Silt: Alissija-Elisabet Jevtjukova

[caption id="attachment_428141" align="alignnone" width="1282"] Lavastaja Alissija-Elisabet Jevtjukova kehastus palve peale vihmaks. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Olete näinud tüdrukut seljakotiga? Õigemini mõnda ilmarändurit, kes võtab julgelt ette tee kas või maailma teise otsa ja hakkab seal agaralt toimetama. Mina nägin sellist seljakotitüdrukut ja ajasin juttu ka. Või mis tüdruk ta enam nii on – juba 27aastane noor naine Alissija-Elisabet Jevtjukova. Kohalikust näitemängust huvitatu seostab teda Haapsalu teatristuudioga, kus talvel tegutseti Jevtjukova taktikepi järgi. Mai lõpus anti hooaja viimane etendus improvisatsioonilise lavastusega „Mis asi see on?”. Minu hinnang sellele ilmus 18. mai Lääne Elus. Lavastuses peegeldusid tugevasti Eestis valitseva teatrikoolituse tavad ja põhimõtted. Huvitusin, mida noor pedagoog ise sellest arvab.

[caption id="attachment_425536" align="alignnone" width="1920"] Haapalu teatristuudio. Piret Minna Roberg[/caption] Haapsalu teatristuudio lavastus „Mis asi see on?” meenutas teatrikooli kevadist erialaeksamit. Ärevil trupp küsinuks nagu, et on nad ikka õigel teel. Inimesed imestavad mõnikord, et kas teatrikoolis peab tõesti hakkliha mängima. See tunduvat naljakas. Meditsiini- või ehituskoolis ei nõuta sellist asja tõesti ja eks ta pentsik olekski. Teps mitte aga teatrikoolis. Sisseastumiseksamitel võivad õppejõud nõuda isegi vahetegemist looma- ja sealihast toote mängimisel. Võidakse nõuda ka näiteks värvilist eesli unenägu või vana väsinud vokiratta igatsust helgema homse järele. Mida iganes. Selliste improvisatsioonide abil loodavad õppejõud saada selgemat pilti katsealuste kujutlus- ja loomevõimest. Näitleja on publiku ees tegelikult alasti, ta on nagu peo peal. Kui muusik väljendab ennast pilli kaudu ja maalikunstnikul on abiks pintsel koos värvidega, siis näitleja eneseväljendusvahendiks on ainult tema ise. Tema läheb letti kõigi oma naha ja karvadega. Suured näitlejad valdavad oma pilli muidugi värvi- ja nüansirohke meisterlikkusega. Sellise tasemeni jõutakse järk-järgult. Katusest ei alustata ühegi maja ehitust, esmalt laotakse ikka vundament. Teatrikoolis algab kõik inimloomuse õppimisest ja selle uurimine läheb lahti esimesest päevast peale. Inimene seisaks tudengite ees nagu pintsak, mida siis mööda õmblusi lahti harutatakse. Hiljem tuleb detailid muidugi jälle kokku õmmelda. Lavaliste etüüdide abil uuritakse inimest nagu valget hiirt laborilaual. Inimese eesmärgid, tahtmised, ihad, rõõmud, mured, headus, kurjus, lihtsameelsus, salakavalus – seda loetelu võiks jätkata lõputult. Teatrikoolis väljendub uurimine muidugi lavalaudadel ehk tudeng peab laval näitama, mis imeloom see inimene on.

[caption id="attachment_423821" align="alignnone" width="1920"] Haapsalu teatristuudiolased valmistuvad proovisaalis esietenduseks. Foto: Piret Miina Roberg[/caption] Haapsalu teatristuudio uus improvisatsiooniline lavastus „Mis asi see on?“ otsib vastust igavikulisele küsimusele, kuidas olla inimene. Noore lavastaja Alissija-Elisabet Jevtjukova sõnul on tegemist kollaažiga, mis on kokku pandud harjutustest, mida Haapsalu teatristuudiolased on teinud. „See on ühisdünaamika otsimine, kollaaž läbi otsingulise jagamise ja näitlejate töö jälgimise,“ ütles Jevtjukova. Kui lihtsalt lahti seletada, on lavastaja jälginud stuudiolaste improvisatsiooni tundides ja pannud sellest kokku terviku, mis koondab häälitsemise, liikumise ja kõne elemente. Kindlasti ei ole tegemist traditsioonilise sõnateatri ega psühholoogilise realismiga. Uus lavastus uurib keha: mida see teeb, kuidas käitub.