Silt: Ene Pajula

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Laupäevases Lääne Elus on tore lugu Lii ja Ülo Kalmu kaunist koduaiast Noarootsis Haava talus, kust tuleb suurepäraselt välja, kui suur töö on tegelikult ühe ilusa aia pidamine. Nagu ütleb juhendmaterjal Inglise muru rajamise kohta – vajate head aednikku ja 200 aastat kogemust. Kalmudel kahtsada aastat veel ei ole, aga kolmkümmend on küll, aga ega töö sellepärast veel lõpe. Kusjuures aiaga on nii, nagu igasuguse koduse elamisega – koristad toad ära, paned kõik asjad oma kohale, klopid vaibad, pühid tolmu, käid kõik lõpuks veel tolmuimejaga üle ja loodad, et nii nüüd jääbki – aga ei jää ju, varsti pead kõiki neid protseduure kordama.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kolisin Haapsallu 2. juulil 1989 ja kümne päeva pärast ilmus esimene Lääne Elu. Nii oleme kõrvuti kulgenud ja meil on nii mõndagi ühist, mõlemal vähemasti sama tähtpäev tähistada. Viimasel ajal on meie teed järjest rohkem ka ristunud ja mul on selle üle hea meel.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Ajakirjanik Ene Pajula populaarsed Mammi-kolumnid ilmuvad nüüd Õhtulehes, sest Postimees lõpetas Pajulaga koostöö.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Uskumatu, et oleme nüüd, Eesti taastatud iseseisvuse 30. aastapäeva eel, pidanud hakkama muretsema ajakirjandus- ja sõnavabaduse kaotamise pärast, sest ma ei mäleta, et kogu minu elu jooksul oleks sellest kunagi räägitud, või kui üldse, siis kurdeti, et nimetatud vabadused puudusid kusagil mujal maailmas. Nõukogude ajal polnud ükskõik millise vabaduse puudumine loomulikult üldse teema, sest kes muu kui NLKP oli tollal ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Kuidas oleks olnud mõeldav, et keegi läheks sellega vastuollu? Kui keegi isegi julges proovida sõnaselgelt vastu astuda, lõppes see lahtilaskmise või kinnipanekuga.

[caption id="attachment_261095" align="aligncenter" width="900"] Ene Pajula. Foto: Urmas Lauri[/caption] Sel kevadel on Juhan Peeglist räägitud rohkem kui tavaliselt, sest 19. mail tähistasime tema 100. sünniaastapäeva. Et Peegel oli akadeemik, professor, ajakirjanike õpetaja, seda teavad – ilmselt mitte kõik, kuigi tahaksin loota, et – väga paljud Eesti inimesed. Peale selle oli ta keeleteadlane, murdeuurija ja kirjanik. Ja üldse mitte viimases järjekorras – erakordselt soe inimene. Eesti üldsus on ta valinud 20. sajandi 100 suurkuju hulka.

[caption id="attachment_261095" align="alignnone" width="900"] Ene Pajula saab presidenditl Valgetähe V klassi teenetemärgi. Foto Urmas Lauri[/caption] Täna hommikul teatas president Kersti Kaljulaid tänavused teenetemärkide saajad. Ainsa läänlasena on pärjatute seas ajakirjanik Ene Pajula, kellele omistati Valgetähe V klassi teenetemärk. Kui hommikul veerand tundi pärast uudise teatavakstegemist Ene Pajula uksele koputasime, polnud tal endal teenetemärgi saamisest veel aimugi. „Mille eest?” küsis Pajula lillekimpu vastu võttes. „Absoluutselt ei teadnud, ma pole veel üleski ärganud. Olete te ikka kindlad, et see olen mina, Ene Pajulaid on ju veel?” vastas ta küsimusele, kas ta pole veel uudist kuulnud.