Silt: Anvar Samost

[caption id="attachment_255064" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Alanud aasta alguses sai 15 aastat päevast, mil Eesti võttis rahana kasutusele euro. Kui seda on nüüd meenutatud, mäletavad inimesed hämmastavalt tihti ühte lauset: „Euro hinda ei tõsta.” Kui mitte muud, siis seda see kindlasti näitab, et hinnatõusu on inimesed alati kartnud. Euro suur erinevus kroonist Eesti vaates seisnes selles, et krooni rahapoliitika alus oli maailmas väga haruldane korraldus: valuutakomitee süsteem. Sõna otseses mõttes iga Eesti Panga poolt välja antud kroon tuli garantiiga, et Eesti Pank ostab selle seaduses fikseeritud kursiga tagasi: kaheksa krooni eest üks Saksa mark, hiljem 15,6466 eurot. Faktiliselt tähendas see valitsus

[caption id="attachment_453903" align="alignnone" width="617"] Anvar Samost. Foto erakogu[/caption] Eesti energiapoliitika on hakanud liikuma eemale soovmõtlemisest ja lähemale päriselule. Häid uudiseid on tulnud ridamisi, kuid viimase kümne aasta jooksul tegemata investeeringud ning füüsika ja turumajanduse eiramine läheb igale maksumaksjale veel vähemalt sama kaua väga kalliks. Energeetikas on mitu universaalset reeglit, mis on nii iseenesestmõistetavad, et nende vastu tegutsemise rumalus peaks olema igaühele arusaadav. Esitek

  Ulmest tuntud roboteid meil täna füüsiliselt abiks paraku pole, kuid kõigil on taskus virtuaalne robot: tehisaru. Ulmeraamatutes ja -filmides tegutsevad inimeste seas erinevad robotid, alates inimestega äravahetamiseni sarnastest masinatest, kes on lisaks üliinimlike füüsiliste ja vaimsete võimetega, kuni lihtsaid töid tegevate abilisteni. Näiteks „Tähesõdade” R2-D2 meenutas kolmel jalal liikuvat kupliga piiksuvat tünni, kuid see tegelane oli lojaalne, sihikindel ja leidlik ning evis isegi huumo

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Valimiskampaania on vähemalt ühes vaates sarnane sõjalise kampaaniaga. Osalejad teevad ettevalmistusi ja plaane ning siis kohtuvad need reaalsusega ja selgub, et peaaegu mitte miski ei lähe plaanide järgi. Nii ka seekord. Aga ühtlasi said kõik, kes toimunut jälgisid, targemaks nii meie ühiskonna kui ka is

[caption id="attachment_453903" align="alignnone" width="617"] Anvar Samost. Foto erakogu[/caption] Nagu Barack Obama kunagi ütles: valimistel on tulemused. Vahel väiksemad, vahel suuremad. Ning kindlasti ei tähenda tulemused lihtsalt muutust parlamendi või kohalike volikogude koosseisus, vaid palju enamat. Seekordsete kohalike valimiste tulemus on suured muutused Eesti elus. Mitmed neist on näha juba nüüd, enne kui valijad on sedelid kasti lasknud. Väiksematest alustades: erakonna Eesti 200 kadumine suurest poliitikast saab ametliku kinnituse. Eesti 200 suutis nimekirja välja panna vaid kümnes omavalitsuses ega pääse volikokk

[caption id="attachment_453903" align="alignnone" width="617"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Statistikaameti hiljutise vea keskmise palgaga võinuks ära hoida see, kui ametnikud oleksid üksteisele otsa vaadanud, järele mõelnud ja loobunud ilmselgelt ebaõige teate välja saatmisest. Paraku ei saa seda kodukontoris teha. Paarikümne aasta eest levis üle maailma uudis inglasest, kes autoga Itaaliasse sõitis ja kasutas esimest korda navigatsiooniseadet. Kuskil reisi lõpuosas tuli sõita üle mere saarele, praamiga. Aga oh häda, GP

[caption id="attachment_255064" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kohalike valimisteni on kaks kuud. Suure tõenäosusega ei õnnestu erakondadel enam välja kujunenud toetuse taset suures ulatuses muuta. Kuigi eriti väiksemates omavalitsustes oleneb tulemus palju ka kandidaatidest, on erakonna bränd tähtis. Kellel mida oodata või karta on? Kõige lihtsam on pilt erakonnaga Eesti 200. Kõik küsitlused näitavad juba aastajagu neile toetust alla viie protsendi ehk valimiskünnise. Eesti 200 on valitsuses pärast sotsiaaldemokraatide lahkumist Reformierakonnaga jagamas vastutust maksutõusude, kadunud majanduskasvu, igat so

[caption id="attachment_375191" align="alignnone" width="901"] Anvar Samost. Erakogu[/caption] Selle nädala kolmapäeval olid mitmed Reformierakonna ja Eesti 200 juhtpoliitikud ajakirjanike küsimustele vastates tavapäratult entusiastlikud ja rõõmsa olekuga, kuigi jutt oli tõsine. Peaminister soovitas tervisekassa juhatusel ametist lahkuda, haridusminister ütles sisuliselt sedasama. Arusaadav – ikka teeb tuju heaks, kui kaamera ees ei pea rääkima oma erakonna toetuse rekordmadalast seisust, Euroopa kiireimast hinnatõusust ja pangasaladuse aastaid kestnud rikkumisest, vaid saab olla printsipiaalne ja nõuda kelleltki teiselt vastutuse võtmist. Paraku ei saa see kergendus kaua kesta. Tervisekassa on Reformierakonda esindava sotsiaalministri Karmen Jolleri valitsemisalas, ta on selle nõukogu esimees. Seda taipas veel enne Kristen Michali ja Kristina Kallase ülesastumisi avalikkusele meelde tuletada Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart, kes ei hakanud tervisekassa juhtide peale sõnu raiskama, vaid nõudis kohe

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Sellal kui Reformierakond teeb Tallinnas tsirkust, kord koalitsiooni lammutades ja siis jälle sinna naastes, vemmeldab valijate peades hoopis mure talumatu hinnatõusu pärast. Poliitikas juhtub harva midagi sellist, mida pole varem juhtunud. Tavaliselt on pigem ikka kõikide pöörete ja käänakute juures tunne, et kõik on varem juba olnud... ainult et huvitavamal või tulemuslikumal kujul. Vähemalt Eesti viimaste aastate poliitikas, kus pearolle täidab ettevaatlik, turvalisi samme eelistav põlvkond. Peaaegu oleksin kirjutanud noor põlvkond, aga see oleks vale. Reformierakonna esimees ja peaminister Kristen Michal saab algaval nädalal 50 aastat vanaks. Aga nüüd suutis see säravate ideede ja meeldejäävate isiksusteta seltskond tõesti üllatada. Viibisin mitme teise suure väljaande peatoimetajaga koos täpselt samal ajal, kui Reformierakond teatas, et nende põhjaliku kampaania käigus äsja avalikkusele tutvustatu

[caption id="attachment_255064" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Eestlased tunnevad Läti lennufirmat Air Balticut mitmest küljest. Paljud on Air Balticuga lennanud, kas siis töö pärast või puhkusereisile. Päris oma Air Baltic ei ole, kuid nii mõnegi lennuki kapten on eestlane ja pöördub Tallinnast algaval või siin lõppeval lennul reisijate poole eesti keeles. Ühe lennuki on Läti riigile kuuluv firma sinimustvalgeks värvinud. Tallinnast lendab Air Baltic peamiselt Riiga, kuid ka otse kümnetesse sihtkohtadesse – tõsi, mitte iga päev, tihti isegi mitte üle päeva. Teistsugune on Air Balticu tuntus, mis ei põhine isiklikul kliendikogemusel, vaid on tekkinud ettevõtte tegevust jälgi