusel ja usaldamatuses. See kõik on juba kord juhtunud ja juhtub alati, kui inimsuse pime pool, hävitamistung, millest kirjutas juba enne sõda Sigmund Freud, pääseb võidule. Näiteks Saksa ajakirjanik Charlotte Beradt hakkas Hiteri võimule tulles koguma unenägusid. Ta vaatles, kuidas hirmutamine ja ähvardamine röövisid inimeste alateadvuse. Miljonid hakkasid järgima natsliku vaimse status quo reegleid ja eeskuju. Inimesed kannatasid pideva ärevushäire all. Praegu ilmnevad meil sarnased nähtused.
Lessing on kirjeldanud ühiskondade polariseerumist ja hoiatanud, et mõtteviis „teid ootab hukatus, meid pääsemine” on ohtlik. Eestiski räägitakse üha rohkem õigetest ja valedest eestlastest. Kas Eesti on katki?
Jah, sest äärmusluse eesmärk on kõik tülli ajada. See, mis praegu toimub, on lõhestamine. Me räägime abortidest, kütame üksteist üles, ütleme, et arstid on tapjad, et kõik on halb – integratsioon ei õnnestunud, arengut pole –, aga see on ju vale. Me saeme oksa, millel me istume. Asju on võimalik paremini teha, aga me peame oskama ka juba tehtut väärtustada, et elu oleks parem. Lugupidamine iseenda vastu ja teiste väärtustamine, oma kultuuriruumi tundmine on heaolu ja demokraatia looja ja kinnistaja.
Paistab, et praegune torm raputab meid kuidagi väga tugevasti.
Eesti on väike. Me kõik tunneme üksteist kellegi kaudu, oleme hõimlased. Üksainus sõna vibreerib siin hästi tugevalt. Hirmutamine ja ähvardused on relvad sõjas inimese vaimu vastu. Viha lõhub rahva psüühikat. Nõukogude okupatsioon hävitas kolm miljonit raamatut, lõhkus inimeste identiteedi, hävitas kunstnikke, õpetajaid, teadlasi. Sama juhtus Hitleri-aegsel Saksamaal.
Imbi Paju. Foto: Vikipeedia / Soppakanuuna [/caption]
Lääne Elu vestles kirjaniku ja režissööri ning mälu- ja mentaliteediuurija Imbi Pajuga nüüdisaja Eestist, kus ähvardused on saanud igapäevaseks ja inimesed on jagatud õigeteks ja valedeks.
Kirjanik Doris Lessing on oma esseekogumikus „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” rääkinud kirjanike ülemaailmsest kogukonnast, kelle kõrvalpilk näeb ühiskondlikke protsesse selgemalt. Mida teie praegu näete?
Eestis ringi vaadates näen ma hologrammina 1940. aastaid. Carl Gustav Jungi (Šveitsi psühhiaater, analüütilise psühholoogia rajaja – toim.) järgi on 90 protsenti meie alateadvusest pärit minevikust. Meil on oma pimedad sisemaastikud, millest me ei räägi, sageli ei teagi, et need on olemas. Sildistamine, vaenlaste ja süüdlaste otsimine, austuse ja lugupidamise puudumine hoiavad meid madalal sagedusel ja usaldamatuses. See kõik on juba kord juhtunud ja juhtub alati, kui inimsuse pime pool, hävitamistung, millest kirjutas juba enne sõda Sigmund Freud, pääseb võidule. Näiteks Saksa ajakirjanik Charlotte Beradt hakkas Hiteri võimule tulles koguma unenägusid. Ta vaatles, kuidas hirmutamine ja ähvardamine röövisid inimeste alateadvuse. Miljonid hakkasid järgima natsliku vaimse status quo reegleid ja eeskuju. Inimesed kannatasid pideva ärevushäire all. Praegu ilmnevad meil sarnased nähtused.
Lessing on kirjeldanud ühiskondade polariseerumist ja hoiatanud, et mõtteviis „teid ootab hukatus, meid pääsemine” on ohtlik. Eestiski räägitakse üha rohkem õigetest ja valedest eestlastest. Kas Eesti on katki?
Jah, sest äärmusluse eesmärk on kõik tülli ajada. See, mis praegu toimub, on lõhestamine. Me räägime abortidest, kütame üksteist üles, ütleme, et arstid on tapjad, et kõik on halb – integratsioon ei õnnestunud, arengut pole –, aga see on ju vale. Me saeme oksa, millel me istume. Asju on võimalik paremini teha, aga me peame oskama ka juba tehtut väärtustada, et elu oleks parem. Lugupidamine iseenda vastu ja teiste väärtustamine, oma kultuuriruumi tundmine on heaolu ja demokraatia looja ja kinnistaja.
Paistab, et praegune torm raputab meid kuidagi väga tugevasti.
Eesti on väike. Me kõik tunneme üksteist kellegi kaudu, oleme hõimlased. Üksainus sõna vibreerib siin hästi tugevalt. Hirmutamine ja ähvardused on relvad sõjas inimese vaimu vastu. Viha lõhub rahva psüühikat. Nõukogude okupatsioon hävitas kolm miljonit raamatut, lõhkus inimeste identiteedi, hävitas kunstnikke, õpetajaid, teadlasi. Sama juhtus Hitleri-aegsel Saksamaal. 
Imbi Paju Eesti ja Soome sillal
Kirjanik,ajakirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju, kes viimased aastakümned on jaganud end Soome ja Eesti vahel,veedab selle talve Haapsalus, et siinses vaikuses ja rahus kirjutada ning inimesi loovalt kirjutama õpetada.