Silt: Ene Pajula

[gallery ids="426805,426806,426807,426808,426809,426810,426811,426812,426813,426814,426815,426816"]   Esimese poole tunni jooksul libistas eile Haapsalu kultuurikeskuses sedeli valimiskasti ligi paarkümmend inimest. Esimesed valijad Kaljo (78) ja Lehte olid kohal juba kaks tundi enne jaoskonna avamist. „Arvasime, et on kella kümnest,“ ütles Kaljo. Mõned minutit pärast keskpäeva oli paar tagasi. Kaljo eelistus oli „natuke värvilisem kandidaat“ ja Lehtel Isamaa.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Tänavu möödub Haapsalu muinsuskaitseala kehtestamisest 50 aastat. See on meie linna jaoks tähtis tärmin, sest mis oleks Haapsalu ilma oma muinsuskaitse all olevate ehitisteta? Muidugi on Haapsalu puhul tähtis ka looduslik asend – selliseid sõna tõsises mõttes keset merd asuvaid linnu Eestis rohkem pole ja ega neid mujalgi liiga palju leidu. Aga ikkagi – suure osa Haapsalu identiteedist moodustab just puitehitistest koosnev vanalinn. Minu mäletamist mööda oli siin kunagi plaan ehitada vähemalt kogu Metsa tänav korrusmaju täis – igatahes pääses minu enda maja hädavaevu lammutamisest. Haapsalu autobaasil oli uue ehitise projektki juba valmis. Ja Rüütli tänava hoonestus õnnestus päästa väikese pettuse abil – et seal asub maja, kus on ööbinud Peeter I. Mille kohta kindlaid tõendeid pole, aga otsustajate jaoks oli see argument. Nii et kas keegi kujutab ette Haapsalut, mis oleks tervenisti kui Kastani linnaosa? Nagu oli 30 aastat tagasi öelnud Rootsi kuningas, kui siin visiidil käis – teie vaesus on olnud teie õnn! Rootsis oli piisavalt rikkust, et enamik vanu puitasumeid kokku lükata ja moodsad hooned peale ehitada.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Üle pika aja oleme jälle korraliku talve saanud. Lumi teeb pimeda aja valgemaks ning katab kinni kõik möödunud aasta jubedused. Maailm tundub helge ja puhas. Jõuluootust kogevad ka need inimesed, kes Jeesuslapse imet päriselt ei usu, aga samas on see üks ilus pimeduse ja valguse vahelisest võitlusest rääkiv muinasjutt – mis annaks veel rohkem lootust kui vastsündinud lapsuke. Mis pani mõtlema beebidele laiemalt. Mul hakkab järjest rohkem tekkima tunne, et olen liiga kauaks elama jäänud ega suuda enam moodsa maailmaga sammu pidada. Nagu oleksime liikumas vabameelsest antiigist süngesse keskaega, kus võimu võtavad inkvisiitorid, maa kattub tuleriitadega ja pööbel naudib ahnelt hukkamisi.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Viiruse rünnak näitas, et mõistlik on elada kuskil, kus naabrid ei ela seljas, Venemaa rünnak Ukrainale tegi puust ja punaseks, et tühjad maapiirkonnad on tõsine julgeolekuoht. Ent mida näitab statistika maaelanike ja eriti maanaiste kohta? Statistikaameti andmetel elas 2021. aastal Eesti maapiirkondades umbkaudu 168 000 naist, mis on 28 protsenti ehk pisut alla kolmandiku kõigist naistest. Paraku on see osakaal aastatega järjest vähenenud, sest naised, eriti noored ja vallalised, kolivad linna või mõnda teise riiki.

[caption id="attachment_347558" align="aligncenter" width="2000"] Haapsalu pitsikeskuse juht Mirje Sims laudlinaga, kuhu on sisse heegeldatud terve luuletus. Foto: Andra Kirna[/caption] Haapsalu pitsikeskuses on praegu vaadata esimesel Eesti põllumeeste seltsi näitusel 1886. aastal auhinna saanud suur heegeldatud laudlina. Pitsikeskuse näitus „Hingede aeg” on järelkaja kevadisele näitusele „Saatusest suurem – vanaema mälestuseks“, kus võis näha ajakirjanik Ene Pajula vanaema käsitööd.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Veevalajast veelemb, nagu ma olen, käin järjekindlalt Haapsalu veekeskuses. Paar nädalat tagasi esmaspäeval oli vist esimene kord, kui seal vaktsiinipassi küsima hakati. Basseinis ootas mind täielik üllatus – seal oli ainult paar inimest ja suure osa oma kahest tunnist nautisin täielikku üksindust. Privaatbassein – kas pole vägev! Üldse pole põhjust kurta! Ainus probleem – kui keegi ujumas ei käi, on linnavalitsusel seda pagana kallis ülal pidada. Uurisin veekeskuse valvelauast, et mis värk on. Sealt öeldi, et jah, tundub, et nende püsikliendid on vaktsineerimata ja neil polegi seda passi. See oli küll imelik uudis. Võiks ju arvata, et need inimesed, kes ujumas käivad, hoolitsevad oma tervise eest, aga ju siis mitte.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kui Haapsalu linnapea Urmas Sukles kavandas linna teeremondid ja puude mahavõtmise teadlikult selleks, et valimiste aastal pildile saada ja sinna jäädagi, siis on ta seda kuhjaga saavutanud. Kardetavasti pole Haapsalu Eesti vabariigi taastamisest saadik mitte kunagi nii üldrahvalik kõneaine olnud. Kuulad sa raadiot, vaatad televiisorit, loed lehti või – hoidku jumal – sotsiaalmeediat, kuskil ei saada Haapsalust üle ega ümber. Iseasi muidugi, kas Sukles just sellist tähelepanu ihkas, aga nagu ütlevad klassikud, ükskõik, millest ka ei räägita, peaasi, et räägitakse sinust!

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Olen alati arvanud, et Haapsalu on üks eriline linnake. Kevadel oli mul põhjust uurida pisut Haapsalu ajalugu ja see oli põnev. Siin on kogu aeg juhtunud midagi sellist, millest teised väikelinnad võivad vaid und näha. Ja selle paigaga on seotud uskumatult suur hulk ajalooliselt olulisi isikuid, selliseid, kes vääriksid linnapildis mingil moel jäädvustamist. Aga neid on kaugelt liiga palju selleks, et linn suudaks kõigile muuseumi või mälestusmärki rajada.