Avakülg Tags Emu

Silt: emu

Varikul jooksevad ringi maailma ühed ohtlikumad linnud

[caption id="attachment_280537" align="alignnone" width="5472"] Kolmekuised emutibud kasvavad sentimeetri jagu päevas ja on tõeliselt ürgse väljanägemisega. Urmas Lauri[/caption] Jana Viksi koduaias Nõva osavallas Variku külas elab kaks Austraalia minijaanalinnu tibu, kolmekuised, aga juba parajad mürakad. Austraalia minijaanalinnud ehk emud on ühed maailma ohtlikumad sulelised.  Kõige ohtlikum on kaasuar, kel on kuni kümne sentimeetri pikkune pistoda moodi küünis, millega ta võib oma vaenlase lihtsalt pooleks lõigata. Emud on kaasuaride lähisugulased, küll küünisteta, aga emu jalahoop on ohtlik lõvilegi, inimesest rääkimata. ---- Urmas Lauri fotod [gallery ids="280044,280045,280046,280047,280048,280049,280050,280051,280052,280053,280054,280055,280056,280057,280058,280059,280060,280061,280062,280063,280064,280065,280066,280067,280068,280069,280070,280071,280072,280073,280074,280075,280076,280077,280078,280079,280080,280081,280082,280084,280085,280086,280087,280088,280089,280090,280091,280092,280093,280094,280095,280096,280097"]

Variku elavad sõbralikult koos pesukaru ja nandud, tuhkur ja papagoid

[caption id="attachment_220739" align="alignleft" width="900"] Fotod: Eduard Laur[/caption] Varikul elavad sõbralikult koos pesukaru ja nandud, jooksupardid ja brahma kanad, tuhkur ja papagoid. Undisoo talus tundub, nagu oleks sattunud otse Gerald Durrelli raamatusse „Minu pere ja muud loomad” või Segasumma suvilasse Pipi juurde, kes on otsustanud karjatada suuremat hulka linde ja loomi. Väravas tervitab hundikoer Lotte nagu vana rahu ise. Õuel piiravad tulija sisse neli hane, valvsad nagu piirivalvurid ja täpselt sama tõhusad. Undisoo perenaise Jana Viksi hääle peale saab õu nagu võluväel täis igat masti karvaseid ja sulelisi: kohevaid siidi- ja veiklevad pärlkanu, hiidkanu brahmasid ja kohmakavõitu kalkuneid. Nandud Monika ja Boss küünitavad oma usjaid kaelu üle aedikuserva. Laudapiirde kohale ilmub lontkõrvadega kitsepea, leebe Labell uurib õuel toimuvat suure huviga. Murul kihutab edasi-tagasi salk süsimusti läikivaid jooksuparte, kes näevad välja nagu viltu vajunud kirikutornid: kui piisavalt kiiresti ei jookse, siis kukuvad kohe pikali. Jooksupartide teele sattuda ei tundu eriti mõistlik: tormavad jalust maha. Toas kordub sama. Küünte krabinal kihutab üle toa taksikoer Iiris, seinakapi mõõtu puurist silmitseb tulijaid kaks Aafrika halli papagoid: Jakovitš ja Rio. „Jako!” ütleb Jakovitš ja kõigutab pead üles-alla, nagu kummardaks tervituseks, ning lisab siis igaks juhuks, kui külalised peaks olema täiesti pimedusega löödud: „Papagoi!” Kusagilt imbub diivanile 13aastane Pärsia kass Masja, kes näeb välja nagu pisike flegmaatiline lõvi: kere siledaks pügatud, sabas suur pehme tutt ja lakk kohev. Nagu sellest veel küll poleks, ilmub Jana terrassiukse vahelt, süles helepruun madujas tuhkur Sipsik.