Silt: Anvar Samost

[caption id="attachment_255064" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kohalike valimisteni on jäänud täpselt kuus kuud. See on pikk aeg, mille jooksul Eesti poliitikas võib mõndagi muutuda, kuid mitmetele neist muutustest on ühel või teisel viisil juba hoog sisse lükatud. Paljudele tuli ootamatult Reformierakonna esimehe ja peaministri Kristen Michali kitsas ringis tehtud otsus sotsiaaldemokraadid valitsusest ära saata. Pigem oleks oodatud, et mingeid vahetusi Toompea koalitsioonis tuleb kohalike valimiste järel. Kuu aega hiljem võib ettevaatlikult hinnata, et Michal tegi just valimisi silmas pidades enda erakonnale kasuliku käigu. Reformierakonnal ja eriti selle esimehel paistis veebruari seisuga ees seisvat pikk vindumine reitingute madalas keskosas koos piinliku lüüasaamisega oktoobris – Tallinnas ja võibolla isegi Tartus. Politoloog Martin Möldri ühiskonnauuringute instituudi ja Norstati küsitlusel põhinev mudel näitab praegugi, et kohalikes volikogudes üle Eesti osutub võidukaks Isamaa ja Tallinnas võidab Keskerakond. Teisedki uuringud näitasid Reformierakonnale viletsat toetust, veel madalam oli aga esimehe isiklik populaarsus. Michali diagnoos võis olla lihtne: midagi tuleb kiiresti ja otsustavalt muuta, et anda tegudega märku ebapopulaarsetest maksutõusudest ja rohepöördega kaela sadanud inflatsioonist distantseerumisest ning keskendumisest majanduskasvule ja riigikaitsele. Selleks sobis sotside opositsiooni saatmine suurepäraselt. Esimesed indikatsioonid tulemustest on Reformierakonnale lootustandvad. Uuringud näitavad lühikeses plaanis toetuse kasvu. Valitsuse sõnumid on kõik suunatud „vana hea” andrusansipliku Reformierakonna kuvandi tagasitoomisele ja need leiavad pärast pikka vasakpoolsete moealgatuste rajal sumpamist palju tähelepanu. Lisaks on opositsioonis nüüd palju rohkem kakofooniat, kuna sotsiaaldemokraadid pidid väga suure kiirusega ümber orienteeruma veel mõned nädalad varem nende enda eestveetud poliitikate kritiseerimisele, aga vanad opositsioonierakonnad ei soovi neid mõistetavalt omaks võtta. Isamaa roll opositsiooni selge liidrina on vähem nähtav ja sellestki annavad reitingud juba märku. Ühtlasi on Eesti majandus pärast kolme mõõna-aastat taas elavnemas, vähemalt pika languse baasil ja praegu. See kõik ei tähenda, et Reformierakond on kohalikel valimistel head tulemust tegemas. Neil ei ole õnnestunud leida Tallinna paremat linnapeakandidaati Pärtel-Peeter Perest, kelle kohta erakonna enda uuringud väidetavalt midagi toredat ei näita. Aga uuringutetagi on selge, et Pere võib küll saada hääli Kalamaja mullis, kuid laiem populaarsus ei tule, vaatamata viimastel kuudel rattateedest eemale hoidmisele. Isegi Lamborghini roolis poseerimine ei aita. Palju kindlamalt võib end paradoksaalselt tunda Keskerakond. Neil on küll kaelas miljoni euro suurune trahv ja raha seega kampaaniaks pole, aga kampaania on neile ära teinud teised erakonnad. Esiteks põhiseaduse muutmine mittekodanike valimisõiguse äravõtmise

Venemaa kodanikelt ja määratlemata kodakondsusega inimestelt valimisõiguse äravõtmine on ühtaegu nii esimene suurem erakondade mõõduvõtt lähenevate kohalike valimiste eel kui ka murettekitav kokkuvõte viimase kümnendi vältel kujunenud poliitikute põlvkonnast. Loomulikult on Eesti tänases poliitikas väga erinevaid inimesi eri vanuses, eri põlvkondadest ja erineva poliitikasse tuleku ajalooga. Aga lihtsuse huvides võib nimetada ka põlvkonnaks seda mõnesajapealist seltskonda, kes üsna muutumatult alates murdelisest 2016. aastast Eesti elu juhtinud on. Maailmavaateline skaala on küll lai, kuid kui servad

[caption id="attachment_375191" align="alignnone" width="901"] Anvar Samost[/caption] Esmalt leidis kolleeg rahvusringhäälingu uudistetoimetusest rutiinselt ametkondlikke dokumendiregistreid uurides viite kavatsusele juba tagasi lükatud keskmise kiiruse kaamerate plaan uuesti töösse panna. Aga siis selgus kildhaaval, et tegelikult on varjatult ja ilma igasuguse mandaadita käinud hoopis laialdasema ja düstoopilisema inimeste jälitamise süsteemi loomine. Ei ole kindel, kas ametnike tegevuse käivitaja oli tõepoolest asjaolu,

[caption id="attachment_255064" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kui Eesti elu peaks kirjeldama keegi – näiteks võimekas tehisintellekt, kelle kokkupuude sellega kujuneks ametnike ja poliitikute tegevuse põhjal, võiks tulemuseks olla pilt valmis riigist, kus suuri muresid ei ole ja tegelda tuleb peamiselt rumalate maksumaksjate õigele teele nügmisega. Iga nädal mõned uued keelud-käsud-reeglid ja jälle on muretum olla. Mis majanduslangus? Mis julgeolekukriis? Milline rahvastikukriis? Viimaste nädalate saavutused ametnike ja neile kuulekalt alluvate poliitikute tööpõllult on täpselt sellised. Niisiis: kui praegu saab iluteenuseid pakkuda ilma erialase väljaõppeta, siis sügisest kehtima hakkava määruse kohaselt peavad ripsme- ja kulmutehnikud vastama rangetele nõuetele. Määruse autoriks olev sotsiaalministeerium ise hindab, et umbes kolmveerand kõigist iluteenindajatest peavad end täiendama või otse öeldes mingi paberi hankima, et õiguskuulekas olla. Regionaal- ja põllumajandusministeerium on samal ajal kokku pannud ministri määruse, mille jõustudes peaksid restoranid, kooli-, haigla ja isegi vanglasööklad edaspidi teatama, kust on pärit nende pakutavas toidus kasutatud liha. Miks ainult liha, aga mitte kala? Või miks mitte kartul ja porgand? Vastust teab vaid tuul või on see kirjas lael, kuhu vaadates ametnikud eelnõu kokku kirjutasid. Küsimused tegelikult ametnikke ja poliitikuid ei häiri. Neile vastamiseks on igas ministeeriumis kümnete kaupa palgal olevad kommunikatsioonitöötajad kokku pannud sisutud jutupunktid, mida abitu minister suudab tursa näoga kaamera ees esitada. Halvemal juhul tuleb see ebameeldiv ülesanne ette võtta ka mõnel ametnikul. Muide, ministeeriumides liigub mõnda aega plaan eelnõude ja dokumentide koostajate nimed nende dokumentide juures salastada. Avaliku teabe seadusesse on selle 20 kehtivusaastaga lisandunud sama palju avaliku teabe ametkondlikuks kasutamiseks ehk salastatuks kuulutamist võimaldavaid punkte, kui neid seal algselt oli. Kas neid saaks sealt avalikkuse huvides kõrvaldada, on ajakirjanikud juba pikka aega küsinud. Ei, ütlevad ametnikud, ei saa, sest ... ei saa. Poliitikud teevad tursa näo ja on nõus. Kristen Michali eelmisel suvel moodustatud Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuse koalitsioonilepingus seisab peatükis „Riigireform ja bürokraatia vähendamine" tähtsal kohal lubadus: „Vähendame reguleerimist ja kehtestame reegli, et iga uue ettevõtetele halduskoormust toova nõude kehtestamiseks on vaja üks olemasolevatest nõuetest kehtetuks tunnistada. " Kas keegi teab kasvõi üht reaalset näidet sellest, et nii on tehtud? Kui teate, siis andke palun teada, see oleks suur uudis. Siiski. Justiitsminister Liisa Pakosta (Eesti 200) pöördus mõni aeg pärast koalitsioonileppe allakirjutamist ministeeriumide poole ja palus ettepanekuid, kuidas muuta valitsuse tegevust nii, et iga halduskoormust toova nõude kehtestamisel tunnistataks teine kehtetu

[caption id="attachment_416293" align="alignnone" width="617"] Anvar Samost. Erakogu[/caption] Kõige tähtsam teadmine elektrist, millele rajada kõik vastavad poliitikad, on iseenesest väga lihtne. Ilma elektrita ei ole tänapäevase ühiskonna ülalpidamine ja säilimine võimalik. Isegi mõned tunnid laialdasemat elektrikatkestust, näiteks ühe keskmise Eesti linna piires, on suur kriis. Pimedal ajal ja siseruumides pole valgust, kõik seda nõudvad tegevused on häiritud. Kesksed teenused nagu veevarustus ja side katkevad kohe või peagi. Sularahata maksta ei saa ja sularaha ei saa automaatidest kätte. Sõidukite kütust ei saa tanklate mahutitest kätte. Pikema kui ööpäevase katkestuse korral tekib raskusi tervishoiu ja pääste korraldamisel, samuti avaliku korra tagamisel. Sealt edasi on sisuliselt ainus valik sõjaseisukord. See on viimastel aastatel kõigile tuttavaks saanud mõiste „varustuskindlus” üks pool. Teine pool, millest vähem juttu, on elektri hind. Kui elekter on pikemat aega tarbijate

[caption id="attachment_375191" align="alignnone" width="901"] Anvar Samost. Foto erakogu[/caption] Viimase kümne aasta jooksul on igal peaministril saabunud punkt, kus kõigile isiksuslikele erinevustele ja ametisse astudes võetud eesmärkidele vaatamata kannatus katkeb ning avalikkus saab teada, et keegi või miski „ei lase valitseda”. Nii läks Taavi Rõivasel, Jüri Ratasel ja Kaja Kallasel, kellelt ka eelnenud fraas on laenatud. Tundub, et pool aastat pärast ametisse asumist võib murdeline hetk käes olla ka Kristen Michalil. Muul viisil on raske selgitada, miks järjekordne Reformierakonna peaminister riigikogus selle kõige väiksema opositsioonierakonna saadiku küsimusele vastates oma etteaste lõpetas lausega: „Loll on ra

Eesti ametlikus rohepöördeentusiasmis on toimumas suur pööre. Otsesõnu seda ükski minister või tippametnik välja ei ütle, kuid nii retoorikas kui ka tegudes on valitsuse vahetusest saadik varasemaga järjest suurenev vahe sisse tulnud ning pärast Estlink 2 lõhkumist on see juba väga selge. Märgilisi kinnitusi suunamuutusele ei pea otsima. Neid on mitu ja tihti tulevad need otse peaministri suust. Detsembri alguses tutvustas peaminister Kristen Michal kliimaseaduse eelnõu uuendatud versiooni, mida selleks hetk

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Alati enne jõule avaldab statistikaamet eelnenud aasta Eesti sisemajanduse koguprodukti detailsema ülevaate. Tavaliselt saavad ajakirjanikud sellest kirjutada uudise, mille pealkiri on kas „Tallinn annab jätkuvalt üle poole Eesti SKPst” või „Enam kui pool Eesti majandusest asub Harjumaal”. Nii juba aastaid. 2022. aastal andis Harjumaa Eesti 36 miljardi euro suurusest SKPst 22 miljardit eurot, millest omakorda 17 miljardit eurot tuli Tallinnast. 2023. aastal oli Eesti majanduses loodud lisandväärtus 38 miljardit eurot ning se

[caption id="attachment_416293" align="alignnone" width="617"] Anvar Samost. Erakogu[/caption] Kõlab kulunult, aga kõige pimedam on enne koitu. Just praegu tundub, et õrnalt hakkab taevas ühest servast heledamaks tõmbuma, mis siis, et viimased ajad on aina läinud pimedamaks, külmemaks ja rusuvamaks. Muidugi ei pea ma silmas kolme kuu jagu kestvat Eesti novembrit. Ajaloo viimased kümnendid on pakkunud vähe optimismi ning usku vabaduse peale jäämise suhtes. Eesti on selle maailma osa, otseselt ja vaimselt. Ida suunas peab inimliku palge kaotanud Venemaa jõhkrat sõda Ukraina vastu, saates iga päev surma sadu mehi. Kodumaad kaitstes on hukkunud 43 000 Ukraina sõdurit, üks linn teise järel on rusudes, riik valguse ja soojata. Pokrovski all käib neil tundidel katkematu lahing, mis on võrreldav teise maailmasõja kõige verisemate hetkedega, ja lootust on napilt. Lääne pool on elu pealtnäha hea. Pinna all on paraku hirm majanduse käekäigu pärast, hirm väheste laste pärast, hirm kultuuri püsimise p

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kuidas teha nii, et ükski pädev ja kogenud juht enam ühegi riigi äriühingu juhatusse kuuluda ei sooviks? Väga lihtne: äriühingu omanike esindajad ehk rahva mandaadiga valitud poliitikud peavad valijate ühisomandis olevate ettevõtetega käituma nii, nagu eraomanik terve mõistuse juures ei teeks: lõhkuma nende väärtust ja vaenama ettevõtte parimates huvides tegutsevaid juhte. Eesti Energia omaniku otsustes ja valikutes viimaste aastate vältel toimunu on kirjeldatu reljeefne kehastus. Aga asi pole ühes, kuigi suures ettevõttes. Samamoodi on eri valitsused kujundanud ka Eesti energiapoliitikat. Eesti ajalugu, asukohta